Eessõna
E 1 [1917?]
Lissabonis leidub restorane ja muid toidukohti, mille hubase ilmega söögisaali kohal paikneb veel teinegi, raskepärasema, kodusema välimusega ruum, mis meenutab raudteest eemale jäävate väikelinnade restorane. Neis ülakorruse söögisaalides, kus käib rahvast rohkem üksnes pühapäeviti, võib sageli kohata kummalisi tüüpe, igavaid kujusid, tervet rida elust välja tõstetud tegelasi.
Üksvahe sattusin minagi üsna tihti üht niisugust söögisaali külastama, nii soodsate hindade pärast kui ka selleks, et rahu saada. Kui ma seal õhtuti kella seitsme paiku einestama juhtusin, oli peaaegu alati kohal ka üks mees, kelle välimus, mis mulle esialgu mingit huvi ei pakkunud, hakkas vähehaaval siiski mu tähelepanu köitma.
Ta oli umbes kolmekümneaastane, kõhn, pikemat kasvu, istudes tõmbas ta selja väga kühmu, seistes aga vähem, ning riides käis ta teataval määral, kuid mitte päris hooletult. Tema kahvatut ja igavavõitu nägu ei muutnud huvitavamaks ka sellelt paistev kannatus ning raske oli aru saada, millisele kannatusele tema ilme täpselt viitas, sest neid näis olevat mitu – viletsus, äng ja ka niisugune kannatus, mis sünnib ülemäärase kannatamise tõttu tekkinud ükskõiksusest.
Ta sõi alati üsna vähe ja lõpetuseks keeras endale paberossi. Ta jälgis teisi sööjaid väga pingsalt; mitte kahtlustavalt, kuid erilise
tähelepanuga; mitte just puurivalt, aga nii, nagu pakuksid nad talle huvi, ehkki samas ei vaadanud ta neile ainiti otsa ega üritanud näoilmete kaudu tabada nende sügavamat olemust. Just see kummaline joon tõmbaski esimesena mu tähelepanu.
Hakkasin teda selgemini nägema. Märkasin, et tema ilme väljendas mingil ebakindlal moel teatavat intelligentsust. Ent tema näolt paistis nii sageli rusutus, visalt püsiv jäine äng, et midagi muud oli sellelt keeruline leida.
Kuulsin juhuslikult ühe kelneri käest, et ta töötas sealsamas lähedal ühes kontoris.
Ühel päeval toimus otse restorani akende all intsident – kaks meesterahvast läksid kaklema. Ülemises söögisaalis viibijad tormasid akende juurde, mina nende seas, ning mees, kellest räägin, niisamuti. Ütlesin talle mingi suvalise lause ja tema vastas mulle samal toonil. Tema hääl oli tuhm ja kõhklev, nagu inimesel, kes ei oota enam midagi, sest ootamisel pole mitte mingit mõtet. Aga vahest oli absurdne ühele õhtusele restoranikaaslasele säärast joont omistada.
Ma ei tea miks, kuid tollest päevast peale hakkasime teretama. Kord aga – nähtavasti tõi meid teineteisele lähemale iseenesest jabur tõsiasi, et istusime mõlemad õhtusöögilauda kell pool kümme – saime jutu peale ja vestlesime tühjast-tähjast. Ühel hetkel küsis ta minult, kas ma kirjutan. Vastasin, et jah. Rääkisin talle ajakirjast Orpheu, mis oli hiljuti ilmuma hakanud. Tema kiitis seda, kiitis isegi väga, ja mina olin rabatud. Söandasin märkida, et see tundub mulle tõepoolest kummaline, kuna Orpheu autorite kunst on meelt mööda vaid vähestele. Tema ütles, et küllap kuulub ta siis nende väheste hulka. Muuseas lisas ta veel, et ei leia selles kunstis midagi otseselt uut, ning sõnas tagasihoidlikult, et kuna tal pole
õieti kusagil käia ega midagi teha ning et tal ei ole ka sõpru, keda külastada, ega suuremat huvi lugemise vastu, siis on temalgi kombeks õhtuid oma üüritoas kirjutades mööda saata ◊*
E 2 [1917?]
