Proloog
Kapten Jimmy Cole oli äsja lõpetanud reisijatele Hudsoni jõe vana kummitusloo jutustamise. See oli hea lugu pikka tumedat mantlit kandvast kirvemõrvarist ja sobis sellisesse udusesse õhtusse täiuslikult. Ta naaldus toolileenile ja puhkas hetke põlvi, mis ragisesid liiga palju liiga paljudest operatsioonidest, ning mõtles miljonendat korda pensio nile jäämisele. Ta oli näinud peaaegu kõiki Hudsoni jõe äärseid külakesi ja ühel heal päeval ei suuda ta enam isegi oma väikese kalapaadi Suzyga hakkama saada. Õhtut lõpetama hakates suunas ta paadi kalda poole ja kui see rahulikus tempos Reedsporti kai poole rühkis, hõikas üks reisija midagi, segades tema mõtisklusi. „Kuulge, kapten… kas see seal ongi see teie kummitus?“ Jimmy ei vaevunud vaatamagi. Tema neli reisijat – kaks noort puhkusel viibivat paari – olid üsna purjus. Üks mees test üritas kahtlemata naisi hirmutada. Aga siis lisas üks naistest: „Ma näen seda ka. Veider, eks ole?“ Jimmy pöördus reisijate poole. Kuramuse joodikud. Viimane kord, kui ta nii hilja õhtul paadi vee peale viib. Teine mees osutas käega. „See on seal,“ ütles ta. Tema naine pani käe silmade kohale. „Oh, ma ei suuda seda vaadata!“ ütles ta närvilise ja piin liku naeru saatel.
5