ROBERT SPALDING REEGLITETA
Hiina tee maailmavalitsemisele
1. peatükk Tunne oma vaenlast
„Et tunda oma vaenlast, pead saama iseenda vaenlaseks.“ Seda on öelnud Sunzi, Hiina sõjatarkuse peamine allikas. Selle all peab ta silmas, et olukorda tuleb vaadelda oma vaenlase pilguga. Kuidas ta reageeriks, kui osad oleksid vahetatud? Milliseid samme ta edu saavutamiseks astuks? Kus on tema nõrgad kohad? Kui puhkes koroonapandeemia, siis me mitte ainult et ei suutnud probleemi näha Hiina kommunistlike juhtide silmade läbi, vaid me isegi ei taibanud, et tegemist on vaenlasega. 2020. aasta jaanuaris uskusid ameeriklased hiinlaste juttu, et viirus on kontrolli all. Sest miks peaksid nad valetama millegi nii tõsise kohta, kui seda on surmav haigus? Kuid sellal, kui meie neid uskusime, kehtestas Hiina Kommunistlik Partei omaenda maal karantiini, lubas aga Wuhanist teha rahvusvahelisi lende, teades, et wuhanlased kannavad viiruse ülejäänud maailma laiali, põhjustades võib-olla globaalse pandeemia. Külmavereline kalkulatsioon ütles, et Ameerika Ühendriike ja Euroopat nõrgestades tuleb koroonalaine Hiinale tegelikult kasuks.
HKP alustas ka üleilmset valeinfokampaaniat, mida vedasid nende „50 sendi armee“ liikmed. See ei olnud tavaline armee, vaid grupp sotsiaalmeedia kommentaatoreid, kellele maksti Hiina valuutas 50 senti iga Lääne sotsiaalmeediaplatvormidel tehtud postituse eest. Valeinfokampaania raames jagati positiivseid lugusid HKP vastuabinõudest viirusele, luues mulje, et need on palju efektiivsemad, kui tegelikult olid, ja pisendades viiruse tõsidust ning nakkavust. Ühtlasi keeldusid Hiina ametiisikud kokkuleppeid rikkudes mitu nädalat Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) epideemia puhkemisest teavitamast. Samal ajal kandsid kõik rahvusvahelised
16
reisijad, kes lendasid välja Wuhanist ja teistest Hiina linnadest, viiruse laiali Aasiasse, Euroopasse ja varsti ka Ameerika Ühendriikidesse. Ja kuidas mõista seda, et Hiina sundis vaikima oma arste, keeldus jagamast viiruse geneetilist koodi ja viiruse näidiseid ning ei lubanud välismaa teadlasi Hiinasse taudi päritolu uurima ega ravi välja töötama – kuni tänaseni välja?
Koroonaviiruse tulemusena olid maailma suurimad majandused 2020. aasta lõpuks majandustoodangu kahanemise näol kaotanud hinnanguliselt 4 triljonit USA dollarit – ja kokkuvõttes sureb üle viie miljoni inimese. Lisaks sellele, et nad avasid oma majanduse kiiremini kui Lääs, oli Hiinal vahendeid, mis võimaldasid massiliselt toota mitmeid kaupu, mida läänemaailm kiiresti vajas, nagu ventilaatorid ja isiklikud kaitsevahendid. Nad võtsid ka propagandavõidu, leides järjekordselt põhjust osutada Ühendriikide suutmatusele, kiites samal ajal valelikult, ajalugu ümber kirjutades ja asju maha vaikides enda käitumist.
Hiina juhtkonna jaoks ei olnud koroonaviirus mitte probleem, vaid võimalus. Relv, mida sai kasutada Hiina huvides. Ükskõik, kas viiruse lahtipääsemine Wuhani laboratooriumist juhtus meelega või kogemata – me ei pruugi seda kunagi teada saada –, igatahes see, mis järgnes, oli organiseeritud ja põhjustas ülejäänud maailmas kaose.
Kui HKP tegevuse tulemused oleksid olnud konventsionaalse sõjalise rünnaku tagajärg, oleks Ameerika kindlasti kätte maksnud. Kuid ei, selline varjatud sõda – mis ühendab endas halastamatu majanduspoliitika, ükskõiksuse üldsuse heaolu suhtes ja interneti kasutamise relvana – pälvis vaid minimaalset tähelepanu. Kui vandenõuteoreetikud spekuleerisid, et hiinlased on koroonaviiruse ise biorelvana laboris loonud, siis vaid vähesed ameeriklased arutlesid vähem äärmusliku, kuid tõestatud asjaolu üle: HKP kasutas üllatuskriisi ära enda huvides ja oma vastaste kahjustamiseks. Nad hakkasid rahvale valetama sellest hetkest peale, kui kohalik arst Li Wenliang haiguse eest hoiatas, ja nad valetavad Hiina koroonastatistika kohta praeguseni, kui ma seda 2021. aasta lõpul kirjutan. Tagasi vaadates näeme, kuidas Ühendriigid ignoreerisid igivana sõjatarkust – tunne oma vaenlast. Epideemia algusajad võinuks olla hoopis teistsugused, kui oleksime Hiina Kommunistliku Partei suhtes võtnud palju karmima hoiaku ega oleks lasknud end segada ekslikust ning rumalast arusaamast, et mistahes kriitika Hiina valitsuse suhtes on rassistlik. Kuid me ei mõistnud, mida meie vaenlane tahab, ega saanud aru, mis mängu ta mängib.
