Rambo

1 Taipasin kaheksanda klassi viimase päeva viimastel minutitel, miks koolis nii kirglikult joonistati ja meisterdati. Isegi kõige lihtsamatel vusserdistel oli täita oluline ülesanne. Need vähendasid kajamist. Kahjuks mõistsin käkerduste varjatud tähendust alles siis, kui need olid minema viidud ja klassi tahvlit kaunistas ainult sinistest nööpnõeltest moodustatud küsimärk, mis tekitas vaid ühe lihtsa küsimuse: kes oli selle sinna torganud? Meie klassijuhatajal Laura Kolehmainenil olid ümmarguste klaasidega prillid ning ta oli juuksed pea peale sõõriku­ taoliseks moodustiseks kuhjanud. Välimuse pehmendamise katsetest hoolimata oli Kolehmaineni hääl tuttavalt terav, kui ta kajavas klassiruumis nimesid loetles. „Anni, tule oma tunnistuse järele. Head suvepuhkust. Ja siis Elias ... Joni ... Oona E., Aleksi E., Lauri, Oona H. ...“ Oona H. pea ümber oli vasakult paremale punutud pats. Oona istus terve õppeaasta sageli minu ees ja tõstis alati tragilt kätt. Ta kasutas sinistes toonides küünelakke ja raskeid sõrmuseid, nagu rõhutamaks nendega käetõstmise aktiivsust. Ma olin lasknud pilgul puhata ta pruunide kuklajuuste pöörises, mis meenutas Whirlpooli logo galaktikat. Seda silmitsedes olin lennanud koolist kaugele, imendunud gaasist, tolmust ja tumedast ainest koosnevasse keerisesse ning 7