Algus Bne Beriti raamatukogus
E
simene ohver öises võitluses Prohvetite tänava õhuruumi pärast lõigukesel Etiooplaste põiktänava ja Itaalia hospitali vahel – mis toimus silmaarst doktor Landau majast kostvate Chopini valsside ja Musrara linnajao nõlvale araabia kohvikutesse hiljuti soetatud raadiovaljuhäälditest täie valjusega hoovavate Farid el-Atraši armastuslaulude vahel –, esimene ohver oli meie majaperenaine Džentila Luria. Selgetel suveõhtutel kostsid kõrge müüri taga varjul olevast doktor Landau majast valjud klaverihelid, need heljusid kogu Prohvetite tänava kohal ja tungisid meie maja akendesse, mis olid taevatähtedele pärani avatud. Vahel langes klaveri heli piiskade vihm araabia laulude sekka, mis tulid Damaskuse värava ning Musrara linnajao poolt (millele hiljem, viieteistkümne aasta pärast, seoses Iisraeli riigi tekkimisega, anti nimeks Moraša linnajagu), ning voolas sisse ümmargusest, ida poole avanevast aknast. Siis värises öine õhk üha kasvavast pingest, sest läänelike rütmide vihm ei sulandunud idamaiste laulu viisidega meeldivaks harmooniaks, nagu see tihti juhtub, nii et muusika neelab endasse talle võõra motiivi ja seedib selle ära; siin moodustasid klaverihelid, põrgates kokku võõra rütmiga, ohtliku segu, mis vähimastki sädemest plahvatada võis. Koos esimeste hajusate akordidega, mis langesid otsekui hõredad jahedad pärlid kitarrikeelte värelevasse trillerdusse, mis 7