Poeg

Minu poeg on kadunud.

Mu poiss, mu juured, mu taevas.

Seisan terrassil ja vaatan pilvi, mis on mähitud roosasse idas, oranži läänes, nagu ei suudaks nad otsustada, millist rüüd kanda.

Päike viivitab täna õhtul loojumisega, aga õhus on juba tunda öö kargust.

Mind läbistab judin. Tõmban kampsunihõlmad rinnal vaheliti.

Mind ei pane värisema mitte külm, vaid hirm – hirm, mis pitsitab kurgus ja keerab kõhus.

Hommikul silmi avades juurdlesin, kas tänane suvine ilmaennustus võib muutuda üheks neist salakavalatest Norra juunipäevadest, mil päikesekiired soojendavad vaid südant. Mõtlesin kõigist lastest, kes tulevad hiljem minu poja sünnipäevaks korraldatavale basseinipeole. Mõtlesin kõigist puuviljadest, mis tahtsid šokolaadifondüüsse kastmiseks tükeldamist; suhkruvatimasinast, mida tuli katsetada; korrustordist, mis seisis – valmis tehtud, kuid vildak –veinikeldris. Olin hetkeks sulgenud silmad ja taaselustanud kuhtunud mälestuse surnud abikaasa naeratusest, kujutledes, kuidas oleksime veetnud hommiku, tähistades meie poja üheksandat sünnipäeva.

Terrassile avaneva eendakna uks lõgiseb.

Pööran end ringi. Isa seisab ukseavas, keha ärevusest jäik, näojooned tardunud. Ilmselgelt ei ole ikka veel uudiseid.

„Ramona on siin,” teatab ta.

Tõusen ja lähen ust enda järel kinni tõmmates tuppa, mulle lööb silmapilkselt vastu kopitanud köögiõhk. Mustad klaasid ning šokolaadi- ja roosa suhkru viirgudest määritud taldrikute virnad kõrguvad köögi töötasapinnal nagu möödunud elu jäänukid.

Vetle sünnipäevapidu oli olnud tõeliselt menukas. Olime isaga ringi jooksnud nagu peata kanad, tõenäoliselt sama õnnelikud kui lapsed, kes näisid suhtlevat ainuüksi rõõmuhõisete ja naerupursete teel, mängides ühe mängu teise järel, seikluste keskmes ikka ja jälle tohutu suured sõõrikukujulised ujumisrõngad ja veepüssid. Nagu

tavaliselt lõi Vetle kampa Eva, Hedda ja Jesperiga – Fantastiline Nelik nagu meie, lapsevanemad, neid kutsusime, kuna lapsed olid olnud lahutamatud esimesest lasteaia-aastast peale.

Õhtupoolikul, kui pidu oli lõpukorral, kogunesid lapsed elutuppa ja Vetle palus minu isal – vanaisa politseiülemal – näidata neile oma ametimärki ja jutustada kõige põnevamaid lugusid. Noored olid päranisilmi rippunud iga sõna küljes, kui isa rääkis neile närvekõditavatest tagaajamistest ja dramaatilistest vahistamistest.

„Tahad siis öelda ... et sina olid see, kes neil käed raudu pani?” küsis Hedda, üks käsivars Vetle ja teine Eva kaela ümber, Jesper istumas minu kõrval diivanil, nagu tal sageli kombeks oli.

„Jah, mõnikord küll.”

„Vau,” ütles Eva naeratades, Jesper naeris elevusest ja patsutas Vetlet seljale, justkui oleks vahistaja olnud tema. Juurdlesin, kes tundis suuremat uhkust – kas minu isa või minu poeg.

Kui William Bülow õhtul kell seitse Heddale ja Evale järele tuli, et minna mingi kuulsustest pakatava filmi esilinastusele kesklinnas, oli Fantastiline Nelik endiselt otsekui kokku liimitud ja mängis jalgpalli.

„Sa oled veel elus,” nöökis William mind. „Endal ligi kakskümmend suhkrulaksus rüblikut aias karjumas. Tõeliselt muljetavaldav.”

„Tänan,” vastasin naeratades.

„Küllap oled puruväsinud.”

„Ei, ei, kõik on hästi.”

Ta naeris. „Võiks arvata, et maailma juhtivekspert valede tuvastamise alal on valetamises osavam.”

„Sa pole esimene, kes seda ütleb.”

Me mõlemad naersime.

„Kari?”

Isa hääl.

Ma pilgutan silmi.

Seisan ikka veel mustade nõude ees, meenutades vilksatusi päevast, videolõigud silme ees jooksmas. Kuid iga taasesitusega moonduvad need üha enam, nii et varsti on ainsateks mälestusteks, mis mul tänasest jäävad, üksikud ja suvaliselt ritta seatud retušeeritud ja laialivalguvad pildid.

„Tule.”

Kui talle piki koridori järgnen, keerab isa ringi ja heidab mulle põgusa pilgu, enne kui võimukalt edasi sammub. Asjaolu, et olen kõvasti üle neljakümne, pole midagi muutnud – olen endiselt tema ainus tütar ja tema endiselt minu kalju. Pärast Vetle isa surma muutus isa mulle päästerõngaks ja turvavõrguks, mis tagas selle, et ma ei pidanud valima poja ja karjääri vahel. Ajalugu kordus: mina kasvasin ilma emata ja nüüd pidi minu poeg elus hakkama saama ilma isata. Kuid Vetle jaoks oli isa puudumine kõigest abstraktne fakt ja „isa” pelgalt mõiste. Vanaisa politseiülem oli kõik lahendanud.

Politseiinspektor Ramona Norum räägib parajasti vormiriides politseinikuga, kui mind märkab. Politseinik vastab tema juhistele kiirete tähelepanelike noogutustega, siis astub Ramona meie juurde.

Tutvusin Ramonaga kaheksa aastat tagasi. Võtsin temaga ühendust pärast seda, kui nägin teleintervjuud, milles üks kaitseadvokaat, kellelt küsiti tema kliendi süütuse kohta, valetas nii, et silmgi ei pilkunud. Asjaolu, et minu veendumus osutus õigeks, pani aluse viljakale koostööle, millest hiljem arenes soe sõprus, mis laienes ka Ramona perele – Linneale ja nende kahele kaksikupaarile.

Ramona mähib mind emalikku kallistusse. Ma ei pea ette kujutama tema valu – ema valu, kes üritab seda õudusunenägu hoomata ja ometi nagu iga teinegi lapsevanem eelistab, et see oleks pigem minu kui tema jagu –, ma tunnen seda tema kehas.

Rebin ennast lahti, teades suurepäraselt, et kui lasen end tema embuse soojusesse tõmmata, varisen lõplikult kokku.

