A
stume vaikides. Meid lahutab kakskümmend kolm aastat. Kahtkümmet kolme ei saa jagada. Kakskümmend kolm jagub ainult iseendaga. Ja ühega. Selline üksildus on meie vahel. Seda ei saa osadeks jaotada. Peab ühes tükis kandma. Me viime lõunaeinet. Läheme üle kingu. Meie ütleme põndak. Ogmandi põndak. Käime siin siis, kui läheme metsa puid tooma. Vahel läheme Szomoga luha kaudu, et saaksime minna mööda Kaboló teed. Sest see pole nii porine. Meie ütleme partsane. Teinekord läheme Krahvimetsa kaudu, mööda Purde teed. Emal on rätt pähe seotud. Meie ütleme räte. Abielunaistel peab pea kaetud olema. Vanamoorid seovad sõlme lõua alla. Nemad peavad kandma musta. Emal on värviline rätik. Ta seob selle kinni tagant, krunni alt. Suviti kannab ta kerget kolmnurkset rätikut. Valget sinisetäpilist rätikut. Ta sai selle mullu isalt Kölcse laadal. Emal on kastanpruunid juuksed. Punakaspruunid. Kõik kastanid ei ole punakad. Neid me korjame õega alati sügisel. Külas on üks ainuke kastanipuu. Kunagise Barkóczy mõisa kohale alles jäänud. Ülejäänud võeti pärast sõda maha. Alailma vesisel maal peavad vastu ainult paplid. Ja paju. Meie ütleme pajo. Kevadel on lihtne vilet teha, pajovilet. Vilistame, et emale närvidele käia. Ja koertele ja naabritele. 7