Juulia Järvdike
Saamatu perfektsionist
Saamatu perfektsionist ja veel paradoksi
ATH
5
Algupärand: Juulia Järvdike Saamaton perfektionisti ja ADHD:n viisi muuta paradoksia © Juulia Järvdike ja Tuuma-kustannus, 2026
Toimetaja Marika Kullamaa Kujundaja Margit Randmäe Tõlke autoriõigus Sander Liivak ja Hea Lugu OÜ, 2026 ISBN 978-9908-56-145-5 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas www.healugu.ee
Juulia Järvdike
Saamatu perfektsionist ja veel viis ATH paradoksi Soome keelest tõlkinud Sander Liivak
4
Sisukord
Raamat sinule, kes sa suudad, kuid ei saa hakkama
7
ATH ilmneb vastuoludes
13
Täiuslikkuse paradoks: saamatu perfektsionist
27
Efektiivsuse paradoks: ebaefektiivne kiirustamise vang
47
Sotsiaalsuse paradoks: introvertne ekstravert
65
Emotsioonide paradoks: teemantkõva ja kergesti murduv 85 Enesekindluse paradoks: maailma parim, aga väärtusetu 105 Energiaparadoks: täistuuridel või unes
121
Enesemõistmine ja kaastunne
140
Tähelepanu pööramine oma tugevatele külgedele
141
Nõrkuste aktsepteerimine – maskide mahavõtmine
143
Kas sul on tingimata vaja üksi hakkama saada?
144
Piisab 80 protsendist
146
Mis on õnnelik elu?
147
Teekond muutumise poole: nii õnnestub sinulgi
148
Nõuanded lähedastele
151
5
Kokkuvõte: Enesemõistmine ja kaastunne
152
Lõpetuseks
153
Tänuavaldused
157
Allikad
1591
6
Raamat sinule, kes sa suudad, kuid ei saa hakkama Üks mu klient rääkis, kuidas ta tööandja palus tal koostada aruande töökollektiivi heaolust. Minu klient sattus vasikavaimustusse. Siin oli tema võimalus demonstreerida oma võimekust ja luua midagi olulist. Ta pühendus sellele tööle täielikult ja paisutas oma projekti päev-päevalt mahukamaks. Varsti ei olnud see enam paljas aruanne, vaid sellest oli saanud tema isiklik meistriteos. Tundide viisi lihvis ta detaile, tegi taustauuringuid ja täiendas tervikut, kuni töö maht ületas täielikult etteantud raamid. Kui ülemus kehtestas projektile tähtaja ja tahtis näha tulemusi, läks kõik luhta. Klient ei suutnud enam jätkata ja aruannet valmis teha, pigem tekitas ülesanne temas tohutut ärevust. Ta oli pannud sellesse projekti kogu oma energia ning ühtäkki ei tundunudki selle lõpuleviimine enam võimalikuna. Ta istus mu vastuvõtul frustreerunult ja küsis: „Kuidas on võimalik, et ma võin töötada tundide viisi täiuslikkust taga ajades, kuid ei suuda asja lõpule viia? Ka kodus on mul
7
maitseained tähestiku järjekorras, nii et ma tean, kuidas asjad käivad, aga köögi põrandal on pidev korralagedus. Mis mul viga on?“ Viimasel ajal on ATH tõusnud avalikkuse tähelepanu keskmesse ning sellest on räägitud isegi kui moenähtusest. Eriti tõi koroonapandeemiajärgne aeg ATH uutmoodi esile: kaugtöö, muutunud olud ja elukorralduse lagunemine paljastasid paljudele, kui palju olid nad varem toetunud välisele struktuurile ja rutiinidele, et säilitada oma tegutsemisvõimet. Ühtlasi oli ATH saanud tuttavamaks ka ühismeedia kaudu. Paljud on sealt leidnud esimest korda kirjelduse sümptomitest, millega nad on eluaeg rinda pistnud. See on suurendanud huvi ja teadmishimu, aga ühtlasi ka väljakutseid: tarbijal on raske ise aru saada, mis kogu saadaolevast infost põhineb teadusel ja mis mitte. ATH-st rääkides pööratakse sageli tähelepanu tähelepanematuse, impulsiivsuse ja rahutuse sümptomitele. Nende nähtavate tunnuste taga on aga palju keerulisemad ja mitmetahulisemad põhjused. ATH on täis paradokse: see võib olla korraga nii kingitus kui ka koorem, nii ressurss kui ka takistus. Just see teeb selle raskesti äratuntavaks, sageli ka valesti mõistetuks. Kui sa oled end kunagi tundnud nii erakordselt andeka kui täiesti ummikusse jooksnuna, siis see raamat on sinu jaoks. Võta siiski arvesse, et kõik, kellel on selles raamatus kirjeldatud jooni, ei pruugi vastata ATH diagnoosi kriteeriumidele ja raamat ei ole mõeldud diagnostika toetamiseks. Paljudel võib olla samu jooni, ilma et need takistaksid elukorraldust. Paljud sümptomid kuuluvad inimlikku spektrisse ja ilmnevad rohkem või vähem meil kõigil. Ei ole lõpuks tähtsust sellel, kas sul 8