Pärast seda, kui Hedda ja Eva olid koos Williamiga ära läinud, küsis Vetle minult, kas ta tohib Jesperi poole minna.

„Praegu?” Vaatasin käekella. See näitas peaaegu poolt kaheksat.

„Paluuun?” Ta hüples minu ees üles-alla ja sikutas mind kampsunist, silmad ootusärevusest sädelemas.

Ma teadsin, mis toimub: Jesper oli kutsunud minu poja mängima Fortnite’i või jumal teab mis videomängu, mida ma oma kodus iial ei lubaks. Jesperi vanemad olid teistsugused. Vaatasin poega ja libistasin sõrme üle tema higise lauba, noppides ära tema harmoonilistele näojoontele kleepunud rohulible.

„Tund aega,” sõnasin seda otsekohe kahetsedes.

„Tund ja pool,” kauples Vetle. „Mul kulub veidi aega sinna minemiseks ja tagasi tulemiseks, emps, isegi kui lähen rattaga.

Kella üheksaks olen kodus. Ma luban.”

Naeratasin ja kummardusin teda suudlema, oma kloori ja päikesekreemi suvise hõngu järele lõhnavat poega.

„Olgu. Ei sekunditki hiljem.”

„Jee!”

Ja nii sõitsid Vetle ja Jesper minema nagu mitmeid kordi varem.

Pärast seda, kui Vetle oli mulle Jesperi majast helistanud ja öelnud, et nad on turvaliselt kohale jõudnud, saatsin isa koju ja tegin pisut tööd, köögi ja aia koristamist edasi lükates.

Ootasin kannatamatult Vetle tagasitulekut.

Kuigi aeg oleks olnud hiline, tahtsin teda rõõmustada järgmise osaga seriaalist, mida hiljuti koos vaadanud olime. Pealegi oleks tema sünnipäev veel paari tundi kestnud.

Polnud midagi ebatavalist selles, et poeg paar minutit hiljaks jääb, aga kui ta kella veerand kümneks tagasi polnud tulnud, helistasin Anita Bach-Hansenile, Jesperi emale. Ta ütles, et Jesper oli Vetlet pool maad tagasi saatnud nagu harilikult, aga oli juba tubli kakskümmend minutit kodus olnud. Mul tõusis rinda ärevusetomp, mis mind hetkega halvas.

Seejärel helistasin isale, kes kinnitas, et küllap on sel igati mõistlik seletus, miks Vetle pole veel koju jõudnud. Vahel lapsed lihtsalt

kaotavad ajataju või eksivad teelt. Seda juhtub kogu aeg. Politsei ootaks pisut, enne kui otsingurühma välja saadab, ütles ta, isegi kui neile kohe helistaksime. Midagi ei klapi, ütlesin isale. Ma tajusin seda. Vetle teadis, kui tähtis on õigel ajal kodus olla, ning ta tundis Bygdøy metsa teid ja radu nagu oma viit sõrme. Sellegipoolest käskis isa mul paigale jääda juhuks, kui Vetle peaks tagasi tulema, ja telefoni kogu aeg käepärast hoida. Ma ei vaielnud vastu: isa oli rohkem kui poole elust politseijõududes töötanud. Kuid iga minu keharakk kisendas soovist välja minna ja poega otsida.

Kummalisel kombel oli mulle sel hetkel meenunud Vetle sünd. Kuidas ämmaemand oli palunud mul pressimine lõpetada. Kuidas nabanöör oli Vetlet kägistades tema kaela ümber mähkunud ja südamelöögid ohtliku tasemeni aeglustunud, nii et ootasin operatsioonisaali erakorralisele keisrilõikusele viimist. Kogu keha anus mul poja ilmaletoomiseks pressida, ent ämmaemand nõudis, et ma tema päästmiseks loomusunnile vastu võitleksin.

Möödus tund ja Vetle oli ikka veel kadunud. Just siis oli isa järele andnud ja abiväed kohale kutsunud.

See juhtus viiskümmend minutit tagasi.

„Jesperi sõnul oli ta Vetlest lahkunud Paradisbukta juures,” ütleb Ramona. „Ja Jesper läks otse koju. Ta väitis, et ei näinud kedagi ringi luuramas.”

Vaatan isale otsa. Esimest korda elus näen oma kaljut murenemas. Ta on kumaras, kehaasend haavatav, mitte enam kindlust sisendav. Mul hakkab süda nii kiiresti taguma, et ma ei kuule midagi muud. Tunnen Vetle lõhna sama selgelt, nagu suruksin nina tema kaelaõnarusse. Tunnen tema niiskeid taltsutamatuid juuksesalke oma sõrmede vahelt välja libisemas, kui neid kammin. Tema naeruseid silmi, väljakutsuvaid, armastavaid, helli.

Minu poeg.

Minu kullakallis poeg.

„Nagu ma bossile just seletasin ...” Ramona pöörab pilgu minult ja kinnitab selle minu isale, oma ülemusele. „Me räägime kõigiga, keda metsas kohtame, aga sellisel kellaajal ei ole neid palju. Käime läbi ka lähedalasuvad majad juhuks, kui keegi on midagi

ebaharilikku märganud. Kutsusin välja kõik meie vabad ressursid ja me kammime metsa läbi. Jätkame otsinguid öötundideni. Nagu sa tead, on mets üsna suur ning teid ja radu täis. Aga meil veab: mõnda aega on veel valge ja ka õhutemperatuur ei ole kõige hullem.”

Raputan pead, et eemale tõrjuda jubedaid pilte, mida hirm mulle maalib ja millest igaüks mind oksele ajab.

„Te reageerisite kiiresti,” jätkab Ramona. „Mis on väga hea. Ta ei saanud kaugele minna.” Ta haarab mu käe oma pihkude vahele.

„Püüa mitte muretseda, Kari,” ütleb Ramona. „Me leiame ta. Me leiame sinu Vetle.”

Mõni minut pärast keskööd leiavad nad tema jalgratta.

See vedeles mäejalamil kõigest meetri kaugusel fjordist, väändunud esiratta all lössis, kett maas. Nad ei leidnud kiivrit, aga avastasid lähedalasuvatelt teravatelt kividelt verejälgi, mis tähendas, et keegi –tõenäoliselt minu poeg – oli sattunud mingisugusesse õnnetusse. Nad analüüsivad verd, et näha, kas see vastab tema omale.

See, et õnnetus näib olevat juhtunud kaldale niivõrd lähedal, ajab mu hirmust hulluks. Ramona üritab mind lohutada, öeldes, et seal on kõikjal puid ja oksi, mis oleksid takistanud Vetlet fjordi kukkumast. Aga tal ei õnnestu takistada mul paanikasse sattumast. Kui Vetle ei ole vees – kus põrgu päralt ta siis on?

