1. KON r Ad AdENAu E r. Alandlikkuse strateegia
2. CHA r LES dE GAu LLE. Tahte strateegia
3.
4. AN wA r SAdAT. Ületamise strateegia
5. LEE KuAN YEw. Tipptaseme
6. MA rGA r ET THATCHE r. Veendumuse strateegia
ootavad katsumused: Suurbritannia 1970. aastail
päritud vägivallaga. Põhja-Iirimaa
Möödapääsmatu uuendamisvajadus
1943. aasta jaanuaris kuulutasid liitlased Casablanca konverentsil, et nad ei nõustu millegi vähemaga peale teljeriikide tingimusteta kapitulatsiooni. Selle avalduse peamine eestvedaja, uSA president Franklin delano roosevelt tahtis nõnda võtta pärast Hitlerit ametisse astuvalt valitsuselt võimaluse väita, nagu oleks teda täitmata lubadustega alistuma eksitatud. Saksamaa täielik sõjaline lüüasaamine koos igakülgse moraalse ja rahvusvahelise legitiimsuse kaotamisega kutsus paratamatult esile Saksamaa ühiskondliku struktuuri järkjärgulise lagunemise.
Jälgisin seda protsessi uSA maaväe 84. jalaväediviisis, mis liikus Saksa piirilt ruhri tööstuspiirkonna lähedal Elbe jõe äärde Magdeburgi kandis –kõigest 160 kilomeetri kaugusel parasjagu möllanud Berliini lahingust. Kui diviis ületas Saksa piiri, viidi mind üle üksusesse, mis vastutas julgeoleku ja Hitleri käsul toimunud sissitegevuse tõkestamise eest.
Minusugusel inimesel, kelle perekond oli kuus aastat varem põgenenud Baieri väikelinnast Fürthist , et pääseda rassilise tagakiusamise eest, polnud võimalik ette kujutada suuremat kontrasti oma noorusaja Saksamaaga. Tollal oli Hitler äsja Austria liidendanud ja tükeldas parajasti Tšehhoslovakkiat. Saksa rahva seas valitses upsakas ja ennast täis meeleolu.
Nüüd rippusid paljudest akendest rahva alistumist tähistavad valged linad. Sakslased, kes olid veel mõne aasta eest ihanud valitseda Euroopat La Manche’ist Volgani, olid hirmul ja segaduses. Tänavail tunglesid tuhanded ümber asustatud inimesed – sõja ajal Ida-Euroopast sunnitööle küüditatud –, otsides toitu ja peavarju ning võimalust kodumaale tagasi pöörduda.
See oli Saksamaa ajaloo masendusaeg. Toidupuudus oli ränk. Nälg oli laialt levinud ja imikusuremus ülejäänud Lääne-Euroopaga võrreldes kaks korda suurem.1 Väljakujunenud kaubandus koos teenustega varises kokku ja asendus musta turuga. Postiteenus oli puudulik või olematu. raudtee töötas katkendlikult ning maanteetransport oli sõja ja bensiininappuse tõttu äärmiselt raskes seisus.
1945. aasta kevadel oli okupatsioonivägede ülesanne kehtestada mingit sorti tsiviilhaldus, kuni lahingusõdurid suudetakse asendada militaarvalitsuse väljaõppinud ametnikega. See toimus juulis ja augustis Potsdami konverentsi ajal (kus osalesid Churchill/Attlee ning Truman ja Stalin). Tol tippkohtumisel jagasid liitlased Saksamaa neljaks okupatsioonitsooniks: Ühendriikidele anti lõunaosa, sealhulgas Baieri, Suurbritanniale tööstuslik Põhja-reinimaa ja ruhr, Prantsusmaale Lõuna-reinimaa ja Alsace’i piiri äärsed alad ning NSVL-ile tsoon Elbe jõest kuni Oderi-Neisse jooneni, mis moodustas uue Poola piiri, vähendades Saksamaa sõjaeelset territooriumi ligi veerandi võrra. Kolm läänepoolset tsooni allutati okupeerivate riikide juhtivametniku ehk ülemvoliniku võimule.
