1. Samm pimedusse
Dylan McCabe pööras oma väikekalluri rooli ja tagurdas külmunud porilt tagasi kruusasele rajale. Ta kuulis, kuidas jäätükid kõval pinnasel rataste all pragisevad.
Pagana pihta, kas see ilm ei paranegi, mõtles ta. See on küll vist Inglismaa kõige külmem küla.
Ta heitis pilgu sinnapoole, kus Kyle ja Scotty olid juba hakanud kühveldama mahakallutatud liiva tsemendisegistisse.
„Kaua teil sellega läheb, poisid?“
„Ühe koorma jõuad veel tuua, Dylan, sa igavene laiskvorst,“ vastas Kyle pead tõstmata.
„Ega ikka jõua küll,“ vastas Dylan. „Kell hakkab kindlasti juba neli saama.“
„Müüriladujad lõpetavad kella poole viiest, neil on Garyga niisugune leping,“ lausus Scotty.
„Ja meie peame lepinguta pikki päevi tegema, mis?“ õiendas Dylan. „Kas pole õnneseened? Ma ütlen teile, kutid: me peame koos oma õiguste eest seisma, kui ei taha, et meile kogu aeg sitta keerataks.“
„Ära käi mulle pinda, Dylan, mul on seda tööd vaja.“
„Kuule, meil kõigil on seda tööd vaja, ainult et mõni ei taha lasta end nöökida.“
Aga Scotty ja Kyle ei kuulanud teda.
Dylan nägi neid minemas pooleli oleva maja ees kõrguva suure telliskivihunniku juurde, kus nad, selg tema poole, hakkasid telliseid sortima ja neid tellingutel töötavate müüriladujate jaoks valmis panema.
Ta vangutas pead. Oli aeg, kui ehitusplatsil leiti aega semudega isekeskis lõõpida ja naerda. Nüüd polnud enam muud kui tee seda, too toda, ära pruugi suud, vaid täida käsku …
Sel nädalal oli asi läinud iseäranis hulluks.
Suurelt bossilt oli saabunud sõnum, et nad on tähtajast nädala jagu maas ning peavad kuni jõuludeni ilmuma tööle ka laupäeviti, kui tahavad preemiat saada.
Preemiat? Kah mul asi! Viiskümmend kulli peo peale, et võtaksid mütsi maha ja koogutaksid tänulikult.
Ta pistis käe tasku, tõmbas välja tubakatoosi ja hakkas endale pläru keerama. Kümne sekundi pärast oli see tal ees ning süüdatud.
Sellest, et sa juba kaheteistkümneselt suitsetama hakkasid, on ikka midagi kasu ka, Dylan-poiss, mõtles ta endamisi. Pläru suudad sa keerata kas või ühe käega ja kinnisilmi.
Ta vaatas ringi, ega töödejuhataja Garyt ole näha ringi luusimas.
Pole tarvis, et mind nähtaks siin pläru tõmbamas, kui too tõbras otsib ainult ettekäänet, et mind platsilt minema lüüa.
Aga ta laskis end kohe lõdvaks. Gary istub sel kella ajal soojakus, paberid lauale laotatud, ja rehkendab, kui mitu nahka ta võib oma meestelt koorida.
Dylan naaldus korvistme seljatoele, lükkas kiivri kuklasse, tõmbas jopekaeluse koomale ja pahvis pläru. Kogemused olid talle õpetanud, kui kaua ta tohib niiviisi istuda, enne kui töödejuhataja ajus virgub mingi ürgne instinkt, mis ütleb, et platsil pole juba ammu kuulda olnud kalluri mürinat.
Ta laskis pilgul ringi käia. Kivikõval pori- ja jääväljal seisis viis uuselamut. Ning otsekui nende vahele ära eksinud paar vana kirsipuud, üks metsõunapuu ja kiratsev paju.
Kahju. Isegi säherdusel külmal ja kõledal päeval suutis ta ette kujutada, et kunagi olid siin olnud suur maja ja ilus aed. Aga kellel oli tänapäeval vaja ilusat aeda? Palju parem oli kiskuda vanad majad maha, püstitada nende asemele uued ja ajada kokku roppu raha.
Ta oli töötanud siin kolm kuud, koonerdades, et panna kõrvale mõnisada naela. Veel kuu või nii ja ongi selle tööga ühel pool. Vundamendid olid ammu valatud ning majade seinad kerkisid jõudsasti.
Müüriladujad olid kõigi kallal usinasti ametis, töötasid üksteise võidu, täis tahtmist võtta käsile uus ehitus ja seejärel juba järgmine.
Tõtt-öelda oli tempo liiga üles kruvitud. Mehed töötasid räpakalt. Jätsid prahti igale poole vedelema. Kogu plats oli ehitusjäätmeid täis. See oli ohtlik.
