PROLOOG
K
eegi ei mõelnud, et vanavanaema Amalia võiks surra. Ta polnud nagu see inimtüüp, kes sureb ära, kui on midagi tähtsamat teha. Tema tarkus oli laialt tuntud ja paljud käisid tema pool nõu ja lohutust otsimas, kui nad oma eluga kimpus olid. Amalia oskas kuulata ja tõlgendada nii seda, mida räägiti, kui ka seda, millest vaikiti. Ta mõistis inimeste motiive ja tema elufilosoofia oli lihtne ja selge. Iga tegu, nii hea kui halb, tuleb sulle tagasi. Nagu merelained veerevad need randa ja pöörduvad tagasi. Sinu heategu uitab ainult natuke aega ringi ja koputab siis sinu uksele. Sa ei tea, kui kaugel su teod on ära käinud, enne kui te uuesti kokku saate. Sa ei tea, mis kujul nad välja ilmuvad. Aga nad leiavad tee sinu juurde. Nii head kui ka halvad teod. Üheksakümne nelja aastaselt jättis Amalia hüvasti, lahkus maisest elust ja oma majast Grogarnsbergeti jalamil ning laskis ennast Östergarni kalmistule matta. Matused oli ta viimse üksikasjani läbi mõelnud – kuidas siis muidu. Kakskümmend sorti kooke, kaasa arvatud vahvlid, seakõrvad ja safranipannkook põldmarjamoosi ja vahukoorega, nagu Gotlandi pidudel olema peab, ja imeilusad hingeminevad soololaulud. Ettevalmistused ei olnud aga kõige hämmastavam asi. Kõige hämmastavam oli hoopis inimeste hulk, kes tulid temaga hüvasti jätma. Kõik need elavad suhted ja pooleliolevad asjatoimetused, mis temast maha jäid. Lillemeri. Mina, kõige vanem õde, olin 32-aastane, kui Amalia suri. Vera ja Ulrika on minust mõni aasta nooremad. Lastena veetsime