Issuu

EE S S ÕN A

Ära vaata kunagi otse langevasse lumme. Sa võid kogemata heita pilgu igavikku, ja on asju, mida sa ei taha teada. Nii oli kunagi öelnud Helgi Reykdali vanaisa ühe põhjas möllanud ägeda talvise raju ajal ja need sõnad olid noormeest alatiseks kummitama jäänud. Pärast politseisse tööle asumist oli Helgi reisi itta, Litla-Hrauni vanglasse ette võtnud korduvalt, kuid seekord olid sõidutingimused kohutavad. Pealinnas oli eelmisel päeval lund sadanud ja ehkki sel päeval oli ilm linnas talutav, raevutses Þrengsli teel pimestav lumetorm. Helgi mõtted peatusid iseenesest Agatha Christie kriminaalromaanil „Hercule Poirot’ jõulud“, mis oli tema suur lemmik. Lumi oli raamatus, mille tegevus toimus vanas maamajas jõulude ajal, nagu pealkiri aimata lubas, olulisel kohal. Helgil oli selle vana islandikeelne tõlge ja ta luges seda harjumuspäraselt igal aastal jõululaupäeval või esimesel jõulupühal, ning ta soovis, et see oleks tal praegugi kaasas. Poirot’le ja jõululumele mõeldes valdas teda habras rahu; need vanad krimkad, mida ta sisuliselt peast teadis, pakkusid ideaalset pelgupaika politseiniku igapäevaellu kuuluva stressi ja pinge eest. Ta sulges põgusalt silmad ja kujutas end ette

R a j u

M õ n e d p ä eva d e n n e j õ u l e N e l j a p ä ev, 2 0. d et s e m b e r 2 0 12

J ó n a s s o n R a g n a r

istumas oma Suðurgata tänava keldrikorruse soojas üürikorteris ning lugemas Hercule Poirot’st jõuluajal. See õdus tunne vältas enne, kui Helgi end sellest järsult välja raputas, sekundi või paar. Auto kaldus ebameeldiva reaalsuse naastes hetkeks teeserva suunas. Ja siis nägi ta vaimusilmas oma kallimat Anítat vaid mõni nädal tagasi liikumatult tänaval novembrivihma all lamamas. Arst oli talle hiljem öelnud, et ilmselt oli naine surnud silmapilkselt. Teisisõnu, teda poleks kuidagi olnud võimalik päästa. Ja kuigi nad polnud teineteist eriti kaua tundnud, oli šokk olnud meeletu, kahjutunne kirjeldamatu. Nad olid nii hästi läbi saanud, tegelikult ideaalselt. Ta oli tundnud end neiu seltskonnas paremini kui kellegi teisega koos olles ja mõistagi olid kõik tema tulevikuplaanid naise äkksurma järel õhku haihtunud. Midagi ei saanud päästa ja midagi polnud ees ootamas, ainult liiga paljud ilma igasuguse sisuta päevad. Helgi polnud kunagi varem armunud olnud ega suutnud endale kuidagi ette kujutada, et võiks kunagi uuesti samu tundeid kogeda. Aníta surmale järgnenud nädalad olid raskeimad ta elus. Need päevad olid igas mõttes pimedad ja sünged, öö sulas ühte päeva ja päev ööga ning korraga pidi Helgi minema sellesama naise matusele, kellega koos ta oli kavatsenud veeta oma elu. Ta ei saanud isegi matuse korraldamisel osaleda – sellega tegelesid Aníta vanemad – ning arvatavasti poleks tal selleks ka energiat jätkunud. Õhtul, mil naine suri, oli taevas noormehe pea kohal puruks rebenenud ja seejärel maapind ta jalge all põrmuks pudenenud. Ta läks tööle tagasi alles detsembris, ligi kuu aega pärast seda kohutavat õhtut. Jõulud lähenesid, kuid esimest korda ei oodanud Helgi nende saabumist. Pärast Aníta surma oli