Mida Hiina tahab
Mistahes riigi eesmärkide ja motiivide tundmine on diplomaatia ja riigi julgeoleku alustala – iseäranis siis, kui jutt käib tärkavast maailmavõimust, millel on tohutu sõjavägi ja tuumarelvad. Kõigepealt tuleb endalt küsida, kas su vastane kujutab endast ohtu ja kui kujutab, siis millist. Kas nad tahavad ja suudavad kallale tungida oma naabritele? Kas nad himustavad territooriume? Ressursse? Kontrollida maailmakaubandust? Kas on olemas stsenaarium, mis näeb ette sissetungi Ameerika Ühendriikidesse?
Rahvusliku julgeoleku analüütikud, nagu minagi kunagi olin, otsivad parteibosside kõnedest, teadusartiklite ridade vahelt ja sõjalise doktriini sõnastusest vihjeid. Me seisame toonitud akna taga ja püüame sisse piiluda. Või klaari klaasiga akent leida. Minu meelest on „Piiranguteta sõda“ see aken. Kui oleme kindlaks teinud, kuhu hiinlased välja tahavad jõuda, siis aitab „Piiranguteta sõda“ meil mõista, kuidas ja miks. Winston Churchill on öelnud Venemaa kohta kuulsa lause: „See on müstikasse mässitud mõistatus saladuse sees.“ Tema üritas näha, mis toimub Jossif Stalini ja tema kommunistlike käsilaste peades. Külma sõja haripunktis küsisid Ameerika liidrid endilt sadu kordi: „Mida Venemaa teha kavatseb? Mida nad tahavad? Kui ohtlikud nad on?“ Lõppkokkuvõttes me mõistatasime ära. Tänu põhjalikule analüüsile ja president Ronald Reagani kindlameelsusele jõudsime lõpuks arusaamisele, et Venemaa on õõnes, nõrga majanduse ja ülepaisutatud armeega riik – kirsasaabastes klounaad, mida kimbutasid lõputud majanduskatastroofid, ja kõik see tõestas kokkuvõttes, et nii kommunism kui N Liidu Kommunistlik Partei on läbi kukkunud. Reagani võidurelvastumine tõukas nad kaljuservalt alla.
Kuid Hiinat samale pulgale panna oleks viga. Pekingi motiivid on palju ähmasemad kui Moskva omad ja suurim viga, mida meie juhtkond tänapäeval teha võib, on arvata, et nad teavad täpselt HKP eesmärke ning nende saavutamise viise.
Lihtne on uskuda, et me teataval määral mõistame oma võistlejat. Lõpuks me oleme Hiina armeega Korea sõja ajal veriseid lahinguid löönud. Hiinlased on vaidlusaluste India ja Vietnamiga territooriumide pärast pärissõda pidanud. Kuna viimasel ajal pole sõjategevust väga karta tulnud, on valitsenud arusaam, et Hiina ei ole Ameerika Ühendriikidele otseselt ohtlik. Või kui on, siis suudame neid talitseda, rakendades kõiki tavalisi survemeetodeid.
Reegliteta sõda
Hiina tee maailmavalitsemisele
Robert Spaldingi „Reegliteta sõda“ (War Without Rules, ilmunud 2022) annab põhjaliku ülevaate Hiina kommunistliku juhtkonna arusaamadest tänapäevase sõja kohta ja vastavate arusaamade rakendamisest. See sõda on peaaegu märkamatu, toimub kõigis eluvaldkondades ja sageli mittemilitaarsete vahenditega, veretult, kuid on sellegipoolest sõda, mida Hiina peab Ameerika Ühendriikidega juhtpositsiooni nimel maailmas.
Õnneks on selle uutmoodi totaalse sõja põhijooned kirjeldatud Hiina kolonelide Qiao ja Wangi 1999. aastal ilmunud raamatus „Piiranguteta sõda“, millest kohe ilmus ka ingliskeelne tõlge. Paraku jäi see oma raskepärase esitusviisi tõttu nii üldsuse kui USA kaitseekspertide suurema tähelepanuta, millist viga Spalding oma raamatuga parandabki. Ta refereerib „Piiranguteta sõja“ olulisemaid lõike, seletab need lahti ja näitab, kuidas Hiina Kommunistlik Partei on selle ideid rakendanud. Sellega piirdumata selgitab Spalding sedagi, kuidas Ameerika Ühendriigid koostöös ülejäänud demokraatliku maailmaga saaksid Hiina mõjuvõimu hiilivat levikut takistada. Vajalik lugemine kõigile, keda huvitavad globaalsed võimuvahekorrad ja nende võimalik tulevik.