Kogutud mänge

AUTORILT Paarkümmend aastat tagasi andsin järele kirjastajate soovile panna ühtede kaante vahele võimalikult kõik mu tolleks ajaks kirjutatud luuletused. Nõnda sündis mu „Kogutud luule” (SE&JS, 2005). Nüüd juhtumisi välgatas mul äkki, et peale luuletuste on mulle ajapikku inspireeritud ka omajagu dramaturgiat, näitekirjandust, mille tekkeimpulsid on autori poolt vaadatuna üsna samad mis luuletustelgi. Ja kui mu luule kohta on öeldud, et see on muutlik ja mitmekesine, siis eks peaks just dramaturgia olema see kirjandusliik, mis mulle eriti klapib. Dramaturgial on hulk eriliike (näidendid, filmistsenaariumid, proosateoste instseneeringud, muusikateoste libretod, kuuldemängud...) ja ta kuulub ühekorraga nii „puhta” kirjanduse kui lavastajaid käivitavate tarbetekstide valda. Nõnda pakub ta juba oma loomu poolest rohkemaid võimalusi mitmesugususeks, kui teised kirjandusliigid. Siit tekkis mõte, et nii nagu luule, nii tuleks ka mu dramaturgilised mängud ühte koondada, et võimalikel huvilistel oleks hõlpsam ligipääs tervikpildile, mis nendeta jääks poolikuks. Samas pidasin seda riskantseks ideeks, sest ega innukaid näitekirjanduse lugejaid vist eriti palju leidu – kood on luule või proosa omast omajagu erinev. Aga kirjastus oli nõus. Nii see raamat alguse sai – raamat, mida võiks võtta mu „Kogutud luule” järje või teise köitena. Mängud said siin reastatud ja rühmitatud segaprintsiibil – osalt kronoloogiliselt (mis mingil määral küllap peegeldab ka nende kirjutamisaegade olusid), osalt, ütleme, temaatiliselt või autorihoiaku ja -tujude järgi. Üht-teist jäi hoopis välja – kas ei osanud leida neile ses kokkupanus vältimatut otstarvet või siis ei 11