R a j u

ta olnud peamiselt Reykjavíkis, ehkki käis korra ka emal külas, viibides ta juures veidi üle nädala. Tema ja Aníta olid kavatsenud veeta jõulud koos kas põhjas või Helgi korteris pealinnas. Politseiauto roolis istus noor mees nimega Máni. Tema ja Helgi olid aeg-ajalt koos töötanud. Máni oli arukas ja Helgist noorem. Ehkki Helgi oli politseisse tööle asunud võrdlemisi hiljuti ja tundis end vahel ikka veel algajana, hakkas järgmine põlvkond juba peale kasvama. Máni oli enesekindlam, kui oli olnud Helgi tema vanuses, kuid sellegipoolest viisakas ja hoolikas. Ja nüüd pidi Helgi lihtsalt lootma, et noormees autot lumehange või mõnda veel hullemasse kohta ei juhi. Koos nendega viibis autos märksa kogenum uurija, Alexander. Vaikne ja nii mõnegi arvaja sõnul raske iseloomuga mees. Helgi oli temaga kaks päeva tagasi rääkida üritanud, proovides ühe vana juhtumi, Hulda Hermannsdóttiri kadumise kohta enamat teada saada. Helgi pööras pilgu kõrvale, et aknast välja vaadata, kuid ei näinud midagi peale valge mäsu. Ära vaata kunagi otse langevasse lumme. Ta lihtsalt pidi sellele mõeldes naeratama, kuigi tema meeleolu ei soosinud kuidagi naermist. Ehk peaks ta vanaisa sõnadele lihtsalt vilistama ja siiski igavikku kiire pilgu heitma. Helgi püsis vakka. Tal polnud midagi öelda. Sisuliselt kogu sõidu aja oli valitsenud rõhuv vaikus ning asjade närune seis ei teinud olukorda kuidagi paremaks. Bergþóra. Helgile meenus alatasa endine elukaaslane, kes oli tema vastu vaimselt ja füüsiliselt vägivaldne olnud. Kui Helgi oli püüdnud eluga edasi minna ja alustanud suhet uue kallima

J ó n a s s o n R a g n a r

Anítaga, oli Bergþóra hakanud naist ahistama ja lõpuks talle ühel pimedal vihmasel päeval autoga otsa sõitnud. Aníta suri ja Bergþóra vahistati. Polnud vähimatki kahtlust, et Bergþóra oli Aníta tapnud. Ja otse loomulikult oli ta teinud seda meelega, ehkki polnud seda tunnistanud. Esialgu oli Helgi lootnud, et Bergþóra oli olnud roolis purjuspäi, sest sel juhul oleks ta suure tõenäosusega süüdi mõistetud surma põhjustamises ettevaatamatusest. Seetõttu oli teadmine, et Bergþóra oli tol õhtul olnud kaine, osutunud Helgi jaoks rängaks vapustuseks. See muutis kuriteo tema silmis veelgi õudsemaks, veelgi õõvastavamaks. Noormees küll teadis, et alkohol poleks juhtunut kuidagi vabandada aidanud, kuid nüüd oli selge, et Bergþóra oli Aníta lihtsalt mõrvanud. Aníta matused olid olnud kaunid ja Helgi oli nutnud. Ta ei nutnud kunagi. Ta oli istunud esireas koos Aníta lähimate sugulastega, kellega tal polnud mõistagi olnud võimalust päriselt tuttavaks saada. Ja nüüd ei pidanud seda enam kunagi juhtuma. Nad ei olnud tema perekond ja Anítast oli saanud vaid mälestus – tema kõige kaunim mälestus. Ta oli tulevikuta. Bergþóra oli selle eest hoolt kandnud. Tema kõige kaunim mälestus, kuigi nüüd oli tema mälestuste osaks ka valus pilt paduvihma all liikumatult lamavast Anítast. See kõik tundus nii ebareaalne, et vahel arvas Helgi üsna kindlalt end ühel päeval ärkamas ja avastamas, et see kõik on vaid õudusunenägu, mis tema peas lõputult kordub. Tõenäoliselt oli ta pärast tragöödiat liiga vara tööle tagasi läinud, aga mida muud pidanuks ta tegema? Koju jääma? Ema juurde kolima? End vanadesse raamatutesse uputama?

