Rahvariided on vana aja riided Selles raamatus saad tuttavaks kuueteistkümne Eesti lapsega. Nad on tänapäeva lapsed, kellele meeldivad vana aja riided ehk rahvariided. Need Eesti eri paigus elavad lapsed räägivad sulle, miks nad kannavad Eesti rahvarõivaid. Tule sinagi meie maa ilusaid vana aja riideid tundma õppima! Rahvarõivad jutustavad sulle, kuidas umbes 150–200 aastat tagasi meie maal elati. Need on ühe ajastu mood. Tänapäeval on rahvarõivaste tegemine ja kandmine jälle väga au sees. Neid kantakse laulu- ja tantsupeol, aga ka väiksematel rahvapidudel ja pereüritustel. Kas teadsid, et rahvarõivaid ja nende detaile võib kanda ka argipäevadel? Eesti rahvarõivad on meie kultuuri väga oluline osa, saame seda hoida iga päev. Vanasti pidi iga uue riideeseme saamiseks palju tööd tegema ja vaeva nägema, sestap muutusid moed aeglasemalt ja samu riideid kanti kaua. Ise tehtud rõivaid hoiti hoolega, parandati ja paigati. Kulunud rõivaid kasutati tööriietena või tehti ümber uuteks rõivasteks. Selleks, et vanal ajal särk valmis saaks, tuli külvata lina, sügisel see põllult koristada, ropsida, kraasida ja lõpuks lõngaks kedrata. Seejärel pandi üles kangaspuud ja hakati linasest lõngast kangast kuduma. Kodus kootud linane kangas oli jäik ja hallikas. Selleks, et kangas muutuks valgemaks, hakati seda õues päikese käes pleegitama. Pehmemaks muutus kangas alles siis, kui seda oli väga palju pestud. Päris väiksete laste särgid tehti ema või isa vanast, mille kangas oli juba pehmeks kulunud. Vanasti ei tohtinud kangast raisata – särgi tegemisel ei lõigatudki kangast, särk õmmeldi ühest tükist kokku. Enne kokku õmblemist kaunistati särk tikanditega. Palju tööd, kas pole? Õnneks oli linane kangas tugev ja pidas kaua vastu. Lapsel oli terveks suveks üks särk ja kui see väikeseks jäi, sai selle särgi endale noorem õde või vend.
6
7