Aga teisalt: kui asi nii kiiresti edeneb, töötavad nad juba mõne nädala pärast sees, katuse all, Inglismaa rõveda ilma eest varjul.
Näkku kandus märgi räitsakaid.
Noh, see veel puudus, mõtles Dylan. Jää all ja lobjakas peal.
Aga mis seal ikka norutada. Oli reede. Ja tal oli plaanis õhtul kõvasti lõbutseda.
Kõigepealt Ploughman’sis semudega mõned õlled. Mõnus äraolemine. Poisid olid ju vahvad – enamjaolt –ning töönädalat ei saanud ometi lõpetada, joomata sõpradega pinti õlut – kus sa sellega!
Siis haagiselamusse, duši alt läbi, vanad head seksikad teksad jalga … Armumasina tagaiste korda, Ray pihtapandud labidad ja kaablikerija välja ning padjad ja tekk asemele.
Ford Transit on külmal õhtul üle prahi armupesa.
Südamedaamiga kokku saanud, tuleb võtta Angelis veel mõni drink ja süüa seejärel Chippenhamis Tajis kana tikka masala
Siis – loobuksime õige magustoidust? – armumasinaga metsa, natuke hääd mussi, tagaistmel paar kodukasvatatud suitsu ja seejärel pisut vanainimeste asja.
Dylan, vanapoiss, paistab, et viimaks ometi on sul jalad kindlalt maas.
Ta nipsutas pläru porri, käivitas kalluri mootori ja sõitis mürinal liivahunniku juurde, et võtta peale päeva viimane koorem.
Oli juba pime, kui Dylan lukustas lõpuks veoki ja seadis sammud ehitusplatsi nurgas seisva suure kontorisoojaku suunas, et tööpäev lõpetada. Trepiastmetest
üles minnes nägi ta ust avanemas ja salkkonda mehi rüsinal välja tulemas.
„Mulle pint Guinnessit, kutid,“ lausus ta eest ära astudes. Tulen ka kohe …“
„Vaata et tuled. Sinu kord on välja teha, vennas!“
„Ära aja jama, Jimbo, kurinahk, sa oled mulle teisipäevast saati võlgu. Võtke mulle pähkleid ka, eks?“
Dylan vaatas, kuidas nad ehitusplatsi väravast välja läksid, pöördus siis ja astus kontorisse, kus talle lõi vastu läppunud higi, märgade sokkide, riknenud toidu ja tilgastanud piima tuttav lehk. Täpselt nagu igal ehitusplatsil, kus ta eales oli töötanud. Ja neid polnud vähe …
Gary Sparks istus laua taga, pea sülearvuti kohal kummargil.
„Tohib minna, boss?“ küsis Dylan, hääl teeseldult reibas, sest tegelikult ei sallinud ta Gary Sparksi.
Ja ta teadis, et Gary Sparks omakorda ei salli teda. Aga sellel ehitusel polnud ta millegi vastu patustanud ja nad mõlemad teadsid seda. Teadsid sedagi, et Dylan on kõva töömees.
Tema jutt, et nood vaesed vennikesed, kes siin töötavad, peaksid moodustama oma õiguste kaitseks ametiühingu, oli paraku mõnele pinnuks silmas.
Igal pool leidub mõni koputaja, kes kõik ülemusele ette kannab.
Aga arvestades nende viimaste nädalate tohutut pressi, võis Dylan siiski kindel olla, et tal on ka esmaspäeval töökoht olemas.
Ta võttis kiivri peast ja hakkas minema töölisteruumi ukse poole.
„Kuhu sa tormad, McCabe?“ lausus Sparks. „Pea kinni.“
„Mida? Nalja teed või?“
„Number kolme tulevad varahommikul plaatijad.
Mul on vaja, et plaadid oleksid virnas ja valmis.“
„Oot-oot, kell hakkab viis saama. Ma olen juba niigi üle aja teinud.“
„Noh, teed veel. Harju ära.“
„Miks just mina?“
„Vaata ringi. Näed sa siin kedagi teist? Oleksid olnud väheke krapsakam, oleksid samuti läinud. Aga sa polnud – ega?“ irvitas töödejuhataja. „Nii et pole midagi parata, McCabe …“
„Ära jama. Kurat võtaks, reede õhtu ju.“
„Mis siis?“
„Aga kui ma keeldun?“
„Mis seal ikka. Siis võid oma kodinad kokku korjata ja astuma hakata.“
Dylan teadis, et tal pole valikut. Tal oli raha vaja –hädasti. Pokkeris viimasel ajal pikalt kaotanud, võlgnes ta mõnele vastikule Londoni tüübile juba nii palju, et hirmus mõeldagi. Isegi paarile kohalikule poisile oli ta kõvasti võlgu.
Päris oma tüdrukut pidada oli samuti kaunis kulukas. Ja kohalikku rohelist suitsetas ta ehk ka tsipa liiga palju.