Omal ajal silmatorkavalt tõhus ja kindel Saksa avalik haldus ei toiminud enam. Kogu voli kuni maakonna tasandini (Kreis) oli nüüd okupatsioonivõimude käes. Need võimud säilitasid üldise korra, aga kulus ligi poolteist aastat, enne kui taastati rahuldav varustamine. 1945.–1946. aasta talvel pidi isegi Konrad Adenauer, kellest sai neli aastat hiljem kantsler, küttepuuduse tõttu paksus mantlis magama.2
Okupeeritud Saksamaal ei lasunud üksnes lähimineviku, vaid ka keerulise ajaloo taak. Seitsmekümne nelja aasta jooksul pärast riigi ühendamist oli seda valitsetud järgemööda monarhia, vabariigi ja totalitarismi vormis. Sõja lõpul pärines ainus mälestus stabiilsest valitsemisest ühendatud Saksamaa algusajast, Otto von Bismarcki kantsleriaastaist (1871–1890).
Sealtpeale kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni 1914. aastal oli Saksa impeeriumi kimbutanud Bismarcki kujutletud õudusunenägu: vaenulike
riikide liidud, mille sünnitasid Saksamaa sõjaline potentsiaal ja leppimatu toon. Kuna ühendatud Saksamaa oli teda ümbritsevatest riikidest tugevam ja kõigist peale Venemaa ka rahvarohkem, muutus tema kasvav ja domineerida ähvardav jõud Euroopas pidevaks julgeolekuprobleemiks.
Pärast Esimest maailmasõda asutatud weimari vabariik vaevles inflatsiooni ja majanduskriiside tõttu puuduses ning pidas sõjajärgse Versailles’ lepingu karistavaid sätteid endale alandavaks. Alates 1933. aastast püüdis Hitleri juhitud Saksamaa kehtestada oma totalitaarset võimu kogu Euroopas. Lühidalt öeldes oli ühendatud Saksamaa kogu 20. sajandi algupoolel Euroopa rahu seisukohalt kord liiga tugev, kord liiga nõrk. Aastal 1945 oli tema positsioon Euroopas ja maailmas ebakindlam kui kunagi varem pärast ühendamist.
Säärase muserdatud ühiskonna väärikuse ja legitiimsuse taastamine tehti ülesandeks Konrad Adenauerile, kes oli töötanud kuusteist aastat Kölni linnapeana (Oberbürgermeister), enne kui Hitler ta ametist kõrvaldas. Sesse taastaja rolli, mis nõudis ühtaegu alandlikkust, et tulla toime tingimusteta kapitulatsiooni tagajärgedega, ja tugevat iseloomu, mille abil kindlustada kodumaa rahvusvaheline positsioon demokraatlike riikide seas, sattus Adenauer üsna juhuslikult oma tausta tõttu. Ta sündis 1876. aastal – viis aastat pärast Saksamaa ühendamist Bismarcki juhtimisel – ja jäi kogu eluks seotuks oma kodulinna Kölniga, mille tunnusteks on reini kohal kõrguv võimas gooti katedraal ja ajalooliselt tähtis koht Hansa Liidu kaubanduslinnade võrgustikus.
