Sõstrad ja karusmarjad

SÕSTRAD JA

KARUSMARJAD

80 AEDMUSTIKAD

JA SOBIVAD KAASLASED METSAST

SORDID

KAHJUSTAJAD HOOLDAMINE

Sisukord

4 Maitsvad ja väga tervislikud

5 Kasvukoht

6 Marjaaia rajamine

7 Istutusmaterjal ja istutamine

8 Paljundamine

9 Hea sordi omadused

10 Häid sorte koduaeda

10 Must sõstar

14 Musta sõstra roheliseviljalised sordid

15 Punane sõstar

17 Punase sõstra valgeviljalised sordid

20 Karusmari

24 Marjapõõsaste hooldamine

25 Lõikamise üldised põhimõtted ja erinevused

27 Haigused ja nende tõrje

29 Viirushaigused

30 Kahjurid ja nende tõrje

Autorid: Ave Kikas, Asta-Virve Libek

Toimetaja: Kaja Kurg

Keeletoimetaja: Mare Nurmoja-Sildam

Kujundus: Anu Maarand

Fotod: Ave Kikas, Asta-Virve Libek, Shutterstock

© „Sõstrad ja karusmarjad”

© Ühinenud Ajakirjad 2026

ISSN 2806-1926; ISBN 978-9908-54-208-9

Trükk: Printall

Maitsvad ja väga tervislikud

Sõstra- ja karusmarjapõõsaid on koduaedades kasvatatud ammustest aegadest. Eestiaegsetes taluaedades olid olemas punased sõstrad ja karusmarjad, vähem kasvatati musti sõstraid. Traditsioonilistele sõstraliikidele pakub täiendust söödavate marjadega kuldsõstar. Peale omapärase maitsega viljade pakub kuldsõstar oma säravkollaste lõhnavate õite ja sügisel punaseks värvuvate lehtedega ka esteetilist naudingut.

Aegade jooksul on saadud teadlikumaks sõstarde ja karusmarjade olulisest mõjust inimese tervisele. On kogunenud teadmisi neis sisalduvate väärtuslike ainete kohta, mis tugevdavad meie immuunsüsteemi ning aitavad tervena püsida. Eriti väärtusliku biokeemilise koostisega on mustad sõstrad, sisaldades rohkesti antioksüdante, millest tähtsaimad on polüfenoolid, antotsüaanid ja askorbiinhape. Mineraalainetest on musta sõstra marjades rohkesti kaaliumi. Punastes sõstardes ja karusmarjades on nimetatud aineid tunduvalt vähem. Seepärast on musta sõstra populaarsus järjest kasvanud ning teda nimetatakse lausa supermarjaks.

Sõstra ja karusmarja teiseks heaks omaduseks on nende sobivus meie kliimaoludesse. Sortiment uueneb pidevalt. Sel aastatuhandel on regionaalja põllumajandusministeeriumi rahastatava sordiaretusprogrammi toel aretatud kaheksa uut musta sõstra sorti. Samuti introdutseeritakse ja katsetatakse ka mujal aretatud sorte, et rikastada meie sordivalikut ja leida sobivat lähtematerjali aretuseks.

Aja jooksul muutuvad ka marjapõõsaste kasvatamise ja hooldamisega seotud tegevused, rohkem väärtustatakse loodushoidlikke põhimõtteid ning sordist lähtuvaid hooldusvõtteid. Nimelt võivad erinevad sordid käituda samades kasvuoludes erinevalt: ühed on tingimuste suhtes leplikud, teised nõudlikumad.

Käesolev aiavihik annabki lühiülevaate sõstra ja karusmarja kasvunõuetest, istutusmaterjalist, marjaaia rajamisest ja hooldamisest, samuti sortidest ja olulisematest kahjustajatest. Siinkirjutatu on mõeldud eelkõige väikeaia sõstra- ja karusmarjakasvatajale.

Ave Kikas ja Asta-Virve Libek aiandusteadlased

Marja-aia rajamine

Eduka kasvatamise eelduseks on istutusala korralik ettevalmistus. Marjapõõsad on pikaealised kultuurid: musta sõstra optimaalne eluiga on, olenevalt kasvatusviisist, 8–10 aastat; punane sõstar ja karusmari võivad hea hoolduse juures püsida heas saagikandes aga 20 ja enamgi aastat.