on ametlik diagnoos või mitte. Piisab sellest, et oled vahel juurelnud, miks osa sinust tahab nii palju, aga ei saa midagi tehtud. Psühholoogina olen näinud ikka ja jälle, kuidas ATH-s esinev vastuoluline tegutsemisvõime võib parimal juhul inimest kanda ja halvimal juhul ta läbi kulutada. Kui uurida ATH-d mitmest aspektist, avaneb täiesti uus vaade võimalustele. Sügav mõistmine oma viisist maailmas olla võib olla pöördepunkt, mis toob kaasa selgust, kergendust ja eelkõige lootust.
*** Ma mäletan juba lapsepõlvest seda tunnet, et olen teistest erinev. Olin rahutu laps ja tegutsesin enne, kui mõtlesin. Ütlesin otse välja kõik, mida sülg suhu tõi, ja mul oli raske sõprussuhteid hoida. Osa inimesi pidas mu elavust ja impulsiivsust väljakutseks ja isegi hirmuäratavaks, samas kui heatahtlikud lähedased, nagu mu ristiema, pidasid mind tavaliseks poisitariks, kes ei tundnud end mõnusalt koolitükke tehes, vaid kes parema meelega mängis jalgpalli ja unistas maadleja või näitleja karjäärist. Parimal juhul tegelesin mingi spordialaga iga päev, ilmselt sellepärast, et liikumine ja füüsiline tegevus olid mu abinõud ülearuse energia väljavalamiseks. Spordis kogesin ka neid väheseid kordaminekuid, mida ma lapsepõlvest mäletan. Kool ei olnud kunagi minu koht. Mäletan algklassidest eelkõige seda, kuidas ma uisutasin villaste sokkidega mööda koridore ja kuidas mind suunati iga kord tugiõppesse. Kuigi õppimine valmistas mulle raskusi, ei saanud ma diagnoosi ega mõistmist, sest ma ei vastanud toonasele ettekujutusele õpiraskustest või tähe9
lepanuhäiretest. Need ained, mis mind huvitasid, sujusid eeskujulikult, aga igavates jäid hinded nõrkadeks ja klassi istuma jäämise oht oli reaalne. Veel gümnaasiumiski, kui ma jäin lõpuks istuma ja jätsin õpingud pooleli, arutasid vähesed, kas selle taga võiks olla midagi muud kui mu oma saamatus või – mis veel halvem – rumalus. Alles psühholoogina hakkasin lõpuks aru saama, miks mu koolitee oli olnud nii kivine. Kuigi ma olen sageli kahtlustanud endal diagnoosi, kord ATH-d, kord autismi, ei ole ma kunagi läinud uuringutele. Mitte sellepärast, et ma ei tunneks sümptomeid endas ära, vaid eelkõige sellepärast, et mu tegutsemisvõime on pärast sümptomitest arusaamist olnud suhteliselt hea. Võib-olla olen ma aastate jooksul kohanenud ja leidnud vahendeid, mis mind vee peal hoiavad. Ja ehk on ATH äratundmine ja mõistmine olnud mulle tähtsam kui selle ametlik kindlakstegemine. Ma ei ole oma peres ainuke, kelle ellu on ATH jälje jätnud. Minu lapsepõlve kasvukeskkonnas oli inimene, kes ei suutnud oma tundeid või tegevust reguleerida viisil, mida keskkond ootas. Nägin vanema õena pealt, kui raske võib olla ATH, ja ühtlasi õppisin juba varakult kohanema, järele andma ja ATH-ga inimese vajadusi ette nägema. Hiljem andis elu mulle veel uue ATH-kogemuse – sedapuhku emana. Kui mu oma lapsel diagnoositi ATH, hakkasid kõik mu varasemad kogemused saama uusi tähendusi. Ma sain aru, kui sügavale ulatuvad ATH mõjud peredes ja põlvkondade ahelas. Püüdsin kaua takistada oma negatiivsete kogemuste juhtumist oma pojaga ja võitlesin ta koolist läbi oma jaksamisega. Samuti andsin endast kõik, et tal oleks olnud sõpru, kellest minul oli olnud puudus. Tema ATH ei toimunud ainult temas, vaid interaktsioonis keskkonnaga 10
– muu hulgas minu vanemlusega. Sain aru, et ATH ei ole ainult indiviidisisene omadus, mis tekib vaakumis, vaid mis ilmneb siis, kui keskkonna nõudmiste tase kasvab liiga kõrgeks. ATH on nii viis maailma tabada kui ka viis, millega maailm tabab ATH-ga inimest.
