Proloog EROS
Kreeklastel on armastuse jaoks kolm sõna. Esimene on philia – selline armastus, mis on seotud meeldimisega ja areneb kahe inimese vahel, kes naudivad väga teineteise seltskonda. Teine on agape – isetu armastus, mida tunnevad vanemad laste vastu või inimesed, kes on üksteisele justkui pereliikmed. Kolmas on eros, mis räägib enda eest – side, säde, kehaline kirg leida küllastust teisest kehast. Enamik inimesi kogeb elu jooksul vähemalt üht neist armastustest. Ent tunda kõiki kolme nagu läbipõimunud kuldset palmikut on haruldane. Just sellest rääkis näitekirjanik Aristophanes, kui ta jutustas oma lugu palju aastaid pärast siinseid sündmusi, püüdes valgustada armastuse päritolu selle kolmekordses komplekssuses. Ta väitis, et esimesed inimolendid sündisid kokkukasvanud selgade, kahe näo, nelja käe ja nelja jalaga, suud kaaslasega lakkamatult lobisemas, kui nad ratastena üle kogu maailma laiali veeresid. Zeus hakkas nende võimu pelgama ja lõi nad oma piksenooltega lahku. Neist said kahel jalal kõndivad ja ühe suuga kõnelevad inimesed, sellised, nagu me neid tänapäeval tunneme. Ja nii tekkiski armastus, väitis näitekirjanik, igaüks meist otsib oma teist poolt. Ma naersin, kui seda kuulsin. Mina olin maailma alguses kohal ja asi polnud kaugeltki nii. See on kena lugu, kuigi Psyche ja minu puhul on see tõest nii kaugel, kui üldse olla saab. Pole mingit mõtet teha nägu, et me olime mingi kosmilise terviku kaks poolt – meie esmakohtumisel oli 7