„Raevukas lesk“ on vaimukas ja südamlik lugu ühiskonnas valitsevatest stereotüüpidest, sõprusest ja armastusest. Huumori ja soojusega uurib autor „vanainimeste“ kohta maailmas: mida tähendab olla elujõuline ja vaba üle 70-aastane ühiskonnas, kus gallupite viimane vanuserühm on 61-65 aastat? Peategelane Ullis on elanud igati ontlikult: töötanud hambaarstina, olnud kohusetundlik ema ja abikaasa ning hooldanud 12 aastat oma halvatud abikaasat. Nüüd on mees surnud ja Ullis on vihane elu peale, iseenda peale - kõige peale. Ta tunneb, et pole elu õieti alustanudki, elamisest rääkimata. Tema keskealised lapsed näevad aga ema mustvalgelt: tegemist on väeti, surmaväravatele koputava vanuriga, kellest pole enam muud asja kui lapsi ja koera hoidma ning kes tuleks võimalikult ruttu hooldekodusse sokutada. Ullis aga otsustab hakata uurima, mida oma vabadusega peale hakata ja mida elul talle veel pakkuda on.