Máni avas Litla-Hrauni vangla ukse ning Helgi ja Alexander astusid tema kannul sisse. Helgi ei viibinud selles kinnipidamisasutuses sugugi esimest korda. Seal hoiti nii pikka karistust kandvaid süüdimõistetuid kui ka eeluurimise ajal vahi all peetavaid inimesi. Ta polnud end seal kunagi mugavalt tundnud. Õhkkond oli kõle, kahtlemata seetõttu, et keegi ei viibinud seal omal vabal tahtel. Nende müüride taga olid inimesed, kes olid

R a j u

Ta pidi end kokku võtma ja maailmale näkku vaatama. Bergþórale näkku vaatama. Vaatama langevasse lumme. Máni sõitis ettevaatlikult, kuid siiski üsna kiiresti. Kohati muutis see Helgi ärevaks, kuid ta ei öelnud midagi. Ta pidi lihtsalt uskuma, et noormehel on olukord täielikult kontrolli all. Selle asemel lasi ta mõtetel rännata tagasi jõuluteemalise Hercule Poirot’ raamatu juurde. Oleks tal ometi see raamat kaasas ... Selle nimel, et mõneks ajaks raamatu turvalisse maailma kaduda, oleks ta seekord koguni erandlikult eiranud oma reeglit, et autos ei loeta. Muidugi mõista ei lubatud Helgit Aníta surma uurimise lähedalegi, kuid ta oli end selle käiguga nii hästi kursis hoidnud kui võimalik, ning talle anti siiski mingit teavet. Bergþóra oli jäänud kindlaks oma valele: ta olevat olnud teel Helgi juurde ja Anítale vihmasajus kogemata otsa sõitnud. „Nähtavus oli kohutav, ta lihtsalt jooksis mulle auto ette.“ Midagi säärast oli ta väitnud. Ilm oli tõepoolest olnud halb, nähtavus peaaegu olematu, ja Aníta oli olnud väljas jooksmas. Niisiis kõlas Bergþóra versioon juhtunust kahjuks täiesti usutavalt. Mõnikord tundus tõepoolest, et torm on ka õigluse minema pühkinud.

J ó n a s s o n R a g n a r

kaotanud vabaduse ega saanud ise otsustada, millal nad taas uksest välja astuda võivad. Helgi ja tema kolleegid olid tulnud vanglasse seoses mõrvajuurdlusega – või vähemalt ühe seletamatu surmajuhtumi asjaolude uurimisega. Oma kodust oli leitud surnuna kolmekümne kolme aastane naine. „Siitkaudu,” ütles neile vastu tulnud vanglaametnik. „Küllap tahate ülekuulamisega pihta hakata?” „Me teame, kuhu minna,” ütles Alexander. Alexander oli kogukas, suure lõualotiga mees. Ta oli mõne aasta eest teinud endale nime ühe ulatusliku narkokuriteo uurimisel ja tegeles nüüd peamiselt vägivaldsete kuritegudega. Mõned inimesed pidasid teda karmiks, üsna paindumatuks ja omamoodi riuklikuks, teised üleolevaks ja laisaks ning leidsid, et ta ei tee oma tööd piisava põhjalikkusega. Nad sisenesid küsitlemisruumi. Sellel polnud aknaid ja kuigi Helgi oli seal juba korduvalt viibinud, ei suutnud ta akende puudumisega harjuda. Nad oleksid justkui astunud mingisse vaakumisse, kus aeg seisis, hapnikku nappis ning iga hingetõmme ja iga sõna oli määrava tähtsusega. Helgi märkas, et noor uurija Máni tundis Alexanderi ees aukartusega segatud pelgu. Politseis oli pelutavast mainest hindamatult palju kasu. Helgi ise polnud enda arvates kunagi kelleski hirmu tekitanud, kuid kolleegid pidasid kahtlemata tema saavutatud edust lugu. Samas teadis ta sedagi, et võis mõnikord mõjuda pisut nohiklikuna, sest tal olid vanad kriminaalromaanid alati käepärast. „Ma toon meile vett,” ütles Máni. Helgi võttis istet. Alexander jäi oma kohale seisma.

