Varahommik Pühapäev, 5. november 2017
Naine ei kuule enam hotellist muusikat. Külm lõikab luudeni. Ükskõik kui tihedalt ta mantlit ümber tirib, poeb tuul ikka selle alla. Iga närv tema kehas karjub, et ta tagasi pööraks. Niimoodi keset ööd välja tormamisest ei tule midagi head, ta ei tunne ümbrust piisavalt hästi. Ta mõtleb hotellis jookide juures istuvale perekonnale. Selle järgi, millises seisus nad olid, ei märka keegi esialgu tema puudumist. Kui temaga midagi juhtub, ei anna keegi ilmselt enne hommikut häiret. Naine langetab pea ja rühib edasi, püüab sõrmi ja varbaid liigutada, ehkki vaevalt tunneb neid. Ta märkab silmanurgast liikumist ja vaatab vilksti kõrvale. Ta näeb läbi lumetuisu rühkiva inimese piirjooni ja nüüd hakkab ta süda meeletult taguma, kuni ta taipab, et see on ainult veidi inimest meenutav laavamoodustis. Ta peaks sellega juba harjunud olema. Naine rühib edasi, sammhaaval, üritab mitte paanikasse minna. Aeg möödub, aga tal pole aimugi, kaua ta kõndinud on. Pimedas ja lumetormis oleks aeg ja ruum nagu olemast lakanud. Jah, kummalisel kombel on õues olemine kergenduseks. Hotell hakkas lõksu meenutama, nagu oleksid selle betoonseinad talle peale vajunud ja hingamist takistanud. Nüüd suudab ta mõelda ainult sellele, et autosse istuda ja koju sõita. Koju oma majja ja oma sooja voodisse ning igapäevasse argiellu, mille väärtust ta alles nüüd mõistab. Aga ta ei saa veel koju minna. Esmalt peab ta edasi kõndima, pimedas otsima, paanikas sellest, mida leida võib. Ja veel enam sellest, mida ta leida ei pruugi. Pead pöörates näeb ta kapuutsi all nägu, põsed külmast punased. Ilme pole vaenulik, aga pilgus on midagi õelat, mida ta pole varem näinud. Või ehk lihtsalt pole tahtnud näha.