1
ZOE
P
rantsusmaal, keskaegses Cluny linnas võttis saatus antiigipoe aknal hõbedase kammkarbi kuju. See lebas seljal, justkui oodates Botticelli Venust, keda valgele emailitud servale sätitud värviliste kivikestega ligi meelitas. Millegipärast tõmbas see mind. Vahest saatis universum mulle sõnumi; sellest oli raske aru saada, sest mu mõistus oli teises ajatsoonis. Alates hetkest, kui oma Los Angelese kodust viimast korda välja astusin, olin reisinud midagi tundmata lakkamatult kakskümmend neli tundi. LAX: „Ainult üks kohver?“ Jah ja see mahutas ära kõik mu asjad, kui arvata välja kolm kastitäit dokumente ja mälestusesemeid, mille olin jätnud tütardele. Charles de Gaulle’i lennujaam: ebameeldiv meesametnik püüab teenindades eelistada mind burkas naisele. Õnneks ei saanud ta mu protestist aru, sest suunas naise Euroopa Liidu kodanike järjekorda. See liikus kiiremini kui välismaalaste järjekord, kuhu ta juhatas minu. Immigratsiooniametnik: veatu inglise keelega noormees. „Puhkusereis?“ Kui talle passi ulatan, küsib ta veel: „Või jääte kauemaks?“ „Oui.“ See kõlbab vastuseks küll. „Kus te peatute?“ „Avec une amie à Cluny.1“ Camille’ juures, keda ma polnud näinud veerand sajandit. See oli puhkus, mida Camille oli utsitanud mind võtma sellest ajast peale, kui käisime Saint Louise kolledžis, ja mille Keith oli kolm korda ära jätnud. Mu algeline prantsuse keel pani ametniku muigama. „Teie viisa kehtib Euroopas üheksakümmend päeva. See muutub kehtetuks 13. mail. Kauemaks jäädes rikute seadust.“ Ma ei kavatsenudki kauemaks jääda. Plaanisin tagasi lennata kuu aja pärast. Hea, kui mul selle ajani üldse raha jätkub. 1
Sõbra juures Clunys (pr). – Siin ja edaspidi tõlkija märkus.