Eessõna
Minu tutvus V[icente] Guedesiga kujunes puhta juhuse läbi. Kohtusime mitmel korral ühes ja samas odavas nurgataguses restoranis. Tundsime teineteist nägupidi; loomulikult piirdusime vaikiva tervitusega. Kord, kui sattusime samasse lauda ja tekkis soodne olukord, et vahetada mõni sõna, laskusimegi vestlusse. Edaspidi kohtusime sealsamas iga päev nii lõuna kui ka õhtusöögi ajal. Vahel lahkusime pärast õhtusööki kahekesi koos, kõndisime pisut ning ajasime juttu.
V[icente] G[uedes] talus oma tühja elu meistri ükskõiksusega.
Kogu tema vaimse hoiaku alustalaks oli nõrga inimese stoitsism.
Tema vaim mõistis ta kannatama kõikvõimalike ängide all, saatus aga neid kõiki hülgama. Ma ei ole kohanud ühtki teist nii imetlusväärset inimest. Olemata mingiski mõttes askeet, loobus ta kõigist eesmärkidest, mille saavutamisele ta loomu poolest võinuks püüelda. Too loomuldasa ambitsioonikas mees nautis pikaldase mõnuga seda, et tal polnud mitte mingisuguseid ambitsioone.
* Sümboliga ◊ on tähistatud kohad, kuhu autor ise on jätnud tekstis lünga.
E 3 [18.09.1917]
Kõhn mees naeratas sundimatult. Vaatas mind umbusklikult, kuid mitte pahatahtlikult. Seejärel naeratas taas, ent nukralt. Langetas siis pilgu uuesti taldrikule. Jätkas vaikides ja keskendunult söömist.
E 4 [1915?]
Eessõna
Ta oli sisustanud oma kahetoalise korteri – kahtlemata mõningatest hädavajalikest asjadest loobumise hinnaga – teatavas mõttes luksuslikult. Eriti hoolikalt oli ta välja valinud istmed – sügavad pehmed tugitoolid –, kardinad ja vaibad. Ta ise ütles, et nõnda tekib interjöör, mis „säilitab tüdimuse väärikuse“. Tänapäevase sisustusega toas saab tüdimusest ebamugavus, füüsiline kannatus.
Miski polnud teda iial kohustanud midagi tegema. Tema lapsepõlv oli olnud üksildane. Elu oli läinud nii, et ta polnud kunagi sattunud ühegi grupi liikmeks. Ka koolis ei olnud ta kunagi käinud. Ta polnud kunagi kuulunud massi sekka. Tema puhul oli aset leidnud too kummaline nähtus, mida esineb paljude puhul (või mine tea, vahest koguni kõigi puhul?) – tema elu juhuslikud asjaolud olid kujunenud tema instinktide järgi, võtnud suuna inertsi ja eraldatuse poole.
Ta polnud kunagi kokku puutunud riigi või ühiskonna nõudmistega. Ta oli kõrvale põigelnud isegi omaenda instinktide nõudmiste eest. Samuti ei olnud tal tekkinud sõpru ega armsamaid. Mina olingi ainus inimene, kes pääses talle mingis mõttes lähedale. Ent kuigi ma olin alati suhelnud otsekui variisikuga ja kahtlustanud, et
ta ei ole mind kunagi päriselt oma sõbraks pidanud, olin ma alati teadnud, et kord peab ta kellegi poole pöörduma, usaldama kellegi kätte oma raamatu, mis temast tõepoolest maha jäi. Nüüd, kui vaatan seda kõike psühholoogi pilguga, meeldib mulle mõelda – ehkki alguses, kui seda taipasin, tegi see mulle valu –, et ma jäin ikka ühtviisi tema sõbraks ja pühendusin eesmärgile, mille pärast ta mu üleüldse endale ligi laskis – selle raamatu avaldamisele.
Huvitav on mõelda, et selleski küsimuses olid asjaolud – mis viisid ta kokku minusuguse iseloomuga inimesega, kellest võis talle kasu olla –, talle soodsad.
