Patile ja Johnile; nagu ikka, südamest.
Esimene peatükk Kuskilt ei olnud paista, et midagi oleks viltu. Tegemist oli täiesti tavalise ridamajaga täiesti tavalisel aprillikuu kolmapäeva pärastlõunal. Sel oli pikk kitsas aed täpselt nagu kõigil teistel selle tänava majadel. Vasakut kätt asuva maja aeda polnud aastaid keegi hooldanud. See oli nõgestesse ja kitsemurakatesse kasvanud, kaugemas otsas oli plastist liivakast täis lögast vett ja ümber lükatud laste mõõtu jalgpallivärav. Teisel pool asuv aed oli kaetud asfaldi ja kruusaga; seda täitsid terrakotapottides taimed, toolid, mida talvel kokku klapituna kuuris hoitakse, ja musta katte all peituv grill, mis suvekuudel terrassi keskele lükatakse. Aga selles konkreetses aias oli muru, mida oli esimest korda sel aastal niidetud. Vanal väändunud õunapuul särasid valged õied. Roosid ja aeda ääristavad põõsad olid nii tugevasti tagasi lõigatud, et neist olid alles vaid rootsud. Köögiukse juures kasvasid oranžide tulpide read. Akna all vedelesid üksik toss, mille paelad olid ikka veel kinni seotud, ja tühjad lillepotid; seal oli ka lindude söögimaja, mille tasasele pinnale oli puistatud pisut seemneid, jalatsiresti kõrval seisis paar tühja õllepudelit.