Dylan teadis, et kui praegu Sparksi kuradile saadab, pole tal nüüd, paar nädalat enne jõule lootustki uut tööd leida.
Sparksi käes olid trumbid ning ta teadis seda.
Dylan vaatas objekti töödejuhatajale otsa. Too vaatas vastu, näol rahulolev irve.
Tead, mida ma su lõustaga teha tahaksin …
Dylan teadis, et teine naudib seda.
Sitapea.
Ta pani kiivri uuesti pähe ja astus välja külma kätte.
Dylan ajas end sirgu, selg valutas. Ta vaatas üles ja silmitses tellinguid. Juba kakskümmend korda oli ta sellest redelist üles roninud, et plaadid pooleli oleva maja ümber virna laduda.
Veel üks laadung ja siis on kõik.
Pubis peab piirduma ühe kiire õllega, rohkemaks pole aega, mõtles ta.
Teiselt poolt maja kostis mingi kolksatus. Just nagu oleks keegi komistanud ja purgile või mõnele muule asjale pihta läinud.
Veider. Kell hakkas kuus saama ja tööl polnud enam kedagi.
Äkki on Sparks tulnud vaatama, mida ta teeb?
Dylan puuris pilguga pimedust. Maja seina ääres eristas silm igasuguseid piirjooni, aga ei midagi liikuvat.
Vähemasti jäävihm oli lakanud.
Ta pööras pilgu platsi kaugemas servas seisva treileri poole.
Aknast võis näha, et kontoris neoontuled põlevad. Sparks on järelikult ikka veel seal. Rehkendab
kindlasti, kuidas töölised ettenähtud ületunnitasust ilma jätta.
Dylan seisis natuke aega vaikselt ja kuulatas. Ei midagi.
Äkki oli rebane, mõtles ta. Pole hullu.
Ta kummardus, vinnas virna plaate õlale ja hakkas uuesti redelist üles ronima.
Päikese loojudes oli õhutemperatuur kiiresti langenud ning Dylan nägi lampide valgel redelil helkimas libedat valget härmatist.
Ta peab olema väga ettevaatlik.
Sellise ilmaga on tellingud tapvalt ohtlikud.
Nii hilisel õhtutunnil ei tohiks ta mingil juhul siin üksipäini turnida – see oli isegi päevasel ajal kahemehetöö. Seda nägid ette reeglid: juures pidi olema veel keegi, kes julgestab, kontrollib, jälgib. Aitab.
Kuradi ihnuskoi see Sparks – muudkui aga koonerdab iga asja pealt, rikub seadust, paneb inimeste elu ohtu.
Aga teisalt: ületunni eest peaks saama vähemalt kümneka. Sellest kindlasti piisab, et maksta Terryle eile õhtul saadud savu eest …
Praegugi poleks paha pläru ette panna, mõtles ta üles tellingu poole ronides. Ta kujutles, kuidas süütab ühe hiljem koos tüdrukuga oma armumasina tagaistmel mõnusasti teki sisse mähituna.
Nojah. Seda tasub oodata, mõtles ta.
Dylan astus tellingule, upitas plaadid ettevaatlikult õlale ning hakkas kõndima teisele poole maja.
Hingeõhk tuprus võimsate lampide valguses heledateks pahvakuteks. Vanad plangud tundusid jalge all libedad.
Tasa ja targu nüüd, Dylan, manitses ta ennast, ilus tüdruk ootab, mida sul täna on pakkuda, vaata et sa seda lörri ei aja.
Ta pööras ümber nurga. Siinpool hoonet oli pimedam, lambid seda külge õieti ei valgustanudki.
Aga Dylan teadis, mida teeb. Eks olnud ta tervelt tund aega siin edasi-tagasi käinud.
Ettevaatust ei tohtinud ikkagi minetada. Hooletus ees, õnnetus taga.
Nüüd taas ümber nurga maja taha, kus valitses peaaegu täielik pimedus.
Veel paar sammu mööda libedaid planke, et näha, kuhu plaadid tuleb asetada.
Nõndapsi …
Lasknud tellingupiirdest lahti, et haarata õlalt kandam, pöörata see ringi ja asetada maha, astus Dylan sammu edasi …
… ei kuhugi.
Õhku. Tühjusesse.
Ta tundis jalgealust kadumas … keha ettepoole kaldumas, vajumas.
Hirm läbistas teda pikselöögina.
Dylan vehkis meeletult kätega, lootes, et tal õnnestub millestki kinni haarata – käsipuudest, palkidest, seinast –, aga seal polnud midagi.
Ta lendas käkaskaela alla ja hetke vältel kerkis talle eredalt ja selgelt silme ette, kuidas ta Waterfordi
kandis vanamemme talus õunapuu otsast alla kukkus.
Raisk, nüüd peaks palvetama … Aga palveks polnud Dylanil enam aega.