E 5 [1917?]
... see sulnis raamat.
Niipaljukest siis jääbki nüüd ja edaspidi maha ühest kõige peenemalt inertsest hingest, kõige silmapaistvamast hingede seas, kes on eksinud puhtasse ulma, mille kaudu nad seda maailma näevad.
Iialgi, usun, pole inimeste hulgas leidunud olendit, kes oleks olnud täielikumalt teadlik iseendast. Vaimudändina kõndis ta ulmlemiskunsti toel läbi olemasolu juhuslikkuse.
V[icente] G[uedesi] kohta pole teada, kes ta oli ega mis ta tegi ega ◊
See raamat ei ole tema looming: see on tema. Ent ärgem unustagem, et kõige taga, mida siin on öeldud, peidab end varjus, saladuslikuna, ◊
V[icente] G[uedes]le oli iseendast teadlik olemine ühtaegu kunst ja moraal; ulmlemine oli tema religioon.
Kahtlemata õnnestus tal leida sisemine aristokraatlikkus, niisugune hingehoiak, mis sarnaneb kõige rohkem tõelise aristokraadi kehahoiakuga.
1 [1913?]
Minu hing on varjatud orkester; ma ei tea, mis pillid minus helavad ja kõmisevad – viiulid ja harfid, timpanid ja trummid. Tajun end üksnes sümfooniana.
Mistahes pingutus on kuritegu, sest mistahes tegu on surnud unelm.
Sinu käed on puuri püütud tuvid. Sinu huuled on tummad turtlid (keda mu silmad näevad kudrutamas).
Kõik sinu liigutused on linnud. Kummardudes oled pääsuke, mind vaadates kondor, oma ükskõikse uhkuse ekstaasis oled sa kotkas. Nagu tiivasahin, nagu ◊, kui silman sind otsekui veepinna kohal. Sa oled üdini tiivuline, üdini ◊
Sajab, sajab, sajab...
Sajab lakkamatult, äginal, ◊
Minu ihu paneb mu hinge külmast värisema... See ei ole mitte külm, mis paikneb ruumis, vaid külm, mis tuleb sellest, et mina paiknen ruumis...
Mistahes nauding on pahe, sest naudingut otsib oma elus igaüks, ja ainus sünkjas pahe on teha sama, mida teevad kõik.
2 [1913?]
Ma ei unista sellest, et sa võiksid saada minu omaks. Milleks? Nõnda labastaksin oma ulmad. Keha enda omaks saamine on labane. Keha enda omaks saamisest ulmelda on vist veelgi hullem, ehkki see pole lihtne: siiski tähendab see, et kujutled end ulmas labaseks –ülim õudus.
Ja kui me tahame olla steriilsed, siis peame olema ka kasinad, sest ei saa olla midagi jõledamat ja madalamat kui see, et eitades looduses sündivat, jätame temast alles vaid selle, mis meile meeldib. Õilsus ei käi ampsu kaupa.
Olgem kasinad kui surnud huuled, puhtad kui ulmakehad, leppigem sellega nagu meelehaiged nunnad...
Olgu meie armastus palve... Võia mind võimalusega sind näha ja ma lükin hetked, mil sind oma ulmades näen, roosipärga, milles minu tüdimus on meieisa ja minu ängid maarjapalved...
Jäägem igavesti nii – mehekuju ühel vitraažil ja naisekuju selle vastas teisel... Meie vahelt möödub varje, kelle sammud kõlavad jäiselt, seal läheb inimkond... Meie vahelt liigub läbi palvepominaid, ◊ saladusi... Vahel täitub õhk ◊ viirukihõngust. Teinekord jälle pritsib mõni raidkujuga sarnanev tegelane paremalevasakule pühitsetud vett... Ja meie jääme alati neiks vitraažideks – kord värvid, kui päike meid piitsutab, siis jälle jooned, kui laskub pimedus... Sajandid ei puutu meie klaasjat vaikust... Väljas järgneb üks tsivilisatsioon teisele, puhkevad revolutsioonid, keeb peomöll, askeldavad rahulikud argirahvad... Ja meil, mu ebareaalne arm, on ikka ja aina üks ja seesama kasutu ilme, võlts eksistents ning sama ◊, kuni ühel
päeval, kui möödunud on sajandeid ja otsa saanud impeeriume, variseb kirik viimaks kokku ja kõik saab läbi...
