Proloog
Kaks meest on seisnud seal kaheksateist minutit. Peggy on stopperiga aega võtnud. Nende auto seisab veepiiril, otse Benedicti kohviku ees. Valge Ford Fiesta. Oma pahameeleks ei näe Peggy numbrimärki, aga binokliga silmab ta mõlki endapoolsel uksel. Kui nad auto rentisid, on rendifirma selle kohta märkuse teinud. Peggy märgib selle samuti üles, ta võtab oma uurimismärkmiku, mis on nutikalt „Suvitava daami päevaraamatuks“ maskeeritud, kaanelt ei puudu isegi imal merekarpide ja kaluripaatidega akvarell. Peggyl on mitu põhjust neid mehi kahtlaseks pidada. Esiteks jätavad nad Shoreham-by-Seas kohatu mulje. Mõnikord, niisama lõbu pärast, ja et oma vaatlusannet treenida, paneb Peggy aknast mööduvad inimesed kirja. Esmaspäev, 3. september 2018, kell 10.00–11.00 7 pensionäri: 2 paari, 3 üksikut 1 rulluisutaja, kolmekümnendates (liiga vana) 4 üksikut inimest koertega, 2 segaverelist kollit, 1 mops, 1 segavereline puudel (NB: inimesed mäletavad alati koeri) Naine, kolmekümnendates, kenasti riides, räägib telefoniga Mees, kuuekümnendates, musta prügikotiga, ilmselt kodutu 4 jalgratturit 2 meesjooksjat: üks heas vormis, teine kokkukukkumise äärel 1 monorattur (ilmselt Brightonist) Mehed akna taga ei sobi mustrisse. Nad ei sõida rattaga, ei tee sörkjooksu ega ole neil koera kaaslaseks. Nad ei ole pensionärid. Ilmselt on nad kolmekümnendate eluaastate keskel või neljakümne lähedal, lühikeste juustega, neil on jalas teksad ja seljas Elly Griffiths
9