Rigeli silmad

Proloog Taevast vaadates näeb Barrøy välja nagu jalajälg meres, saare lääne­tipus paistab paar nuditud varvast. Ainult et keegi ei ole ­Barrøyd varem taevast vaadanud, kui välja arvata pommilennukid, mis ei hoolinud sellest, mida nad nägid, ning taevaisa, kellel ei olnud vist mingeid kavatsusi selle pitseriga, mille ta merre vajutas. Nüüd langeb paksu rasket lund ja saar saab valgeks ja ümaraks – lumesadu kestab terve öö ja päeva. Siis hakkavad inimesed puhasvalgele maapinnale joonistama musta risti-rästi jalgradade võrku, kõige laiem rada ühendab kaht eluhoonet – saare kõrgeimal künkaharjal asuvat vana ja luitunud maja, mida ümbritseb käputäis puid, ning uut maja Karvikas, mis näeb silmatorkavalt uhke välja ja meenutab suviti karile jooksnud laeva. Edasi kulgevad rajad elumajade ja lautade ja kaide ja paadikuuride ja turbasarade ja keldrimägede ja heinaküünide ja paadisadamate, saarerahva töökohtade ja aitade vahet, ning looklevad seejärel vabalt ja sihitult igasse ilmakaarde laiali – need laste ja mängu ja ajalikkuse jäljed, sel rahuaastal on saarel palju lapsi, neid pole siin kunagi rohkem olnud. Saare edelaosas siugleb läbi maastiku määrdunudpruun jõgi – need on lambad, kes lähevad lõunaranda adrut näksima. Ja nende järel lonkab Barbro, hang käes, ja üürgab täiest kõrist laulda, tõstab näo hõljuvate räitsakate poole ja napsab neid üminal suhu. Võiks ju küsida, miks ta ei aja loomi mere äärde uue kai ja rootslaste­maja vahelt, kust oleks laudast alla randa kõige lühem tee. Aga Barbro teab, mida teeb, on hilistalv ja adru on just nimelt lõunas, tormid ja kaljud on selle mustjaspruunideks köiteks kokku keerutanud ja tõusuvesi jäiste tompudena rannale rullinud. 5