Kui mu telefon hommikul punktipealt kell kaheksa heliseb, on maja saginat täis nagu mesitaru. Võõrad näod lehvivad arvutite ja ekraanide kohal, nende tungivad sosinad koonduvad lakkamatuks taustaüminaks. Istun elutoa diivanil ja üritan hingata, üritan olukorrast eemalduda, et rahu säilitada. See ei lähe mul korda. Ligilähedaltki mitte.

Telefoniekraan näitab tundmatut numbrit.

Näen Ramona ja isa näol ärevust. Õhk läheb justkui paksuks, muudab hingamise raskeks.

„Võta vastu,” ütleb Ramona, hääl pinev, kuid kindlameelne.

„Võib-olla mõni murelik naaber, kes tahab abi pakkuda. Või ehk mõni sinu klientidest?”

Värisevate sõrmedega libistan pöidla üle ekraani. Minu „Halloo?” kõlab nagu arg sosin.

„Keera TV2 peale.” Hääl liini teises otsas on robotlik.

„Mida?” Mu süda taob nii tugevasti, et tunnen selle pulseerimist kurgus. „Kes räägib?”

„Keera TV2 peale,” kordab hääl. „Sinu poeg on meie käes.”

Telefon jääb tummaks.

Ma tardun ja vaatan ainiti otsa esmalt isale, seejärel Ramonale.

„Kas te ... kuulsite seda?” kogelen.

Ramona kortsutab hetkeks kulmu, siis nipsutab teiste ruumisviibijate tähelepanu köitmiseks sõrmi. Ta annab korralduse lähimale politseinikule, kes paneb teleri tööle. Mees vajab õige kanali leidmiseks minu isa abi.

Ekraan näib suurem kui tavaliselt. TV2 kanalil lõpetab punases jakis blond uudisteankur saatelõiku. Naine ootab, et suflööris tuleks ette järgmine leht.

Seejärel:

„Kolmkümmend kaheksa tuhat surnut. Ja neid lisandub veelgi.

Hirmu, lootuse ja ahnuse koosmõju on nüüd püstitanud hirmuäratava rekordi.”

Süda taob mul kõrvus. Mis surmadest ta räägib?

Uudisteankur jätkab:

„Vahemeres on uppunud rohkem inimesi kui kunagi varem. Vähemalt kolmkümmend kaheksa tuhat. Ligikaudu üheksakümmend nädalas, peaaegu kolmteist päevas. Kipakad paadid, mis ei tohtinuks vette minna. Jultunud salakaubavedajad, kes ei hooli eludest. Ja meeleheitel inimesed panevad kõik kaalule ...”

Ma ei mõista. Robotlik hääl ketrab mul peas. Sapp tõuseb kurku. Sinu poeg on meie käes.

Minu ümber on tehnikud kihevile läinud. Edastatakse vaikseid korraldusi, käsivarred vehivad õhus, sõrmed osutavad millelegi, mida ma ei näe. Isa seisab diivanilaua kõrval ja vaatab pingsalt telerit, käed rinnal risti. Higipiisad veerevad mööda mu kaela ja

selgroogu alla. Tunnen neid ka kaenlaalustes. Ramona kükitab minu kõrvale ja paneb käed mulle õlgadele.

Kui uudistediktor asub rääkima Jose Mourinhost, lööb mu telefon jälle helendama.

Taas tundmatu number.

Ramona annab märku, et ma ootaksin paar sekundit, kuni tehnikud ühendavad arvutiprogrammi kõne salvestamiseks. Ta ajab pöidlad püsti. Keegi keerab teleri hääletuks. Tuppa sigineb talumatu vaikus, mida katkestab vaid mu telefonihelina rütm.

Ramona võtab vastu; mina ei suuda seda teha. Ta vajutab valjuhääldile.

„Tere, Kari.” Seesama robotlik hääl.

Minu kurgust vallandub tahtmatu oie.

„Ja tere ka kõik teised.”

Vaatan isale otsa; ta kuulab tähelepanelikult. Kes helistaja ka poleks, ta teadis, et meil on politsei juba kohale kutsutud ja et nad jälgivad mu telefoni.

Ma neelatan raskelt, sundides hääle tugevaks: „Kari Voss siin. Kus mu poeg on?”

Vastus tuleb kiiresti: „Sulle saadeti meil.”

Kõne katkestatakse ja ma kuulen kõrvus vaid oma südame kõminat.

Ahmin paigale tardunult õhku.

See pole võimalik, korrutan ma mõttes. Minu peas möllab uskumatusekeeris. See pole lihtsalt võimalik.

„Kas sul on telefonis meilirakendus?” küsib Ramona.

Mul õnnestub noogutada. Ta kahmab mu telefoni jälle kätte ja sirvib läbi äppide. Möödub mõni hetk, siis ütleb ta:

„Nad on sulle video saatnud.”

Ta astub minust paar sammu eemale. Ma mõistan, miks. Hakkan üle keha vabisema. Ta tahab mind säästa, juhuks kui ...

Sulen silmad ja tõrjun selle mõttekäigu lõpu peast välja.

Isa astub ligi ja haarab mul nagu küünistega käsivarrest. Panen silmad jälle kinni ja raputan pead, peletades eemale kujutluspilte, mis on adumiseks liiga kohutavad.

„Head uudised,” hüüatab Ramona. „Vetlega on kõik korras.”

Ta tuleb minu juurde tagasi ja kükitab veel kord, sättides telefoni vastu diivanilaual olevat raamatuvirna. Ta käivitab video.

Ma luksatan, kui näen oma poega istumas toolil mingis elutoas – on võimatu öelda, kus.

Ta on elus.

Mu poeg liigutab.

Hingab.

Ma surun käe suule ja summutan karje. Tal on seljas sama Zlatan Ibrahimovići jalgpallisärk, mida kandis oma sünnipäevapeol. Tema vasakul käsivarrel on suur plaaster. Tema ees laual on piimaklaas.

Teleris tema selja taga seinal räägib TV2 uudisteankur vaatajatele, et kolmkümmend kaheksa tuhat inimest on kaotanud elu, üritades ületada Vahemerd.

„Issand,” ütleb isa.

Video kestab kuus sekundit.

Ramona mängib seda neli korda jutti. Viienda korduse katkestab veel üks sissetulev kõne. Taas on ekraanil tundmatu number. Seekord vastan otsekohe, ootamata Ramonalt rohelist tuld.

„Mida te tahate?” kähvan ma, hääl raudne, vihast karastunud.