Maa ettevalmistamisel on tähtis vabaneda umbrohust, eriti mitmeaastastest liikidest, nagu kassitapp, orashein, põldmünt, naat, ohakas jt.

Umbrohupuhtal maal on põõsaid hiljem tunduvalt kergem hooldada kui umbrohtunud maal.

Mulla toitainesisaldusest annab teavet eelnevate kultuuride või isegi loodusliku rohumaa taimiku kasvutugevus: kui kasv on lopsakas, on muld viljakas. Täpsuse huvides on hea võtta mullaproov ja lasta toitainete sisaldus määrata mullalaboris.

Nii enne istutamist kui ka kasvuajal on soovitatav väetada vastavalt mulla toitainesisaldusele.

 Murus kasvatades hoia põõsaalune umbrohuvaba ja kata loodusliku multšiga.

Marjapõõsastele sobilik muld peaks sisaldama V. Mattala (1993) andmetel toiteelemente 1 kg mulla kohta järgmiselt:

B 1,8 mg

Ca 3000–3900 mg

Cu 7,5 mg

K 300–450 mg

Mg 300–450 mg

Mn 112 mg

Mo 0,09 mg

P 18–45 mg

Zn 9,0 mg

Mg : Ca = 1 : 10

Mg : K = 1 : 1

Väärt väetis on kõdusõnnik või kompost, eriti siis, kui mullas on vähe huumust. Head väetised on pikatoimeline aiaväetis, kanakakagraanulid, kaalimagneesium jt. Viimane on eriti vajalik juhul, kui mulla kaaliumi- ja magneesiumitase on madal.

 Punase sõstra kasvatamine spaleerina.

Pakendil on alati kasutusjuhend ja tootes sisalduvate elementide loend.

Marjapõõsaid saab kasvatada aias haritud mullal, looduslikul multšil, kilel või peenravaibal. Neid võib istutada ka rohukamarasse: sel juhul

 Nõuistikuid võib istutada kevadest sügiseni.

tuleb kaevata korralikult suur istutusauk, täita see toitaineterikka mullaga ja hilisemal hooldamisel hoida põõsa ümbrus umbrohuvaba, selle võib katta loodusliku multšiga. Igal kasvatusviisil on oma head küljed ja ka puudused.

z Katmata maapinda on kõige lihtsam väetada, kuid põõsaaluste hooldamine nõuab rohkem vaeva ja alumiste okste marjad saavad mullaseks.

z Kilel või peenravaibal kasvavate taimede väetamine on raskendatud. Polli aiandusuuringute keskuse mustasõstrakatsetes on jäänud saak tagasihoidlikuks ja põõsad vananesid kiiresti. Paremini sobis peenravaip punasele sõstrale ja karusmarjale. Tuleb mainida, et Pollis on suhteliselt rasked mullad.

z Rohukamaras kasvades tekib põõsal toitainete osas konkurents ümbritseva taimikuga, eriti alguses, kui taim on veel väike. Kindlasti ei tohiks rohukamaras olla ristikut ega juurumbrohtusid (orashein, naat), sest need kasvavad hiljem põõsasse.

Põõsad spaleerina. Enamasti kasvatatakse marjapõõsaid ridadena, kus põõsaste vahe võiks olla sordi kasvutugevusest olenevalt 1–2 m. Koduaias võib punasesõstra- ja karusmarjapõõsaid kasvatada ka spaleerina: selleks tuleb paigaldada tugipostid (vahega 6–7 m) ja kinnitada neile 30 cm vahega 3–4 horisontaalset traati, millele omakorda kinnitatakse põõsaste oksad. Põõsaste sobiv istutustihedus on 1–1,3 m.

Pärast istutamist seotakse oksad esimese horisontaaltraadi külge. Järk-järgult, nii nagu külgoksad moodustuvad ja uued asendusoksad ilmuvad, seotakse needki traatidele. Jälgida tuleb, et side ei sooniks ega vigastaks oksa. See kasvatusviis on tavakasvatusest kindlasti töömahukam, kuid võimaldab mõnevõrra ruumi kokku hoida, kergendab hooldustöid ja marjade korjamist ning lisaks näeb ka vahva välja.

Istutusmaterjal

ja istutamine

Marjapõõsaistikud osta vaid tunnustatud puukoolist. Registreeritud puukoole kontrollib taimekaitsespetsialist, seega on sealt varutud taimed terved. Saadaval on nõuistikud ja kahe- või üheaastased istikud.

