Proloog Suvi 1970 On suvi, aga mul on külm. Hoian oma õel kõvasti käest kinni, kui jõuame võõrasse majja metsas, kus varjud on tihedad ja puud kõrguvad taevani. Kuusemets neelab maja oma musta kurku. Päikesevalgus siia ei ulatu. Ma ei taha siin olla. Ma tahan kodus olla. Tädi Elvira ütleb, et ei saa. Tal on ülahuulel väikesed higipiisad ja kleidikangal puu aastarõngaste sarnased vanad higirandid. Ta vaatab meid kurbade silmadega ja ütleb, et ema ja isa on surnud. See tähendab, et veri ei käi enam ringi ja aju ei mõtle. Surnud inimese jaoks jääb aeg seisma nagu rong perrooni ääres, kus surnud maha lähevad. Kui inimene sureb, vajutab jumal stopp-nuppu. Kui on aeg taas üles tõusta, vajutab ta start-nuppu. Kevadel suri Ölandil palju linde, sest nad jäid naftasse kinni. Ajalehes kirjutati, et kaks tuhat tonni linde. Ilmselt ei tea keegi täpselt, kui palju neid oli. Keegi ei suutnud iga väikese linnu pärast kurvastada. Ükskord tõi meie kass Miisu oma teravate hammaste vahel tuppa hallrästa. Kassil olid küüned väljas ja nende abiga lennutas ta linnu nagu paberlennuki üle toa otse raamaturiiulisse. Ema ütles, et rästas on surnud, ja pärast sõi kass ta ära ning köhis sulgi ja katkinäritud luid. Panime linnujäänused pappkarpi, matsime maha ja nutsime natuke aega. Aga see oli hea nutt, mitte niisugune hirmunud ja vihane nutt, nagu me õega praegu nutame. Majas on vastik keedetud lillkapsa hais. Istume koos Konradi ja Elviraga köögilaua äärde. Nad on kasuvanemad ja see tähendab, et nad hoolitsevad meie eest, kui ema ja isa seda teha ei saa.
Issuu converts static files into: and more. Sign up and create your flipbook.