„Viis miljonit Norra krooni,” vastab robothääl. „Me saadame juhtnöörid.” 3

Kaks päeva hiljem ajab vaikus mu hulluks.

Ramona on välja tuulanud kõik politseitoimikud juhtumitest, kus ma viimase kaheksa aasta jooksul olen osalenud, otsides inimesi, kel oleks põhjust mind rünnata kas kättemaksuks või muul otstarbel, aga pole leidnud ühtegi võimalikku kahtlusalust. Minu isa Oslo politseiülemana oleks mõistagi ilmne sihtmärk, kui need oleksid kättemaksu ihkavad halastamatud kriminaalid, aga need inimesed – või see mees – tahab raha ja mingil põhjusel on ta valinud oma ohvriks minu – Vetle, meid.

Möödunud on kaks tundi ja viiskümmend seitse minutit sellest, kui kandsime viis miljonit Norra krooni krüptokontole, nagu röövija juhised ette nägid. Pidin maja panti panema ja isal õnnestus võtta veel üks kodulaen. Vaatamata lühikesele tähtajale saime raha kokku.

Ent pärast seda on valitsenud vaikus. Ei ühtegi kõnet ega sõnumit. Ei ühtegi meili. Mitte midagi.

Ramona on oma meeskonnaga ööpäevaringselt ekraanide ette liimitud. Ma ei taha kuulata ühtegi üksikasja selle kohta, mida nad teevad. Ma ei hooli „raha liikumise jälgimisest”. Ma ei hooli ka sellest, kes see mees on. Hoolin vaid oma poja elusalt tagasisaamisest.

Aeg venib talumatult aeglaselt. Iga sekund on nagu roosikrantsihelmes, iga minut palve.

Ja ma olengi palvetanud. Palvetanud Jumala poole, keda pole kunagi uskunud, aga kes nii sujuvalt ilmutas end samal silmapilgul, kui poeg minult ära võeti.

Mu lõug vajub rinnale. Kangutan laud jälle lahti, et minema peletada jubedad kujutluspildid, mis vägisi vaimusilma tükivad. Kuulen paanilist „Oled kombes?” isa suust, kes istub minu vastas köögilaua ääres. Noogutan mõned korrad, üritades alla suruda mürki, enne kui see meeltes laiali valgub.

Äkki hüüab üks politseinikest:

„Ta võttis jälle kontakti. Saime koordinaadid!”

Mu süda hakkab meeletult pekslema. Tõusen toolilt püsti.

„See on ... üsna Ytre Enebakki küla lähistel,” teatab Ramona pingsalt ekraani seirates. „Siit veidi enam kui poole tunni kaugusel.”

„Parkla lähedal,” lisab politseinik kaardile osutades. „Metsas. Nende juhiste järgi ootab Vetle meid kokkuklopsitud puuonnis. Lapsed ehitavad neid kogu aeg,” lisab mees, kui teda mõistmatult vaatan. „Ehitasin kunagi ise ka.”

„Hästi,” sõnab Ramona. „Lähme.”

Ramona läheb rooli taha. Isa istub tema kõrvale. Mina olen miskipärast taga, klammerdun mõlema käega akna kohal oleva pideme külge, kui linnast välja kihutame.

Varsti näen jälle poega.

Suudan mõelda vaid sellest.

Me läheme koju, ma valmistan talle tema lemmikrooga ja õhtul leban tema kõrval, kui ta uinub, valvan, et keegi ei saaks teda enam kunagi minult ära võtta. Olen terve öö üleval, vaatan, kuidas ta magab ja und näeb.

Mu poeg, ütlen mõttes.

Mu laps.

Olen teel. Oleme peaaegu kohal. Ma tulen sulle järele.

Mul pole aimugi, kus me oleme või kui kaua oleme sõitnud, aga ühtäkki leiame end kitsalt metsateelt puude keskelt. Navigaator juhendab Ramonat vasakule keerama ja sügavamale metsa sõitma.

Kivid ja oksad ragisevad ning murduvad rehvide all. Mõne minuti pärast jõuame parklasse.

„Siin kuskil peab olema jalgrada,” pomiseb isa esiistmelt. Ta vaatab telefoni, kuhu on märkinud röövijate antud GPS-koordinaadid. „Seal.”

Ramona juhib auto parkla kaugeimasse otsa. Jääme seisma, astume välja ja pistame mööda isa leitud teerada metsa sisse jooksu. Ma vaevu tunnen jalgu.

„See ei tohiks kaugel olla,” ütleb isa.

Olen temast sammu võrra maas, otsides metsaaluselt jälgi pojast. „Vetle!” hüüan ma. „Oled sa siin? Kus sa oled, Vetle?”

Keegi ei vasta.

Jätkame edasiliikumist. Suudan mõelda vaid sellest, et kuulen tema häält, kombin tema nahka. Et ta on mu kaisus.

„Seal!” hõikab isa ühe lähema kuuse poole osutades.

Kissitan silmi ja näen meie peade kohal sügaval tumedate okste vahel paari lauajuppi. Kuid ma ei näe Vetlet. Ehk on ta kinni

seotud? Suu kinni topitud? Hüüan jälle tema nime. Ja veel kord. Mu sisemus on krampis.

Vastust ei tule.

Jooksen läbi põõsaste ja hakkan puu otsa ronima, kahmates kinni ühest oksast teise järel, nüüdseks paanikas vaikusest ja igasuguse liikumise puudumisest ülal. Ma vinnan end üles, sõrmed krobelist koort kriipimas, ja jõuan lõpuks puuonni. Vaikus on kurdistav.

Siis rebestab õhku karje.

Mul kulub hetk taipamaks, et see kuulub mulle.

Puuonn on tühi.

Minu poega ei ole seal.

Seitse aastat hiljem

Mõju on silmapilkne ja see tabab Eva Eek-Svendsenit hoopis teisiti, kui ta oli ette kujutanud, võib-olla isegi kartnud. Ei mingit äkilist või dramaatilist muutust; ei mingeid haihtuvaid seinu ega põranda kummiks muutumist jalge all. Värvid on endised ja ta ei koge mingeid psühhedeelseid aistinguid. Ta ei sula teise dimensiooni, kus kõik vormid, hääled ja helid on omavahel täiesti segunenud ja vahetatavad.

Nii kirjeldasid kogemust talle sõbrad. Jesper teiste seas. Nad kõik olid talle lubanud, et see on äge ja metsik ja pöörane. „Ainus, mida kahetsed, on see, et sa pole seda varem proovinud,” olid nad öelnud.