Aga meie ei tea seda ja püsime ikkagi, ma ei tea mismoodi, ma ei tea millises ruumis, ma ei tea millises ajas, igavesed vitraažid, lihtsakoelise käega maalitud tunnid, mille looja, kunstnik, puhkab kusagil gooti hauas, millel kaks kokku pandud kätega inglit jäädvustavad marmoris surma idee.
3 [1913?]
Sigimatute ülistus
Kui peaksin kord kõigi maailma naiste seast leidma endale kaasa, siis olgu su palve minu eest niisugune – ükskõik mil viisil, aga olgu ta sigimatu. Aga kui sa peaksid minu eest palvetama, siis palu ühtlasi, et ma seda loodetavat kaasat üldse ei leiakski.
Üksnes sigimatus on õilis ja väärikas. Üksnes selle tapmine, mida pole olnudki, on haruldane ja sulnis ja absurdne.
4 [1913?]
Vaikuse j[umala]-e[ma]
Vahel, kui tunnen end lööduna, alandatuna, kui ulmlemise jõudki langetab lehed ja närtsib ning kui ainsaks ulmaks jääb ulmadest mõtlemine, siis lehitsen neid nagu raamatut, mida lehitsetakse ikka ja jälle, leidmata neist muud kui üha ja aina vältimatuid sõnu. Neil hetkedel mõtlen, kes sa küll oled – sina, kes sa käid läbi igast mu aeglasest kujutlusest: venivaist maastikupiltidest, antiiksetest interjööridest, hiilgavaist vaikusetseremooniaist. Kõigis minu ulmades ilmud sa mulle kui ulm või saadad mind neis võltsi tegelikkusena.
Käin koos sinuga paigus, mis on ehk sinu ulmad, maadel, mis on ehk sinu puudumise ja mitte inimlikkuse kehastused, kui sinu päriskeha on lahustunud rahulikuks tasandikuks ja külma kontuuriga mäeharjaks salajase palee aias. Võibolla polegi mul teisi ulmi peale sinu, võibolla loen just sinu silmist, nägu vastu sinu nägu, neid võimatuid maastikke, neid valetüdimusi, neid tundeid, mis elavad minu väsimuste varjus, mu rahutuste koopais. Kes teab, vahest on minu ulmade maastikud lihtsalt viis mitte unistada sinust? Ma ei tea, kes sa oled, kuid kas tean ma sedagi, kes olen ma ise? Tean ma siis, mida tähendab ulmlemine, et võiksin teada, mida tähendab, kui nimetan sind oma ulmaks? Tean ma siis, kas sa pole viimati osa, ja mine tea, ehk olulinegi, reaalne osa minust enesest? Ja tean ma siis, kas ei ole hoopis mina ulm ja sina tegelikkus, kas pole mina sinu ulm, mitte sina ulm, mida näen mina?
Missugune on sinu elu? Mis nägemine on see, kuidas ma sind näen? Sinu nägu? See pole kunagi sama, ent ka ei muutu kunagi. Ja ma ütlen seda sellepärast, et tean, ehkki ma ei tea, et ma tean. Sinu keha? Näen seda alastuses samasugusena nagu riideski, istudes on see samas asendis nagu pikali või püsti. Mida tähendab see, mis midagi ei tähenda?
5 [1913?]
[Vaikuse jumalaema?]
Sa oled ulmavormide soost, ◊ kujude neutraalsest soost. Kord pelgalt nägu, kord kõigest hoiak, siis vaid aeglane liigutus – sa oled hetked ja hoiakud, mis vaimseks saades saavad minu omaks.