R a j u

Mõnel päeval mõjub tegelikkus kuidagi ebareaalsena ja just nõnda olid asjalood nüüdki. Helgi naeratas kolleegile, kuid esialgu polnud tal mehele midagi öelda. Ta lasi mõtetel rändama minna ja meenutas öökapile jäänud krimkat, mille tegevus leidis aset sõja-aastatel. Miskipärast tundis ta end paremini selles maailmas kui siin, oma kolleegide seltsis. „Kas sina sooviksid ka klaasi vett, Helgi?” küsis Máni viisakalt. Need kaks on ikka väga erinevad, mõtles Helgi. Ta vaevu tundis Mánit, kuid noormehe käitumine meeldis talle. Helgi noogutas. Ta tundis kurgu kuivust ja väsimust kontides ning tõmbas sügavalt hinge. Mõistagi teadis ta, et keegi neist ei tahtnud veeta viimast jõulueelset neljapäeva Litla-Hraunis kedagi üle kuulates, kuid sedapuhku olid asjalood just selliseks kujunenud. Raamatu, mida ta parajasti luges – või vähemalt lugeda püüdis –, pealkiri oli „Roheline tähendab hädaohtu“ ja selle oli kirjutanud Christianna Brand. Põnevik, mille tegevus toimus teise maailmasõja päevil haiglas, oli süžee poolest täpselt Helgi maitse: huvipakkuv tegevuspaik ja väike seltskond kahtlusaluseid. Uskumatul kombel edenes raamatu lugemine tal üsna visalt, ehkki tavaolukorras oleks ta selle paari õhtuga läbi lugenud. Ta plaanis pärast romaani lõpetamist – eeldusel, et see tal üldse õnnestub – üles otsida ka selle põhjal mõned aastad pärast raamatu ilmumist valminud filmi. Paljude hinnangul oli see üks õnnestunumaid ekraniseeringuid, mis kunagi kriminaalromaanide kuldajastu teose põhjal tehtud. Ja see kõik oleks olnud tore ja hea, mõnus advendiaja lugemine, kui poleks olnud Bergþóra ja Aníta lugu. Aníta surma vari saatis iga Helgi sammu, langes igale leheküljele, mida ta pööras, ja peaaegu igale