Ent kõik jääb peaaegu endiseks. Ainus erinevus – üsna suur pealegi – on see, et äkitselt tajub ja kogeb ta kõike palju tugevamalt. Nagu oleks keegi tema tajunupu põhja keeranud. Ta pole kunagi olnud nii õnnelik. Naerab suvaliste asjade peale. Iga suupiste või jook tema suus on justkui maitseplahvatus. Elu on lihtsalt niivõrd ilus. Kuidas ta küll varem seda taibanud ei ole?

Eva tunneb ka sügavat sooja armastust oma vanemate vastu, ja Hedda vastu. Ning isegi Eriku, oma venna vastu. Nad on kõik nii kenad. Ja lahked. Issand, kui lahked nad on. Eva tunneb tungivat vajadust neile öelda, kui väga ta neid armastab ja hindab, kui tänulik ta on, et nad kõik tema ellu kuuluvad – igaüks neist.

Võib-olla peaks ta kõige eest vabandust paluma, mida ta aastate jooksul on öelnud ja teinud. Tänamatu käitumine, kohatised karmid sõnad, eriti oma venna vastu. Ta sirutab käe telefoni järele, et seda kohe teha, aga ei leia seda. Vahet pole. Ta salvestab mällu, et peab vanemaid tänama, et nad sel nädalavahetusel esimest korda suvila tema käsutusse andsid. Ja et nad lubasid tal homme siin halloween’i pidu korraldada. See saab nii lõbus olema!

Üks mõte vilksatab peast läbi ja teeb ta kurvaks. Enne kui ta arugi saab, voolavad tema silmist pisarad. Asi on Samuelis – nende suhted on tõeliselt halvaks läinud. Kas ta peaks poisile veel ühe sõnumi saatma? Talle rääkima, kui väga ta teda armastab ja igatseb, ning ütlema, et see, mis suures plaanis päriselt loeb, on nemad ja ainult nemad? Kas nad ei võiks kogu seika lihtsalt ära unustada?

Võib-olla on poiss liiga uhke, mõtleb ta. Liiga endast väljas. Võib-olla ongi kõik nüüd igaveseks katki.

„Miks sa nutad?” Hedda keerab muusikakeskuse hääle maha ja kohendab oma särgiku õlapaela.

„Samueli pärast.” Eva pühib põskedelt ja lõualt pisaraid.

„Ära muretse,” vastab Hedda. „Ta tuleb homme siia. Libistame talle midagi sisse ja ta unustab kõik ära.” Ta kehitab õlgu, nagu oleks see tühiasi, ja teeb pirueti, käsi pea kohale sirutades, muusikale kaasa lauldes ja naerdes.

Eva naeratab ja vaatab tantsivat Heddat. Seda tüdrukut, kelleks kõik tahavad saada või kellega koos olla. Pole mingi ime, mõtleb Eva. Ta on oivaline. Kuigi on oktoobri lõpp, särab Hedda nahk, nagu seisaks ta päikesevalguses, mitte pimedas elutoas. Ta lõhnab vanilli ja suve järele.

Justkui sõrmenipsust tunneb Eva end jälle suurepäraselt. Nukrad mõtted on haihtunud. Ees ootab võrratu õhtu, hämmastav nädalavahetus. Sellest peost räägitakse veel tükk aega tagantjärele.

Vanemate rangetest reeglitest kinni pidades on ta kutsunud kakskümmend inimest, aga eeldatavasti tuleb kohale vähemalt kaks korda rohkem rahvast. Mida iganes. Kõik läheb hästi.

Aken paiskub lahti, tuul sööstab temast läbi ja Eva tunneb end veelgi elusamana. Tüdruk astub akna juurde, suleb silmad ja laseb külmal õhul end hellitada; iil liibub soojale nahale ja paneb selle kirvendama. Kui ta silmad avab, seisavad karvakesed käsivartel püsti, nagu tantsiksid nemadki.

Äkki pilgutab Eva silmi mingi liikumise peale murul. Mingi vari nihkus paigast. Võib-olla oli see kõigest tuul, mis puud õõtsuma pani. Või aialambid – need tekitavad alati kummalisi siluette.

Nii ilmselt oligi.

Seal see jälle on. See liikumine.

Seekord on Eva endas kindel.

Vari näib kuuluvat inimesele. Nagu liiguks kellegi jalg. Kohe selle puu taga. On see käsi seal tüvel?

„Mis on?” küsib Hedda tema selja taha astudes.

„Seal väljas on keegi.”

„Kus?”

Eva osutab pimedusse, aga näeb vaid varje – tumedaid kujundeid niiskel murul. Oksad ohkavad järjekordses tuuleiilis.

„Kena katse,” ütleb Hedda. „Aga halloween on alles homme. Sa pead midagi paremat välja mõtlema, kui tahad mind hirmutada.”

Ta sammub köögisaare poole ja teatab: „Peame peale võtma.”

Hedda pistab käe kilekotti laual ja tuleb Eva juurde tagasi kahe väikese paberisse mähitud kristalliga. Eva võtab neist ühe. Paneb keelele. Hedda teeb sama.

Nad mõlevad neelavad.

Maitse on mõru, aga see läheb varsti mööda. Lonksuke šampanjat, mõned kartulikrõpsuliistakad.

„Vu-huu!” Hedda keerab muusika valjuks ja heidab käed üles, nagu oleks just värava löönud.

Eva vaatab veel kord aknast välja. Keegi oli enne väljas, ta on selles kindel.

Aga vahet pole.

Ta tunneb, kuidas mõnu juba kehasse valgub ja on seekord veelgi parem.

Jessas, mõtleb ta silmi sulgedes, naeratades, rütm kogu kehas vastu kajamas, kui iga üksik noot temast läbi voolab. Kui ta nüüd sureb, siis maailma kõige õnnelikuma kuueteistkümneaastasena.

Samuel Gregersen on bussis istudes ärev. Tunne meenutab hetki enne lavale astumist või eriti keeruliseks salvestusseansiks mahaistumist. Mobiili kontrollides näeb ta, et buss jõuab Soni graafikust paar minutit hiljem. Ta üritab mõtteid eemale juhtida, end välja lülitada – omamoodi mediteerida. Olla hetkes ja nii edasi.

Päike ripub kõrgel pilvitus taevas, nagu oleks suvi ühtäkki taas ärganud. Samuel, põline linlane, tunneb selle maastiku poole veidrat tõmmet – võib-olla sellepärast, et see on talle võõras. Ta mõõdab pilguga välju tee kõrval, pooleldi hirve või põtra näha lootes, aga leiab eest vaid põllulahmakad. Hein, juurteni maha lõigatud, lebab alasti ja hallina maas, halastamatus päikesepaistes mädanedes.