Adenauer elas üle kolm Bismarcki -järgse Saksa riigi vormi: sõjaka keisri võimu, murrangulise weimari vabariigi ja avantüristliku Hitleri aja, mis tipnes enesehävituse ja lagunemisega. Üritades oma riigile sõjajärgses rahvusvahelises korras kohta leida, seisis ta silmitsi üleilmse vimma järelmitega, kodumaal aga segaduses rahvaga, keda olid räsinud järjepanu revolutsioon, maailmasõda, genotsiid, sõjakaotus, jagunemine, majanduslik kokkuvarisemine ja vaimne laos. Ta valis samaaegu alandliku ja söaka kursi: tunnistada Saksamaa kuritegusid, leppida karistuste ja oma riigi jõuetuse, sealhulgas selle jagamisega, lubada riigi tööstusbaas sõjakahjude hüvitamiseks lammutada ning seejuures püüda allaheitlikkuse abil luua uut Euroopa elukorraldust, kus Saksamaa on usaldusväärne partner. Ta lootis, et Saksamaast saab normaalne riik, ehkki teadis, et selle minevik jääb igavesti ebanormaalseks.
Adenaueri isa Johann teenis Preisi armee allohvitseri ja seejärel kolmkümmend aastat Kölni alamametnikuna. Kuna Johanni enda haridustee oli piirdunud kohustusliku algkooliga, tahtis ta tagada lastele haridus- ja karjäärivõimaluse. Seda sihti toetas ka Adenaueri pangatöötaja tütrest ema, kes teenis perekonnale õmblustööga lisaraha. Vanemad valmistasid väikest Konradit kooliks hoolega ette ja juurutasid temasse katoliiklikke väärtusi.3 Patu- ja ühiskondliku vastutuse taju kujundas ühe allhoovusena kogu Adenaueri lapsepõlve. Bonni ülikooli tudengina pälvis ta meelekindla mehe maine muu hulgas kombega hoida öösel õppides jalgu jääpanges, et väsimust peletada.4 1904. aastal astus õigusteaduskonna lõpetanud Adenauer perekondliku avaliku teenistuse tausta mõjul tööle Kölni linnavalitsusse.
Ta nimetati Beigeordneter ’iks ehk linnapea abiks, kes vastutas maksude eest. 1909. aastal edutati ta aselinnapeaks ja 1917. aastal valiti Kölni ülemlinnapeaks.*
Kölni linnapeana töötasid enamasti endised linnaametnikud, kes püüdsid tegutseda ajastuomasest käremeelsest ja vastanduvast parteipoliitikast kõrgemal. Adenauer omandas sedavõrd hea maine, et 1926. aastal arutati Berliinis lausa, kas kutsuda ta riigi ühtsusvalitsuse kantsleriks. See katse nurjus, sest oli raske luua parteiülest liitu, mis oli Adenaueri tingimus ametikoha vastuvõtmiseks.
Üleriigilist tähelepanu äratas Adenauer esimest korda pärast Hitleri kantsleriametisse kinnitamist 1933. aasta 30. jaanuaril. Oma positsiooni kindlustamiseks kuulutas Hitler välja üldvalimised ja esitas Saksamaa parlamendile niinimetatud volitusseaduse, millega peatati õigusriigi toimimine ja lõpetati vabaühenduste sõltumatus. Hitleri kantsleriks nimetamisele järgnenud kuul esines Adenauer kolme avaliku opositsioonilise avaldusega. Preisi maapäeva ülemkojas, kuhu ta Kölni linnapeana ametikoha alusel kuulus, hääletas ta volitusseaduse vastu. Ta keeldus kutsest tervitada Hitlerit valimiskampaania ajal Kölni lennujaamas. Ning
* 1917. aastast alates nimetati Kölni linna juhti keiser wilhelm II korraldusel linnapea asemel ülemlinnapeaks. Vt Matthias Oppermann, „Biography of Konrad Adenauer”, Konrad Adenauer Foundation (Konrad-Adenauer-Stiftung), https://www.kas.de/en/konrad-adenauer.
nädal enne valimisi andis ta korralduse eemaldada sildadelt ja avalikelt mälestusmärkidelt natsilipud. Nädal pärast Hitleri ettemääratud valimisvõitu tagandati Adenauer ametist.
