1
R I N G I
9
gaasipedaali põhja, möödub elektriautost ja heidab sellele eideraisale kurja pilgu. Sõrmega vehkimise jätab hilisemaks. Igal pool ei maksa ka teemat üles keerutada. Osakonnajuhataja Alf Stiernström on tol kevadisel hommikul voodist vale jalaga välja astunud. Teistsuguseid hommikuid tegelikult enam ammu suurt polnudki. Ja nagu oodatud, oli esimene e-kiri, mille ta telefonist avas – pea sügaval padja sees ja silmad uneliiva täis –, tema hommikuinimesest advokaadilt. Varahommikuid vihkas Alf Stiernström sel kogu elu ihaldatud ja lõpuks kätte saadud ametikohal kõige enam. Kahjuks peab Skandinaavia ühe juhtiva suurfirma juhtkond varaseid tunde muidugi ära kasutama. Lisaks tuleb seda aega näha ka ülemvõimu märgina, justkui oleksid sina juba ammu ametis, kui konkurendid alles ärkavad. Lahinguväljal peab vaenlasest ette jõudma, nagu on öelnud sõjakunsti meister Sun Tzu. Stiernström proovis selle juhtimisfilosoofiaga kohaneda, kui advokaadi e-kirja luges, aga kui aru sai, et tema tulevane eksabikaasa nõuab veelgi rohkem raha, jättis filosoofia kus seda ja teist. Ta oli muudkui järele andnud, ent ikka ei piisanud. See kuradi mutt tahtis kõike, mida mees iial kogunud oli. See feminismivärk on tõesti liiga kaugele läinud. Nüüd näeb Alf Stiernström Uppsala lähedal kiirteel kaugel ees, kuidas üks elektriauto teisest omataolisest mööduma hakkab. Ta võtab jala gaasipedaalilt, alandab lainetava rapsipõllu veerel kiirust ja jääb kliimateadliku juhi
K E S K E L
„KURAT, SEE SEAL ees on küll naine,“ mõtleb mees, vajutab