Hommikul lõi Samuel kõhklema, kas ta ikka peaks Soni minema, kuigi plaanid olid tehtud juba mitu kuud tagasi. Kuid ta teab, et kõik ootavad teda peole – lõppude lõpuks on Samuel ju Mr Halloween ise ja tuntud selle poolest, et viib olukorrad äärmuseni, vahel isegi üle piiri. Sõbrad koolis pole viimasel ajal muust rääkinudki: kui äge, lõbus ja hirmus peol saab olema. Ometi pole keegi vist märganudki, et Samuel ei ole hiljuti Eva ja Heddaga aega veetnud, nagu ta tavaliselt teeks.

Hommikuse näohoolduse ajal mõistis Samuel, et ta ei saa mingit äkilist haigust süüdistada ja lihtsalt minemata jätta. See tekitaks ainult igasuguseid küsimusi. Ei, ta peab üritusele sirge seljaga vastu astuma. Siiski täidab väljavaade tüdrukuid jälle näha ta õudusega ja õhutab ärevustunnet.

Ema tuli hommikul tema juurde vannituppa, tundes nagu ikka huvi, kus ta eelmisel ööl oli olnud ja kui hilja koju jõudnud.

Samuel vastas võimalikult ebamääraselt, sest teadis, kui mures oli ema tema pidutsemise mõju pärast koolitööle ja tulevikule. Ema on alati kehutanud Samueli ennast kokku võtma, tähtede poole pürgima. „Sul on kõik olemas, et saada Norra järgmiseks Leif Ove Andsnesiks,” tavatses ta korrutada. Kui poeg vastu vaidles, lõikas ema talle vahele ja ütles: „Ma lihtsalt ei taha, et sa elu raisku lased, Samuel. Kui oleksin olnud pooltki nii andekas kui sina ...”

Samuel teab, et emal on õigus. Tal on tõesti annet. Lapsepõlvest peale on muusika olnud tema keel. Ta mäletab, kuidas ta end poisiklutina telerist tuleva matuse ajal söögilaua alla peitis, süngest muusikast pisarateni liigutatud. Siis ta veel ei taibanud, et peitu pugema oli teda sundinud seletamatu häbi nende tunnete pärast. Kuigi ta oli juba niigi imelaps, kasvatas see kogemus tema pühendumust klaverile veelgi ja ta avastas, et tal on instrumendiga ainulaadne side. Samueli jaoks ei ole klaver pelgalt pill; see on värav, ajamasin, viis lugude jutustamiseks. Tema sõrmed maalivad kaheksakümne kaheksal klahvil liueldes tundeid, koovad pajatusi, mida ta sõnadesse panna ei suuda. Käed nagu räägiksid tema eest. Praegu aga ihkab Samuel normaalsust. Ta tahab pidu panna nagu iga teine temavanune, avastada elu omaenda tingimustel. Seda pole ju palju palutud? Julliard või Londoni Kuninglik Muusikaakadeemia ootavad teda endiselt, kui ta nende jaoks valmis on.

Veidi pärast kella kümmet astub Samuel Sonis bussist maha. Rekvisiidikotti üle õla hiivates asub ta mööda käänulist teed Eek-Svendsenite suvila poole kõmpima. Iga sammuga muutub raskustunne kõhus üha tugevamaks.

Maja juurde viivasse aeda on tüdrukud siia-sinna sättinud tontideks ja koletisteks uuristatud kõrvitsaid. Ühel lillepeenral einestab luukere kaltsunukuga. Nutikas, mõtleb Samuel. Väga „Elavate surnute” hõnguline.

Ta märkab sissesõidutee asfaldil mudatriipe, seejärel märke kummipõletamisest. Sügavad rehvijäljed viivad üle murulapi tema kõrval, kuid ei näi klappivad musta värvi kaubikuga, mis on maja ette pargitud. Auto küljeuksele on kirjutatud Solsiden Catering ja

see on kaunistatud päevalillelogo, kodulehe aadressi ja telefoninumbriga.

Maja ümbritseb kõhe vaikus.

Äkki kostab seest rasket sammukõma. Välisuks paiskub valla ja välja tormab mees, kes garaaži lähedale käpuli vajudes ägedalt oksendab.

Samuel kõhkleb, kui mehele ettevaatlikult lähemale astub. „On teil ... on teil kõik kombes?”

Mees sülitab ja pühib varrukaga suud. Ta keerab end õhku ahmides Samueli poole, näost tuhkjas ja silmad õudusest pärani.

„Nad ...” Ta näitab väriseva sõrmega maja poole.

Samuel nihkub lähemale, hirm rinnus paisumas. „Mis juhtus?”

„Ära mine sisse,” kraaksatab mees. „Ära mine sinna sisse.”

Samueli süda klopib, selle pekslemine kurgus vastu kajamas.

„Miks? Mis ...?”

„Nad ...” Mehe hääl vaibub sosinaks.

Ta raputab pead, silmad kinni pigistatud. Kui ta need jälle lahti teeb, on tema pilk vaevatud.

„Need tüdrukud seal ... nad on tapetud.”

Mia tõstab ühe jala üle teise ja avab aeglaselt silmad.

Ta keerab end ja haarab öökapilt telefoni.

Oma õuduseks avastab ta, et on sisse maganud. Ta tõuseb ruttu istuli, süüsahmakas hinge kerkimas. Ekraan on täis teavitusi ja sõnumeid. Kuid kui ta on kõik kiiresti läbi kerinud, näeb ta, et seal pole midagi kiireloomulist. Lõppude lõpuks on ju laupäev.

Ta hingab sügavalt sisse ja laseb end peaaegu otsekohe lõdvaks.

Talle ei meeldi sisse magada. Ta eelistab alustada päeva vähemalt tund aega enne, kui ülejäänud maja ärkab, et võimelda ja mediteerida, võtta endale aega. Tema jaoks on hindamatu väärtusega tunne, et on midagi korda saatnud enne, kui maailm ärkab. Ta ei mäleta, millal viimati sedasi sisse magas.

Ta on ka hästi välja maganud. Sügav, raske uni täis veidraid unenägusid, millest ta ühtegi ei mäleta.

Jumal tänatud, et Eivind on ärireisil.

Tavaliselt oleks ta pidanud reede õhtul varakult magama minema, et mehe lähenemiskatseid tõrjuda. Ja nädalavahetuse hommikuti oli teda veelgi raskem eemal hoida. Pärast järjekordset äraütlemist oleks ta vaadanud, kuidas mees end voodist välja veeretab ja röntsib vannituppa sammul, mis oli aastatega tasapisi ja peaaegu märkamatult üha raskemaks muutunud. Mia oleks vaadanud, kuidas ta ukse lahti jätab, vaevumata loomulikke helisid mingilgi moel summutama. Pärast oleks mees tagasi tulnud, ikka veel märgi käsi oma kummuva kõhu karvadesse kuivatades.