Et ma sinust unelen, ei ole kuidagi seotud sellega, et mind võluks sinu sugu või see, mis on varjus sinu avara Sisemiste
Vaikuste Madonna rüü all. Sinu rinnad ei ole niisuguste seast, mille suudlemisest võiks mõeldagi. Sinu ihu on üleni ihuhing, ent pole hing, vaid on ihu. Sinu ihu mateeria ei ole vaim, ent on vaimne. Sa oled pattulangemiseeelne naine, kuju, mis on voolitud savist, mis ◊ paradiisi.
Minu jälestus reaalsete naiste vastu, kel on sugu, sillutab mulle teed sinu juurde. Maapealsed naised, kes peavad selleks, et olla ◊, taluma mehe võnkuvat raskust – kes võiks neid armastada, ilma et armastus närtsiks niipea, kui silme ette ilmub nauding, mis on musta, põrguliku seksi teenistuses? Kes võiks austada Abikaasat, olemata sunnitud mõtlema temast kui naisest teises, paljunemisasendis? Kellel poleks vastik mõelda oma emast, niipea kui meenub, et oled algselt olnud nii vulvaline, nii jäledal kombel siia ilma tõugatud? Milline jälestus meid haarab, kui mõtleme oma hinge lihalikust päritolust – sellest rahutust ihulisest ◊, millest sünnib meie ihu, mis, olgu see nii ilus kui ta ongi, muutub ometi pelga päritolu tõttu inetuks ja tekitab oma sünni tõttu vastikust.
Päriselu võltsid idealistid loovad värsse Abikaasa auks, langevad põlvili Ema idee ees... Nende idealism on varjav rüü, mitte loov ulm.
Puhas oled sina üksi, Ulmade Emand, keda suudan kujutleda armastajana, kujutlemata selle juurde ainsatki plekki, sest sina oled irreaalne. Sind suudan ma kujutleda emana, sind suudan jumaldada, sest iial ei ole sa end määrinud ei viljastumise ega sünnitamise jäledusega.
Kuidas saakski sind mitte jumaldada, kui sina üksi oled jumaldamist väärt? Kuidas sind mitte armastada, kui sina üksi oled armastuse vääriline?
Kes teab, ehk loongi sind nõnda, et unistan sinust reaalsena mingis teises reaalsuses? Vahest saad sa minu omaks seal, teises, puhtas maailmas, kus võime teineteist armastada füüsilise ihuta, nõnda, et meil on embamiseks teistsugused liigutused ja ühtimiseks teistsugused poosid? Kes teab, vahest olidki sa juba olemas ja ma ei loonudki sind, vaid lihtsalt silmasin, mingi teistsuguse, sisemise, puhta pilguga teistsuguses, täiuslikus maailmas? Kes teab, ehk oli see, et ma sinust unistasin, tegelikult kohtumine, ehk oli see, et sind armastasin, tegelikult sinu nägemine, ehk väljendas minu põlgus ihu ja minu vastikus armastuse vastu hämarat iha, millega ma sind ootasin, ehkki ma sinust ei teadnud, ja hägusat tungi, millega ma sind ihaldasin, ehkki olid mulle tundmatu?
Ma ei tea isegi seda, kas ma sind mitte juba ei armastanud, kusagil määramatuses, mille igatsust vahest väljendab mu igavene tüdimus. Vahest oled sa minu igatsus, puudumise kehastus, vahemaa kohalolek, vahest oled sa naine muudel kui tavalistel põhjustel?
Ma suudan mõelda sinust kui neitsist ja kui emast, sest sina ei ole sellest ilmast. Laps sinu süles ei ole iial olnud noorem, nõnda et sa saanuksid teda määrida oma kõhus kandes. Sa pole iial olnud teine kui nüüd, kuidas saaksid sa siis mitte olla neitsi? Ma saan sind armastada ja ka jumaldada, sest minu armastus ei oma sind ja minu jumaldamine ei vii sind minust kaugemale.
Ole Igavene Päev ja olgu minu päikeseloojangud sinu päikese kiired, mis on sinust täitunud!
Ole Nähtamatu Videvik ning olgu minu ängid ja rahutused sinu otsustamatuse värvid ja sinu ebakindluse varjud.