*** Ma kirjutasin selle raamatu, sest tahan jagada kõike, mida olen teada saanud oma töös ja elus ATH-ga. See ei ole lihtsalt kirjeldus ATH-st, vaid teekond selle nähtuse paradokside maailma. Ma räägin, kuidas ATH mõjutab elukorraldust, inimsuhteid, enesehinnangut ja jaksamist. Eelkõige räägin sellest, kuidas sellega saab õppida koos elama pideva heitluse või varjamiseta. Loodan, et igaüks, keda ATH puudutab, leiab selle raamatu lehekülgedelt midagi, mis aitab ATH-d paremini mõista, aktsepteerida ja suhtuda sellesse suurema lahkusega. See on kutse vaadata ATH-d uue pilguga: mitte palja tähekombinatsioonina, vaid tervikliku kogemusena, milles peitub palju rohkem kui alguses paistab. ATH-ga inimese ajus kordub sageli skeem, kus mitmesugused vastuolud tõusevad ikka ja jälle esile. Nende inimeste tegutsemisvõime on täis vastandeid, mis võivad segadusse ajada nii indiviidi enda kui ka keskkonna. Kuidas on võimalik, et inimene suudab koristada oma sõbra kodu innukalt ja süstemaatiliselt, aga tema enda kodu on kaose võimuses? Miks tal jäävad arved maksmata, kuigi pangakontol on raha ja ta suudab oma töökoha majandusasju ajada probleemideta? Ja miks ta võib keskenduda huvitavale asjale ja unustada enda ümber kõik, kuid ei suuda keskenduda igavale ja 11
rutiinsele ülesandele isegi mõneks minutiks? Paljud neist elukorralduse vastuoludest panevad ATH-ga inimese näima teiste ja vahel ka enese silmis laisa, ükskõikse või hooletuna. Need pitserid on tegelikult ühed suurematest ATH-ga seotud väärarusaamadest ja ehitavad halvimal juhul müüri mõistmise ja aktsepteerimise vahele. Kuigi ATH-st teatakse tänapäeval palju, elab selle kohta ikka veel visa ja ühekülgne uskumus: arvatakse, et see on peaaegu eranditult õppeedukust hävitav ja tõrjutusele viiv käitumisega piirduv probleem. Tegelikult on ATH palju keerukam nähtus. Selle tuumas ei ole lihtsalt keskendumisvõime või impulsside kontrolli all hoidmise puudus, vaid tegutsemisvõime kõikuvus, mida ei pruugi mõista ka ATH-ga inimene ise. ATH on täis paradokse ja kuigi nende tagamaade kohta on juba üllatavalt palju teaduslikku infot, ei ole seda alati osatud välja tuua viisil, mis aitaks inimestel ennast ära tunda ja oma kogemusi paremini mõista. Selle raamatu eesmärk on seda ettekujutust muuta ja anda lugejale uutmoodi, sügavam arusaam ATH maailmast täiskasvanu vaatevinklist. Lahkuse ja kaastundega Juulia
12