Vabaduse ekspluateerimine
Vabadus jääb vaid üheks episoodiks. Episood tähendab vahepala.
Vabadusetunne sugeneb üleminekul ühelt eluvormilt teisele, kuni seegi sundvormiks osutub. Nii järgneb vabanemisele uus allutamine. Selline on subjekti saatus, sõna-sõnalt* tähendabki ta allutatust.
Tänapäeval usume, et me ei ole allutatud subjektid, vaid vabad, ennast alati uuesti visandavad, uuesti leiutavad projektid. Subjekti kujult projekti kujule üleminekut saadab vabadusetunne. Ent see projekt ise osutub sundfiguuriks, veelgi efektiivsemaks subjektiveerimise ja allutamise vormiks. „Mina“ kui projekt, mis usub end olevat vabanenud välistest ja võõrastest sundidest, allutab end nüüd sisemisele sunnile ja enesesunnile, mis on võtnud saavutus- ja optimeerimissunni vormi.
Me elame erilises ajaloofaasis, mil vabadus kutsub ise esile sunni. See vabadus, et me võime, sünnitab isegi rohkem sunde kui distsiplinaarne me peame, mis väljendab käske ja keelde. Sel, mida me peame, on piir. Sel, mida me võime, seevastu mitte. Niisiis on sundus, mis lähtub sellest, et me võime, piiramatu. Seega oleme paradoksaalses olukorras. Tegelikult on vabadus
* Subicere – lad k alla panema, alla heitma. – Tlk.
sunni vastandfiguur. Vaba olla tähendab olla vaba sundidest. Ent too vabadus, mis peaks olema sunni vastand, sünnitab ise sunde. Psüühilised haigused, näiteks depressioon või läbipõlemine, väljendavad vabaduse sügavat kriisi. Need on patoloogiliseks märgiks, et tänapäeval muutub vabadus tihtipeale sunniks.
Saavutusele keskenduv subjekt (Leistungssubjekt), kes nimetab end vabaks, on tegelikult ori. Ta on absoluutne ori, sest ekspluateerib end vabatahtlikult, ilma isanda sunnita. Ta ei seisa vastamisi ühegi isandaga, kes teda tööle sunnib. Ta absolutiseerib paljast elu ja töötab. Paljas elu ja töö on sama mündi kaks külge. Palja elu ideaali kehastab tervis. Neoliberaalsele orjale on võõras sellise isanda suveräänsus ja vabadus, kes Hegeli isanda ja orja dialektika järgi tööd ei teegi, vaid üksnes naudib. Too isanda suveräänsus seisneb selles, et isand tõuseb paljast elust kõrgemale ja on vastutasuks valmis riskima isegi surmaga. See liialdus, liialduslik elu- ja naudinguvorm on töötavale, palja elamise pärast muretsevale sulasele võõras. Vastupidi Hegeli oletusele ei tee töö teda vabaks. Ta jääb ikka töö orjaks. Hegeli ori sunnib tööle ka isanda. Isanda ja orja dialektika viib Hegeli filosoofias töö totaliseerimiseni.
Neoliberaalne subjekt kui iseenda tööandja ei ole võimeline suheteks teistega, kes oleksid eesmärgist vabad. Tööandjatel ei teki ka omavahelist eesmärgita sõprust. Vabaolemine ehk priius (Frei-sein) tähendas aga algselt sõpradega koosolemist. Sõnadel „vabadus“ (Freiheit) ja „sõber“ (Freund ) on indogermaani keeltes sama juur. Vabadus on põhimõtteliselt suhtesõna. Tõeliselt vabana tuntakse end alles kordaläinud suhetes, õnnestavas koosolemises teistega. Täielik eraldatus, milleni viib välja neoliberaalne režiim, ei tee meid tõeliselt vabaks. Nii kerkib
tänapäeval üles küsimus, kas me ei peaks vabadust uuesti määratlema, uuesti leiutama, et pääseda selle saatusliku dialektika küüsist, mis vabaduse sunniks muudab.
Neoliberalism on väga efektiivne, intelligentne süsteem vabaduse enda ekspluateerimiseks. Ekspluateeritakse kõike, mis kuulub vabaduse praktikate ja väljendusvormide juurde, näiteks emotsioone, mängu ja kommunikatsiooni. Ekspluateerida kedagi vastu tema enda tahtmist ei ole efektiivne. Võõra ekspluateerija puhul on saak väga kesine. Alles vabaduse ekspluateerimine annab suurima saagi.
Huvitaval kombel määratleb ka Marx vabadust õnnestunud suhete kaudu teistega: „Alles kollektiivis saab indiviid vahendid oma annete igakülgseks väljaarendamiseks, niisiis on isiklik vabadus võimalik alles kollektiivis.“1 Vaba olla ei tähenda seega midagi muud kui eneseteostamist üheskoos. Vabadus on õnnestunud kogukonna sünonüüm.
Marxi silmis on individuaalne vabadus üks kapitali salakaval riugas. „Vaba konkurents“ mis tugineb ideele individuaalsest vabadusest, on pelgalt „kapitali suhe iseenda kui teise kapitaliga, st kapitali reaalne käitumine kapitalina“.2 Kapital hoolitseb enda edasikestmise eest, olles vaba konkurentsi kaudu suhtes iseendaga kui teise kapitaliga. Individuaalse vabaduse kaudu ühtib kapital iseenese Teisega. Indiviidide vabas konkurentsis kapital paljuneb. Individuaalne vabadus on ses mõttes orjus, et kapital kasutab teda ära iseenda paljunemise huvides. Niisiis ekspluateerib kapital indiviidi vabadust, et edasi kesta: „Vabas konkurentsis pole vabad mitte indiviidid, vaid kapital.“3
Kapitali vabadus teostab end individuaalse vabaduse kaudu. Seeläbi degradeeritakse vaba indiviid kapitali suguelundiks.