J ó n a s s o n R a g n a r

mõttele. Mõnikord nõudis võimalikult selge pea säilitamine temalt kogu jõudu. Vihale alistumine ei tulnud kõne allagi. Ent samas ei suutnud ta pärast Aníta surma, pärast seda, kui Bergþóra oli ta alla ajanud, kujutleda enam midagi, mida võinuks nimetada normaalseks eluks. Máni tuli ülekuulamisruumi tagasi nelja veeklaasiga, kaks kummaski käes, ega paistnud nende kandmisega sugugi hädas olevat. „Aitäh,” ütles Helgi, püüdes naeratada. Naeratamine nõudis nüüd pingutust. See ei tulnud enam nii loomulikult kui varem. Tema süda oli muutunud külmemaks ja selles oli süüdi Bergþóra, üksnes Bergþóra. Isegi raamatud, mida ta nii väga armastas, polnud enam nagu vanad sõbrad, vaid pigem kauged tuttavad. Ta teadis, et peab end pimeduse eest kaitsma. Ühes väikeses Briti haiglas sureb patsient operatsioonilaual, kuid tegu pole õnnetusega. Kahtluse all on kõik: arstid, õed, eranditult igaüks. Helgi mõtted kandusid taas loetava raamatu juurde. Ehk oli see hea märk, et kirjandus hakkas tasapisi tema armetusse argipäeva tagasi imbuma. Raamatud olid alati teda päästmas olnud, kui ta seda vajas, ja ehk oli see nii ka nüüd. Tal tuli lihtsalt hoida oma mõtted Christianna Brandi või Agatha Christie juures, teades, et sealt leiab ta pelgupaiga, ning küllap siis saab kõik korda. Kurat küll. Ta rüüpas vett. Muidugi oli ta pärast Aníta surma liiga vara tööle läinud. Ta ema ja tegelikult ka tema ülemus olid asjast paremini aru saanud. Helgi ise oli suutnud end veenda pettekujutelmas, et politseitöö rutiin võib talle head teha, ent praegu polnud selles töös kübetki rutiini. Mõnikord on valgus lihtsalt liiga

R a j u

sügavale mattunud, et ainuski kiireke suudaks pimedusest läbi murda. „Me peame advokaadi ära ootama,” ütles Alexander järsult. Ta oli istet võtnud, kuid tema nägu oli endiselt täiesti ilmetu. Helgi ei saanud jätta imetlemata mehe keskendumisvõimet: jääkülm, ilmselgelt otsustanud iga hinna eest edu saavutada. Mõistagi saigi seda mängu vaid sel moel mängida, isegi siis, kui jalgealune oli ebakindel, nagu vahel juhtus. Või siis, kui vahi all oli lihtsalt süütu inimene – sedagi tuli aeg-ajalt ette. Hommikul võisid tõendid osutada ühes, õhtul aga hoopis teises suunas, olenevalt sellest, kustpoolt tuul puhus. Helgi teadis seda hästi. Ent noormees teadis ka – või vähemalt arvas end teadvat –, et lõpuks pääseb õiglus alati võidule. Võimud tegid oma tööd hästi ning tänapäeval ei tulnud peaaegu kunagi ette, et süüdistus oleks esitatud süütule inimesele. Neil harvadel juhtudel, mil seda siiski juhtus, parandas kohus vea. Nii see oli. Nii pidi see olema. Väikese akendeta ülekuulamisruumi uksele koputati. Alexander vaatas Máni poole, viimane tõusis ja avas ukse. „Tere! Vabandust, et mul nii kaua läks. Jäin linnast välja sõites tihedasse liiklusse kinni. Teid mõlemaid ma vist tunnen, eks ole? Alexander ja Máni. Ja sind, Helgi, tean ma kuulduste järgi. Olen enamiku politseiuurijatega vähemalt korra kokku puutunud, aga igatahes – minu nimi on Eggert. Ja paistab, et ma olen sattunud õigesse kohta.” Mees asetas kvaliteetsest materjalist portfelli lauale ning võttis sellest välja märkmiku, pastapliiatsi ja sülearvuti.