Pärast vallandamist palus Adenauer pelgupaika vanalt koolikaaslaselt, kellest oli saanud benediktlaste kloostri abt. Nõnda asuski Adenauer aprillis elama Maria Laachi kloostrisse, mis asub Kölnist 60 kilomeetrit lõunas Laachi järve ääres. Seal süvenes ta kahte entsüklikasse, milles paavstid
Leo XIII ja Pius XI rakendasid katoliku kiriku õpetust ühiskondlikule ja poliitilisele elule, eriti töölisklassi olukorrale.5 Adenauer leidis nendes ringkirjades seisukohti, mis haakusid tema poliitiliste veendumustega: rõhutada pigem kristlikku kui poliitilist identiteeti, mõista hukka kommunism ja sotsialism, leevendada klassivõitlust alandlikkuse ja kristliku heategevuse abil ning tagada kartellimajanduse asemel vaba konkurents.6
Adenauer ei jäänud Maria Laachi kauaks. Samal ajal kui tema osales jõulumissal – kuhu ümbruskonna inimesed olid teda toetama tulnud –, avaldasid natsiametnikud abtile survet, et ta oma imetletud külalise minema saadaks. Jaanuaris Adenauer lahkuski.
Järgmised kümme aastat olid talle rasked ja ebakindlad. Puhuti ähvardas teda vahetu oht, eriti pärast 1944. aasta juulis Hitlerile korraldatud, ent nurjunud atentaati, mille taga olid Preisi ülikud ning ka mõned weimari-aegsed poliitikud ja sõjaväelased. Kättemaksuks plaanis Hitler need ühiskonnaosad hävitada. Mõnda aega rändas Adenauer sellest saatusest pääsemiseks jalgsi mööda maad, peatumata kusagil üle ööpäeva.7 Ohust hoolimata jätkas ta Hitleri taunimist, sest pidas seaduste ülimuslikkust, mille too oli jalge alla tallanud, nüüdisaegse riigi vältimatuks tingimuseks.8 Kuigi Adenauer oli tuntud teisitimõtleja, ei kippunud ta režiimivastaste vandenõulaste, olgu eraisikute või sõjaväelastega liituma – peamiselt seetõttu, et suhtus nende eduvõimalusse umbusuga.9 Ühe uurija sõnul „tegid tema ja ta perekond kõik, et elada nii vaikselt ja märkamatult kui võimalik”.10 Ehkki ta oli poliitikast taandunud, vangistasid natsid ta ikkagi. 1944. aasta sügisel hoiti teda kaks kuud kongis, mille aknast nägi ta hukkamisi, sealhulgas ühe kuueteistaastase poisi tapmist, ülakorruselt aga kostsid temani piinatavate vangide karjed.
Lõpuks õnnestus Adenaueri pojal Maxil, kes teenis Saksa sõjaväes, korraldada tema vabastamine. Kui Ühendriikide tankid 1945. aasta veebruaris reinimaale sisenesid, hakkas Adenauer mõtlema, kas ta võiks endale ses
sõjaliselt löödud, kõlbeliselt laostunud, purustatud majandusega ja poliitiliselt kokku varisenud riigis mingi rolli leida.11
Hitleri jõhker vastus 20. juuli vandenõule sõja raevukas lõppvaatuses oli tema võimalike järeltulijate ridu kõvasti harvendanud. Kantsleri ametikohale sobiv poliitiline staatus oli mõnel vanemal koonduslaagri üle elanud sotsiaaldemokraadil, sealhulgas Adenaueri hilisemal rivaalil Kurt Schumacheril. Kuid nende järgijaskond oli liiga väike, et pälvida üldsuse toetust, mida oli vaja riigi tingimusteta kapituleerumise ja sellega kaasnevate karistuste täideviimiseks – selleta aga polnud võimalik lääneliitlaste usaldust võita.