Põgusaks viivuks, mis haihtub niisama kiiresti, kui kerkib, kogeb Mia armastusevirvet, mida ta kunagi tundis selle mehe vastu, kes on temasse sügavalt ja jäägitult armunud ning on olnud armunud juba viimased kakskümmend kolm aastat. Eivind teeks tema heaks mida tahes. Samas oli Mia alati see, kes hoolitses, et neil tekiks aeg-ajalt võimalus olla koos, ainult kahekesi. Kontserdipiletid või laud mõnes erilises restoranis. Aga kui ta sellest kohustusest loobus, ei võtnud Eivind seda üle. Mia polnud kunagi õieti aru saanud, miks. Oli see seotud vanusega? Kas viiekümneseks saades kaob sekundipealt igasugune seiklushimu ja soov oma partnerile meele järele olla?

Mia vaatab tühja voodipoolt. Ta sirutab vasaku käe, krahmab hetkeks linast ja hoiab sellest kinni.

Sa peaksid praegu tööd tegema, ütleb ta endamisi. Üks klient kolis vanasse villasse Tåsenis ja tahab, et ta nende elutoa art déco stiilis kujundaks. Mia on käinud seal inspiratsiooni ammutamas, aga vaevu visanditega algust teinud. Tähtaeg on teisipäeval. Sel teisipäeval. Hetkel aga tahab ta ainult kohvi ja hommikusööki.

Pagan. Kuidas ta võis sedasi sisse magada?

Jälle turgatab talle pähe Eivind.

Ehk just seesuguse hommiku tõttu, mõtleb ta. Nii võikski kõik olla.

Tulevik, mille nimel tasuks elada.

Kas sellesse tulevikku kuuluks ka tema abikaasa? Selles ongi küsimus. Kui jah, siis jääb kõik samaks või läheb tasapisi hullemaks. Kindel see. Eivind juba ei muutu. Mis tähendab vähem lõbu, vähem rõõmu, vähem kõiki neid asju, mida Mia oma igapäevaellu ihkab. Ja ometi, kuigi elu ilma Eivindita avab uksed vabamasse eksistentsi, tõukab see Mia ja tema perekonna ka ebakindlusesse. Rahaliselt, emotsionaalselt – tal pole aimugi, kuidas mõjuks lahkuminek nende lastele. Ega õigupoolest ka Eivindile. Ent kas ta ei tohiks siis kordki enda peale mõelda?

Tema mõtisklused katkestab telefonihelin.

Number on Miale võõras. Reeglina võtab ta vastu vaid siis, kui teab, kes helistab. Nii palju idioote püüab telefoni teel midagi müüa. Ta ei seedi seda. Mia laseb telefonil heliseda, kuni see vait jääb, kontrollib siis numbrit internetis, kui see peaks olema keegi, keda ta tunneb. Numbrit ei ole kuskil kirjas. Ikkagi müügimees. Tõenäoliselt.

Mia toetab pea jälle padjale ja vaatab lakke.

Kõik need valikud.

Mida ta ka valiks, lõpuks on keegi ikka pettunud, tige, rusutud, haavunud. Vahest isegi vihane. Ta vihkaks iseennast sellisesse olukorda sattumise eest.

Mia igatseb oma isa. Nüüd, kus too on läinud, pole tal kellegagi rääkida. Tegelikult mitte. Tal pole kedagi, keda ta saaks usaldada. Praeguses olukorras oleks isa öelnud õigeid asju nagu alati. Oleks seletanud, millist teed minna ja miks.

Mia mõtleb jälle lastest ja talle meenub, et luges kuskilt, et hetkeks, kui sinu lapsed saavad kaheteistkümneseks, on möödas kolm neljandikku ajast, mis sa nendega koos saad veeta. Mõte, mis tal taas pähe torgates peaaegu hinge matab. Tema lapsed on kakskümmend kaks ja kuusteist aastat vanad. Kuidas ta veedab selle vähese aja, mis talle nendega veel jäänud on? Missugune saab see aeg olema, kui ta nende isa maha jätab?

Telefon heliseb taas.

Jälle sama number. Tõenäoliselt sama müügiinimene.

Mia ohkab raskelt.

Teisalt, harilikult ei helista müügimehed kohe uuesti tagasi, mõtleb ta. Tavaliselt teevad nad proovi hilisemal kellaajal või muul päeval. Pealegi on laupäev. Kas müügiinimesed teevad tõesti nädalavahetusel nii kõvasti tööd?

Võib-olla on see mõni klient, mõtleb Mia istukile tõustes ja vastu peatsit toetudes.

Ta kõhkleb veel viivu ja vastab siis kõnele, tutvustades ennast täisnimega.

Hääl teises otsas on enesekindel ja kuiv. „Minu nimi on Ramona Norum. Olen Oslo politsei inspektor.”

Politsei?

„Kas kõik on ... korras?” kogeleb Mia.

„Ma seisan teie maja ees. Üritasin just teie uksekella helistada, aga keegi ei vastanud. Kas te olete kodus?”

„Ee, ei ole.”

„Olgu. Te olete Eva Eek-Svendseni ema, on see nii?”

Mia neelatab raskelt. „Jah. Milles asi? Kas Evaga on kõik hästi?”

Liini teises otsas valitseb hetkeks vaikus.

„Mul ... mul on kahju, proua Eek-Svendsen, aga kardan, et mul on kohutavaid uudiseid.”

Oslo Plaza hotelli kolmekümne esimese korruse sviidist näen pealinna enda ees laiumas, raske pilvelaam varitseb saarte kohal silmapiiril, vihmasagarad uhuvad ümberkaudseid räpaseid tänavaid, kõik on hilishommiku hallusse mattunud. Nagu ei tahaks öö ikka veel päriselt taanduda. Isegi fjord näib armetu, süngeid saladusi varjav. Maapinnal legoklotside sarnaste majade vahel liiguvad autod jõnksutades valguserägastikus. Mul on hea meel, et aknad summutavad enamiku linnamürast ja saan valmistuda pärastlõunaseks seminariks.

Minu ees kuvaril jätkab kena Inèsi-nimeline naisterahvas võluvas hispaania aktsendiga inglise keeles rääkimist. Kooliplikaliku

usinuse ja vaoshoitusega vastab ta kõigile küsimustele, mida talle kaamera taga esitan.

Peatan salvestise, kerin paar sekundit tagasi ja vajutan selle taas mängima.