J ó n a s s o n R a g n a r

Helgi polnud vist terve igaviku näinud kedagi portfelli kasutamas. Eggert võis olla umbes neljakümnene. „Hüva, mehed. Oleme siis valmis alustama. Eeldan, et kavatsete taotleda vahi alla võtmist, kuna oleme selle pärast Litla-Hrauni sõitnud?” „Kahjuks näib kõik sellele viitavat,” ütles Alexander. „Vaatame, kuidas asjad kujunevad. Arutame juhtumi siin laua taga läbi ja püüame välja selgitada, mis juhtus.” Vahi alla võtmist? Helgi asutas midagi ütlema, kuid sai sõnal sabast kinni. „Selge,” ütles Eggert. „Küllap on tegu ühe suure arusaamatusega. Seda tuleb ette. Olen midagi sellist varemgi näinud, õige mitu korda. Eeldan, et te salvestate ülekuulamise?” Seekord vastas Máni. „Jah, ma alustan nüüd lindistamist ja sissejuhatuseks peaksime end tutvustama.” Máni ja Alexander tutvustasid end esimestena. „Helgi Reykdal,” ütles Helgi valjusti ja selgelt. „Kohal viibib ka Eggert Ólason, riigikohtu advokaat.” „Juhtum puudutab Bergþóra Úlfsdóttiri ootamatut surma. Ta leiti eile, 2012. aasta 19. detsembril, oma kodust surnuna,” ütles Alexander. „Meie arvates suri ta eelmisel ööl.” Ta rääkis diktofoni jaoks valjusti ja selgelt. Helgi oli varem korduvalt samas olukorras viibinud. Ta tundis menetluskorda läbi ja lõhki, kuid hetkeks kõlas nimi talle võõralt. Bergþóra Úlfsdóttir. Naine, kes oli tema elu aeglaselt, kuid järjekindlalt hävitanud. Helgi manas ta vaimusilma ette: sale, tugev, naeratas harva. Alguses oli nende vahel sädet. Esialgu polnud mingit vägivalda, nende suhe oli kirglik ja mõnda aega uskus Helgi, et nad jäävad kokku, et nende vahel on midagi, millest tasub kinni hoida. Siis hakkas elu tasapisi keerlema Bergþóra

soovide ümber, justkui polekski Helgil mingit sõnaõigust. Naine jõi üha rohkem, siis väljus asi kuidagi kontrolli alt ja ta hakkas Helgi kallal vägivallatsema. Kuude ja aastate möödudes muutus vägivald aina hullemaks. Mees ei rääkinud sellest kunagi kellegagi, ta tundis häbi, ei olnud osanud aimatagi, et midagi niisugust võiks juhtuda, ei osanud kuidagi reageerida. Lõpuks oli Helgi naise juurest lahkunud ja leidnud õnne Anítaga. Siis aga oli Bergþóra Anítale autoga otsa sõitnud … „Kas Bergþóra on surnud?” küsis ta viimaks. „Ta on surnud? Mida? Miks te mulle teel siia midagi ei öelnud?” „Soovin esimesel võimalusel näha kõiki aruandeid ja dokumenteeritud tõendeid,” ütles advokaat. „Enne siia kutsumist ei antud mulle kuigi palju teavet. Ja te tõite mu kliendi siia seoses selle juhtumiga …” „Jah, ta tuli meiega kaasa vabatahtlikult,” ütles Alexander. „Aga olgu teile teadmiseks, et hetkel on ta kahtlustatava staatuses.“ „Ja te ütlesite, et kaalute taotlust tema vahi alla jätmiseks? Tähendab, nii te enne salvestamise alustamist ju ütlesite?” „Ootame ja vaatame. See on alles algus. Ja loomulikult on asjaolud mitmes mõttes ebatavalised. Kuna juhtumiga on seotud politseiuurija, pole ma kindel, kas Mánil ja minul lubatakse uurimine lõpule viia, aga algust teeme sellegipoolest. Aeg töötab meie kahjuks.” Helgi ei öelnud sõnagi. „Helgi, kas sa mõistad praegust olukorda? Tahtsime sinuga sellest rääkida siin, rahus ja vaikuses, eemal meie pealinnas töötavatest kolleegidest,” ütles Alexander. Máni vaikis. Helgi kõhkles ega öelnud midagi. „Helgi, sind kahtlustatakse mõrvas.”