1945. aasta mais ennistasid esimesena Kölni jõudnud ameeriklased Adenaueri linnapeaks, ent kui linn läks pärast Potsdami konverentsi Briti võimu alla, tekkisid pinged ja mõne kuu järel vabastasid britid ta ametist. Ehkki okupatsioonivõimud hoidsid teda poliitilisest tegevusest ajutiselt eemal, asus Adenauer tasapisi looma poliitilist baasi, et valmistada ette Saksamaa riigivõimu taastamist.
1945. aasta detsembris osales Adenauer koosolekul, kus plaaniti moodustada uus, ühtaegu katoliiklusele ja protestantlusele tuginev erakond. Kohal olid nii endised katoliikliku Keskpartei (Zentrum) liikmed, kellega Adenauer oli Kölni linnapeana koostööd teinud, kui ka konservatiivse Saksa rahvusliku rahvapartei (deutschnationale Volkspartei) ja liberaalse Saksa demokraatliku Partei (deutsche demokratische Partei) liikmed. Paljud neist olid olnud Hitleri vastased ja muist oli vastupanu eest vangis istunud. Sel seltskonnal ei olnud selget poliitilist suunda ega doktriini ning esimese kokkusaamise arutelude toon oli pigem sotsialistlik kui klassikaliselt liberaalne. Osalt Adenaueri vastuväidete tõttu jäeti põhimõtete küsimus esialgu kõrvale ja rühmitus piirdus lihtsalt nimepanekuga: Kristlik-demokraatlik Liit (Christlich demokratische union deutschlands – Cdu).12
Järgmisel kuul aitas Adenauer määratleda Cdu poliitilise filosoofia: demokraatiat, sotsiaalkonservatismi ja Euroopa lõimimist toetav erakond, mis mõistab hukka Saksamaa lähimineviku ja igasuguse totalitarismi. 1946. aasta
jaanuaris westfalenis Herfordis toimunud Cdu kongressil, kus osalesid partei Briti okupatsioonitsooni juhtivad liikmed, täpsustas Adenauer neid põhimõtteid ja kindlustas oma juhirolli vastse partei eesotsas.
Adenaueri hilisemast poliitilisest juhtimisest andis aimu tema esimene avalik sõjajärgne kõne 1946. aasta 26. märtsil. Kritiseerides Saksamaa tegutsemist Hitleri ajal, küsis Adenauer Kölni ülikooli tugevasti kannatada saanud saalis tuhandeilt kuulajailt, kuidas oli natside võimuletõus võimalikuks osutunud. Tema sõnul olid sakslased pannud toime ränki kuritegusid ja nüüd leiavad nad tee parema tuleviku poole ainult minevikuga leppides.13 Seda saavutamata ei olevat võimalik riiki taastada. Selles mõttes pidi Saksamaa võtma pärast Teist maailmasõda vastupidise hoiaku võrreldes Esimesele maailmasõjale järgnenuga. Selmet jälle ennasthaletsevasse natsionalismi vajuda, peab Saksamaa otsima oma tulevikku ühinevas Euroopas. Adenauer kuulutas alandlikkuse strateegiat.
Pikka kasvu ja pealtnäha häirimatu Adenaueri jutt oli napp, aga seda leevendas reinimaalastele omane laulev toon, mis mõjus leebemana kui preislaste kõnepruuk, kus Mark Twaini sõnul marsivad laused läbi vestluse nagu väeüksused (reinimaa oli olnud iseseisev, kuni Preisimaa selle aastail 1814–1815 endale allutas). Samas kiirgas ta elujõudu ja enesekindlust. Olles stiili poolest Hitleri ajastu kimeda karismaatilisuse vastand, taotles ta Esimese maailmasõja eelse põlvkonna tasakaalukat autoriteeti, mis oli juhindunud vaoshoitusest ja ühistest väärtustest.
