suust paiskuvatele helidele. Seal istudes tajus ta vähehaaval sedasama unist tüünust, mis oli mõnikord kirikus talle pikkamisi ligi hiilinud. Ta tundis end turvaliselt ja kindlalt ja Bridgeti haigus näis korraga kaugel olevat ega paistnud enam nii kohutav, nagu ta oli arvanud või kartnud. Siis äkki turgatas talle pähe, et esimest korda kahe nädala jook sul on ta paanikast prii. Sestap, mõtles Michael, nägi ta Bridgeti haigust esimest korda sellisena, nagu see tegelikult oli. See on lihtsalt palavik, mõtles ta, ja too mõte tabas teda kui ilmutus. Ka taipas ta, et naine on noor ja tugev, ja nüüd tundus üsna k indel, et Bridget saab varsti terveks, ja see, kes ta terveks teeb, on haldjatohter. Ganey võttis kaminasimsilt taldriku veega ja asetas kolde ette. Ta laskus põlvili ning asetas sarapuuvitsad ettevaatlikult üksteise kõrvale tulle. Siis Ganey tõusis, tõstis näo katuse poole, pani veel kord käed rinnal risti ja jätkas palvete pomisemist. Samal ajal hõõgusid sarapuuvitsad tasapisi kaminas ja tõmbusid mustaks. Mõne aja pärast laskus Ganey taas põlvili ja keeras vitsu, liigu tades neid nii, et põlemata jäänud kohad sattusid otse kuumusse. Ta tõusis ja lausus veel palveid. Kaminas hakkasid vitsad pikkamööda söestuma. Viimaks kerkis neist tilluke suitsuvine. Vitsad olid üleni mustad ja hakkasid juba tuld võtma. Ganey tõstis tangidega erakordselt ettevaatlikult vitsad tulest ja asetas koldele. Paar minutit hiljem võttis ta ühe vitsa ning joonistas põrandale enda ja veenõu ümber hoolikalt söeringi. Selle ajani oli Ganey lakkamatult palveid lugenud, kuid nüüd, võttes sarapuuvitsad ja pillates need ükshaaval veeanumasse, jäi ta vait. Siis, sel ajal kui vitsad hulpisid ja neist irdusid väikesed mustad helbed, mis muutsid vee värvi, vahtis ta neid pingsalt. „See oli tuulispask,” ütles Ganey viimaks. „Haldjad, kes olid suure rutuga liikvel, riivasid Bridgetit ja sellepärast on Bridget haige.” 112