Nõuistiku puhul tuleb jälgida, et taim ei oleks väga kaua potis kasvanud: sellise istiku juured on kõverdunud ja hiljem tekib kasvuseisak, mis võib kesta terve aasta. Nõuistiku juurepall peab olema vähemalt kolm liitrit.

z Paljasjuurseid istikuid on kõige parem istutada sügisel septembri teisel poolel ja oktoobris. Siis on mulla niiskusvarud suuremad ning ilmad jahedamad, istikute kuivamise oht on väiksem ja niiske mulla korral ei pea pärast istutamist taimi kastma.

z Nõuistikuid võib istutada kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Sügisel istutatud põõsad juurduvad enamasti juba sügisel ja hakkavad kevadel soodsa ilma saabudes kohe kasvama – nii on neil eelis kevadel istutatud põõsaste ees.

Kevadel tuleb istutada esimesel võimalusel, kui mulda on juba võimalik harida. Marjapõõsaste elutegevus algab väga varakult ning kui istutamisega hilineda, puhkevad pungad enne seda ja istik läheb halvemini kasvama.

Hea sordi omadused

Mille järgi valida koduaeda uusi sorte, et marjakasvatus igati õnnestuks?

Hea sordi kõige tähtsamad omadused on hea talvekindlus ning vastupidavus haigustele ja kahjuritele, sest nendest omadustest oleneb põõsa saagikuse kujunemine.

Oluline on ka marjade ühtlane valmivus ja käsitsi korjatavuse kiirus, viimane sõltub omakorda kobara pikkusest. Tähtis on, et marju saaks korjata nii kobarate kui ka üksikmarjadena. Nimelt kipub

mõnel sordil üksikmarja noppimisel viljakest rebenema.

Hea sordi viljad ei tohi ebasobivate ilmastikutingimuste korral lõheneda.

Sõstarde lauamarjana kasutamisel on tähtsad ka marja suurus ja maitseomadused.

Koduaias võiks võimaluse korral olla erinevat sorti põõsaid. Kui kasvatada varajasi, keskvalmivaid ja hilisepoolseid sorte, saame marjade värskelt tarbimise aega pikendada.

PUNANE SÕSTAR

’Jonkheer van Tets’ on aretatud Hollandis. Polli sordikollektsioonis alates 1975. aastast.

Tumepunased säravad viljad on ümarad, suured ja õhukese kestaga, asetsevad pikkades kobarates. Mahlakal viljalihal on meeldiv magushapu maitse. Põõsas on suur, püstise kasvulaadiga. Oksad on tugevad ja haprad. Asendusvõrseid annab keskmisel hulgal.

Väga varajane, saagikas, hea talvekindlusega ning vastupidavusega sõstraroostele ja antraknoosile. Varajase õitsemise tõttu võivad kevadised öökülmad õisi kahjustada.

’Viksnes’ (’Viksnes Kiršsarkanas’) on aretatud Lätis. Polli sordikollektsioonis alates 2000. aastast.

Viljad on kirsipunased kuni mustjaspunased, säravad, ümarad, keskmise suurusega, asetsevad tihedalt pikkades kobarates. Viljaliha on meeldiva maheda magushapu maitsega.

Keskmise suurusega põõsas on püstiste okstega. Lehed on kortsulised ja veidi allapoole kaardu-

va tipuga. Varajane, saagikas, hea talvekindlusega ning hea kuni mõõduka vastupidavusega antraknoosile ja teistele lehti kahjustavatele seenhaigustele. Sõstra-kublatäi kahjustus on minimaalne.

’Vierlandi Esmik’ (’Erstling aus Vierlanden’) leiti 1900. aastate paiku Saksamaal. Polli sordikollektsioonis alates 1949. aastast.

Säravpunased läikivad viljad on ümarad ja keskmise suurusega, asetsevad pikkades keskmise tihedusega kobarates. Viljaliha on mahlakas, maheda magushapu maitsega. Hea dessert- ja töötlemismari.

KARUSMARI

’Nesluhhivski’ on aretatud Ukrainas. Polli sordikollektsioonis alates 1993. aastast.

Viljad on tumepunased, ümarad või ümarovaalsed, paljad, suured, suhteliselt õhukese kestaga, ülevalminult kipuvad varisema. Viljaliha mahlane, väga meeldiva hapukasmagusa maitsega.