E S IMENE O S A

HEL GI U m b e s n ä d a l va re m

„Tere, Helgi,” ütles Magnús. „On muidugi hea, et sa tagasi oled, kuid minu arvates oleksid sa võinud võtta pikema puhkuse. Kõik see on olnud nii kohutav, ja veel kord – minu sügav kaastunne. Vaene tüdruk.” „Tema nimi oli Aníta,” katkestas teda Helgi. „Täpselt, muidugi, ma teadsin seda. Miks sa vähemalt pühade ajaks puhkust ei võta?” „Ma pigem ei teeks seda, aga aitäh pakkumast. Ma ei suuda enam üksi kodus istuda. Käisin põhjas emal külas, kuid ka sinna ei suutnud ma kauaks jääda.” „Ma mõistan. Ja kui tohib, siis olgu öeldud – kuna me pole sellest kordagi rääkinud –, kui rahul ma olen sellega, kuidas sa novembrikuist uurimist juhtisid. Elín Jónsdóttiri kadumisest oleks võinud kujuneda tõeline meediatsirkus, kuid meie jaoks lahenes kõik hästi.” Helgi noogutas. „Kadumistest rääkides,” ütles Helgi. „Jah?” „Hulda Hermannsdóttir, see, kes ...” „Jah, see naine, kelle kabinetti kasutad nüüd sina.” „Teda ei leitudki.” „Ei, tema surnukeha ei leitud. Vaene naine. Ta oli üsna omaette hoidev inimene, niisiis oli surm ehk talle kergenduseks,” ütles Magnús.

R a j u

R e e d e , 14 . d et s e m b e r 2 0 12

J ó n a s s o n R a g n a r

Helgil polnud selle märkuse peale midagi öelda. Kas surm oli Huldale kergendus, kuna tema elus polnud kedagi? Vahel küsis Helgi endalt, kuidas Magnús oli politseis nii kõrgele ametikohale jõudnud, ning sisimas ette kujutanud, et võtab ühel päeval tema töö üle. Ja parem varem kui hiljem. „Kas siis keegi enam ei otsigi teda?” Magnús kehitas õlgu. „Tema kadumisest on möödas üle kuue kuu. Ta kadus omal soovil. Ta on surnud, selles pole mingit kahtlust. Me ei leidnud isegi tema autot, seda vana Škodat, millega ta alati sõitis.” „Ma lihtsalt mõtlesin, kas hiljem leiti mingeid tõendeid. Midagi, mis võinuks ... Kas turvakaamerates polnud midagi?” „Turvakaamerates? Kus need turvakaamerad pidid sinu arvates olema? Ja miks sa seda küsid?” Magnúse hääles polnud teravust ega midagi, mis viidanuks võimalusele, et küsimus tundus tema jaoks kummaline, kuid samuti polnud selles midagi niisugust, mis näidanuks, et Hulda saatus talle tõepoolest huvi pakub. „Tahtsin lihtsalt seda juhtumit veidi uurida. See on huvitav ja mul on vaja mõtted mujale saada. Jälle üks kadumine ja ... Pealegi töötan ma nüüd tema kabinetis ja vahel on mul tunne, nagu tajuksin seal tema kohalolu.” Magnús naeris. „Rahulikult, semu. Katsume mitte hakata äkki kummitustesse uskuma. Siin, politseis, oleks see juba uus tase. Kuid ma tean, mida sa praegu läbi elad, ega ma eile sündinud ole.” „Mida?” „Pärast sellist vapustust tahad sa esialgu rahulikult võtta, Helgi, ma mõistan seda. Selge see. Raske oleks kujutleda