Tänu neile omadusile ja staatusele, mille olid talle kindlustanud need kümmekond aastat, kui ta end rõhutatult Hitlerist distantseeris, oli Adenauer uue demokraatliku partei juhi kohale kõige ilmsem kandidaat. Ometi ei põlanud ta eesmärgi nimel ära ka kavalaid võtteid. Cdu esimesel koosolekul oli üks tool asetatud laua otsa. Adenauer astus selle juurde ja teatas: „Ma olen sündinud 5. jaanuaril 1876, nii et ilmselt olen ma siin kõige vanem. Kui keegi vastu ei vaidle, siis võtan endale vanuse alusel eesistuja rolli.” See kutsus esile korraga naeru ja heakskiidu ning sealtpeale juhtis ta erakonda üle viieteistkümne aasta.14
Partei programmiga, mille väljatöötamisel oli Adenaueril keskne roll, kutsus C du sakslasi üles minevikust lahti ütlema ning võtma omaks uuenduslikku vaimu, mis põhineb kristlikel ideaalidel ja demokraatlikel põhimõtteil:
Kadugu möödaniku loosungid, kadugu elu- ja riigiväsimus! raskused sunnivad meid kõiki tööle hakkama. Kui vajume nihilismi või ükskõiksusesse, siis reedame oma perekonna ja saksa rahva. Cdu pöördub kõigi jõudude poole, kes on valmis taastama kõikumatut usku saksa rahva headesse omadustesse ja vankumatut otsustavust, et asuda kristlike ideede ja tõelise demokraatia ülla ideaali toel uuenemise teele.15
Samal ajal adus Adenauer pidevalt – võib-olla sundmõtteliselt –, et kõik võib lõppeda traagiliselt. Tema arvates ei olnud Saksamaa vaimult ega varalt küllalt tugev, et üksi püsima jääda, ja iga katse seda üritada lõppenuks katastroofiga. Maailmajao keskel paiknev uus Saksamaa pidi hülgama suure osa varasematest plaanidest ja hoiakutest, iseäranis oma geograafilise asendi olupoliitilise ärakasutamise ja Preisimaa kalduvuse hoida häid suhteid Venemaaga (Saksa militarismi tugisamba Preisimaa staatus eraldi haldusüksusena lõpetati 1947. aastal liitlaste korraldusel). Seevastu Adenaueri Saksamaa demokraatia aluseks pidid olema kodumaal katoliiklikud piirkonnad ja üldised kristlikud väärtused ning rahvusvahelisel areenil liitlassuhted Läänega – ennekõike julgeolekusidemed Ameerika Ühendriikidega.16
Saksamaa Liitvabariigi (SLV) ajutiseks pealinnaks kuni taasühinemiseni –mil keskus plaaniti jälle Berliini viia – valiti sõjaaegsetest õhurünnakutest puutumata jäänud idülliline ülikoolilinn Bonn. Seda eelistas ka Adenauer ise, sest see asus tema koduküla r höndorfi lähedal ega olnud mässitud poliitilisse võitlusse. 1948. aasta septembris langetatud otsust Bonni kasuks sai Adenauer, kes ei olnud tollal veel kantsler, mõjutada tänu sellele, et ta juhtis Cdu-d ja parlamentaarset nõukogu – rühma Saksa poliitikuid, kellele liitlased olid teinud ülesandeks kavandada riigi poliitilised arengujooned ja koostada uus põhiseadus. Hiljem naljatles Adenauer, et oli veennud nõukogu toetama r höndorfi asemel Bonni üksnes esimese liigse väiksuse tõttu (alla 2000 elaniku).17 Tõsisemal toonil lükkas ta tagasi ka märksa kosmopoliitsema Müncheni, sest Baieri oli tuntud talitsematu sentimentalismi poolest ja liiati ei tohiks pealinn asuda keset kartulipõlde, nagu ta salvas. Samuti põlgas Adenauer ära suurlinnad, näiteks Frankfurdi – 1848. aasta lühiajalise parlamendi asukoha –, kus demokraatia arengut võinuksid moonutada meeleavaldused ja rahutused.