Suurepärane dessertsort.

Põõsas on keskmise suurusega, laiuv. Ogad tiheda asetusega, keskmise suuruse ja tugevusega, teravad. Asendusvõrseid moodustub üsna palju.

Varajane, saagikas, hea vastupidavusega talvetingimustele ja jahukastele, vastuvõtlik antraknoosile.

’Invicta’ on aretatud Suurbritannias. Polli sordikollektsioonis 1994. aastast.

Viljad on rohekaskollased, ovaalsed, suured, kaetud näärmekarvadega. Viljaliha on hea hapumagusa maitsega. Üleküpsenud marjad kipuvad kergesti varisema. Sobib lauamarjaks.

Haigused ja nende tõrje

KARUSMARJA-JAHUKASTE kahjustab peamiselt karusmarja ja musta sõstart, kuid võib rikkuda ka punast sõstart. Seene Podosphaera mors-uvae (sün Sphaerotheca mors-uvae) lühieosed moodustuvad juuni lõpul, juulis võrsetippudel ja tipmistel lehtedel, vahel ka marjadel halli kirmena, mis hiljem tumeneb.

Kahjustuse tagajärjel võrsete tipmine kasv pidurdub, nad jäävad lühikeseks ja tömbiks, lehed rulluvad ja võivad muutuda pruuniks ning varisevad enneaegselt. Jahukaste takistab noorte võrsete kasvu ja vähendab saagikust.

Karusmarja-jahukastet tekitavad seened talvituvad võrsetel ja varisenud lehtedel. Seeneeosed hakkavad levima kevadel, kui õhutemperatuur tõuseb üle 5°. Seeneniidistik kasvab juba 10°

juures. Kasv kiireneb 15–20° juures. Seeneniidistik toodab eoseid, mis idanevad niiskes keskkonnas. Eosed lenduvad paremini kuiva tuulise ilmaga. Seega soosivad kevadised vahelduvad kuivad ja vihmased ilmad jahukaste levikut.

Tõrjeabinõud

y Kasvata jahukastele vastupidavaid sorte.

y Lõika põõsaid igal aastal.

y Enne õitsemist pritsi seenhaiguste tõrje vahendiga (fungitsiidiga).

y Kodustest vahenditest pritsi varakevadel sooda (5 g liitri vee kohta) ja rohelise seebi (7 g liitri vee kohta) emulsiooniga, lahjendatud (1 : 3) virtsaga, põldosjaleotisega (1 : 5) ja tolmuta puutuhaga.

 Sõstra-pahklestaga saastunud pungad on suured ja ümarad.

Kahjurid ja nende tõrje

SÕSTRA-PAHKLEST (Cecidophyopsis ribis; Eriophyes ribis) kahjustab põhiliselt musta sõstart, kuid võib esineda ka punasel sõstral. Täiskasvanud viljastatud emasisendid talvituvad sõstra pungas.

Kevadel, kui temperatuur on tõusnud viie plusskraadini, alustavad emased munemist. Munast väljunud lestad imevad samas pungas olevate lehealgmete koemahla. Kahjustuse tagajärjel pung paisub, kuid ei avane, hiljem kuivab. Mais-juunis lahkuvad pahklestad pungast ning liiguvad okstele ja lehtedele, sealt levivad tuule abil ka kõrvalpõõsastele. Lesti levitavad ka linnud.

Juuni lõpul tungivad pahklestad lehtede kaenalpungadesse, ühes pungas võib suve lõpul olla tuhandeid pahklesti.

Sõstra-pahklest on viirushaiguse – musta sõstra täidisõielisuse levitaja, seetõttu eriti ohtlik. Kahjuritega pungad hakkavad paisuma juba sügisel. Lehed, mille kaenaldes pungad asuvad, deformeeruvad, võrsed väänduvad. Tugeva kahjustuse korral pungad kuivavad ja varisevad. Ebanormaalselt palju on kõrvalvõrseid.

Tõrjeabinõud

y Hangi istutusmaterjali ainult tunnustatud puukoolist.

y Kasvata pahklestale vastupidavamaid sorte.

y Ära istuta uusi põõsaid kahjustunud vanade põõsaste lähedusse.

y Korja ära kahjustatud pungad ja lõika ära kahjustatud oksaosad. Põleta need.