R a j u

selleks sobivamat juhtumit kui kuuekümneaastase politseiniku kadumine. Uuri seda pealegi, minu poolt ei ole ühtki takistust. Seejärel saad omas tempos tavapärase töörütmi juurde naasta. Sa ju tead, et me peame sinust siin väga lugu, Helgi. Oled pärast meie meeskonnaga liitumist suurepärast tööd teinud. Loomulikult olin mina see, kes su palkamise korraldas, ja ma tahan, et sa vastaksid ka edaspidi ootustele.” Helgi püüdis komplimendi viisaka naeratusega vastu võtta, kuid nagu varemgi ei mõistnud ta endiselt õieti meest, kes pidi olema tema ülemus. „Aitäh,” ütles ta vaikselt. „Vaata aruanded oma äranägemise järgi üle. Me ei panustanud uurimisse kuigi palju, oli ju ilmselge, et ta …” Magnús kõhkles. „Ühesõnaga, see vaene naine tahtis kaduda. Ta oli igas mõttes väga veider inimene. Mul ei õnnestunudki teda kunagi päriselt tundma õppida. Ta oli nagu kentsakas naaber, keda pole võimalik kortermajast välja tõsta. Küllap taipad.” Helgi kehitas õlgu. „Töökas ta oli, seda tuleb tema auks tunnistada, kuid temasugusele inimesele ei saa kuigi palju võimu anda, see on samuti kindel.” Helgi luges kuidagi ridade vahelt välja, et Magnús eelistanuks öelda „naisele”, mitte „temasugusele inimesele”. „Sa pead silmas seda, et ta tappis enda?” „Jah, kas see pole siis ilmselge? Ta lihtsalt kadus keset uurimist, täpselt siis, kui kõik tema jaoks allamäge läks. Ta oli järjekordse uurimise untsu keeranud, mingi kuradima lapsepilastaja tapeti; peale selle oli ta maruvihane, et pidi ennetähtaegselt pensionile minema. Ma pidin ju tema kabineti vabaks tegema – sinu jaoks.”

J ó n a s s o n R a g n a r

„Kas ta võttis seda raskelt?” „Väga raskelt. Ta ei leppinud sellega sugugi vastuvaidlematult. Muidugi ei öelnud ta otsesõnu suurt midagi, kuid oli pahur ja tõrkus korraldusi täitmast. Andsin talle isegi paar kuud ajapikendust, aga mõned inimesed on lihtsalt üdini tänamatud. Tõenäoliselt polnud tal kellegi poole pöörduda. Temasuguste inimestega vahel lihtsalt on nii. Pensionile jäämine on neile otsekui surmaotsus ja ma oletan, et küllap läks ta lihtsalt kusagile mägedesse surema. Või sõitis lihtsalt merre. Vähemalt autost sai ta küll kuidagi lahti.” „Miks sa arvad, et ta mägedesse läks?” Küsimus tabas Magnúsi ootamatult. „Me lihtsalt lähtusime sellest oletusest. Esiteks oli see asjaolusid arvestades üsna ilmne, nagu ma juba selgitasin. Ja siis tema telefon, mis möödunud suvel juhuslikult leiti.” „Mida?” „Jah, tee äärest. Ma ei mäleta, kust täpselt. Mingilt kõrvaliselt maanteelt.” „Kas seda siis ei uuritud?” Magnús kortsutas mõtlikult kulmu. „Mitte eriti, kui ma õigesti mäletan. Loomulikult lisasime selle fakti aruandesse, aga see üksnes kinnitas meie varasemaid kahtlusi.” „Et ta oli enesetapu kasuks otsustanud?” „Jah.” „Aga kas ta ei võinud lihtsalt telefoni kaotada ja ... alajahtumise tõttu surra? Või midagi sellist?” „Ei, vabandust, unustasin mainida, et ta oli telefonist aku välja võtnud. Ta ei tahtnud, et ta leitaks.” „Tõsiselt?”

„Jah. Sisselülitatud mobiiltelefoni asukohta on ju võimalik kindlaks teha, aga tema hoolitses selle eest, et see võimalik poleks. Aku vedeles telefoni kõrval.” „Ja see on täiesti kindel, et ta ise aku välja võttis?” Magnús paistis taas üllatuvat. Mees naeris napilt. „Sul on elav kujutlusvõime, semu. Kes muu oleks selle välja võtnud kui mitte tema? Kas sa püüad vihjata, et keegi tappis ta?” Helgi ei vastanud, niisiis jätkas Magnús: „Sa ilmselgelt ei tundnud Huldat. Keegi poleks vaevunud tema mõrvamisega jändama.”

Raju