Mul oli õigus. Kui küsisin Inèsilt, kas ta on kunagi sooritanud kuritegu, tõstis ta nimetissõrme rinnakule. Ma naeratan endamisi ja lisan juba niigi suurele paberikuhjale kiiresti veel ühe märkme. Loodan, et seminar ei veni liiga pikale. Ajavaru jõudmaks lennule Californiasse, kus järgmise nädala õpetades veedan, on minu maitse jaoks veidi liiga väike. Mul ei jää aega isegi kiireks kõhutäiteks Oslo lennujaama nooblis ootesaalis.

On juba peaaegu keskpäev, kui uksele koputatakse.

Avan selle Jessica Marlerile, laia, alati näol püsiva naeratusega naisele, kes kannab oma hoolikalt föönitatud lokke ülima ameerikaliku enesekindlusega. Jessica juhib kommunikatsiooniosakonda SecureArtis, ülemaailmses kindlustushiius – täpsemalt kunstiesemete kindlustushiius. Nagu Jessica kord ütles: „Peame Chagallile hinnalipiku külge panema, isegi kui see on hindamatu väärtusega.”

„Tere, Kari,” sõnab ta, pühkides ülahuulelt paar tillukest higipiiska. „Oled valmis? Vabandust, et nii hilja jõudsin.”

„Pole viga. Ma toon oma arvuti ja märkmed.”

Pärast asjade võtmist peatun hetkeks täispika peegli ees, et põgusalt juukseid kohendada, siis ütlen: „Sinu järel.”

„Kõigepealt ma tutvustan sind,” märgib Jessica üle õla, samal ajal kui meie kõrged kontsad hotelli koridorivaibal pehmelt põntsuvad. „Ja siis on lava sinu päralt. Sobib?”

„Muidugi.”

Jessica saadab minu poole veel ühe talle omase särava naeratuse. Esimesel korrusel, hotelli suurima konverentsisaali lava taga hoolitseb meie eest patsiga helimees, kes paneb meile pähe mikrofonid ja haagib vöö – minu puhul triibulise – külge akud.

„Palun lülita oma mobiiltelefon lennurežiimile,” ütleb ta. „See võib helisüsteemist signaale püüda.”

„Muidugi.”

Võtan jakitaskust telefoni ja kortsutan kulmu, kui näen ekraani, mis on täis teateid, viimane neist vaid paar minutit tagasi saadetud sõnum isalt:

Saad helistada?

Toksin kiire vastuse: Ei saa, lähen kohe lavale.

Ekraanile ilmuvad hüplevad punktikesed. Ootan isa vastust.

Asi puudutab Soni mõrvu.

Mõrvu? Mis mõrvu? Olen terve hommikupooliku seminariks valmistunud, uudistele tähelepanu pööramata.

Sirvin varasemad teated kiiresti läbi ja mõistan, et iga tõsiseltvõetav uudisteväljaanne riigis räägib „Soni mõrvadest”. Mul ei ole aega üksikasju lugeda, sest Jessica Marler suundub juba lavale ja on valmis mind tutvustama.

Iga kord, kui loen uudislugu leitud surnukehast, mõtlen ma Vetlest. Kuid mu isa kirjutas „mõrvu”, mitmuses, mis tähendab, et jutt ei saa olla minu poisist. Isa oleks öelnud, kui asi oleks puudutanud Vetlet, ja ta oleks helistanud, mitte sõnumi saatnud.

Millest ta siis rääkida tahtis?

Kas politsei vajab milleski minu abi?

Ei, isa on nüüd pensionil. Palve politseijõududelt oleks tulnud

Unni Flemilt, isa järglaselt, või Ramonalt.

Hingan sügavalt sisse ja sulen viivuks silmad, et tõrjuda kujutluspilti pojast – seda, mis alati esimesena ilmub: Vetle õnnelik nägu meie aias basseinis pinnale tõusmas viimasel päeval, kui teda nägin, päeval, mil tähistasime tema üheksandat sünnipäeva. See pilt vallandab alati mälestuste tulva, aga ennekõike tõukab see liikvele valutsunaami.

Võta end kokku, ütlen endamisi ja avan silmad. Häälesta end töölainele, mana ette „Mul on kõik hästi” mask. Vaid teised kehakeelespetsialistid näevad selle läbi.

Asetan vasaku pöia väikesele trepile enda ees. Jalad värisevad, kui kardina taha tõusen. Taustamüha konverentsisaalis vaibub.

„Tere päevast, daamid ja härrad,” sõnab Jessica Marler tugeva, enesekindla häälega. „Aasta aega tagasi, kui sain teada, et meie järgmine konverents toimub tema kodulinnas Oslos, mõtlesin

otsekohe: nüüd on meil palju suurem võimalus, et meie järgmine esineja leiab oma tihedas graafikus aega ja austab meid loenguga. Ja õnneks leidiski. Suurepärane dr Kari Voss on sedavõrd pühendunud mälu ja kehakeele uurimisele, et üks kohalik Norra ajaleht pani talle hüüdnimeks inim-valedetektor. Dr Voss on Norra kriminaalpolitsei konsultant ning humanitaarteaduste õppetooli juhataja Rootsis Lundis ja Californias Irvine’is. Palun tervitage soojalt: dr Kari Voss!”

Minu sisenemist saadab aplaus. Samal ajal kui Jessica suundub taha, sammun mina lava keskele, peopesad avali, naeratavate inimeste meri minu ees.

„Tere, tere, tänan teid. Suur aitäh. Ja tänan ka sind, Jessica, kena tutvustuse eest. Mul on väga hea meel teiega täna siin olla. Tõttöelda on see meeldiv vaheldus kurjategijate ja petturitest ärimeeste tabamisele või isegi mitte-nii-väga-pokkerinäoga pokkerimängijate tõlgendamisele.”

Publik naerab.

„Olla siin, õpetada kõigile teile, maailma parimaile kunstiteoste kindlustusagentidele, kuidas tabada vargaid – see tekitab minus tunde, nagu oleksin „Ocean’s Eleveni” osatäitja.”

Rahvasummast käib läbi veel üks naerulaine.

„Me kõik oleme valetajad.”

Teen pausi, lastes vaikusel kesta.

„Jah, me kõik, ja esmajärjekorras valetame iseendale. Alates isiklikest mälestustest: teate ju küll seda mälupilti, kui olete üheaastaselt vanaema süles? Noh, seda mälestust ei ole olemas. See on puhas väljamõeldis. Te ei saa mäletada midagi enne kaheaastaseks saamist. See on bioloogiliselt ebatõenäoline. Nii vara ei ole aju veel võimeline midagi mäletama.”

Libistan pilgu üle publiku, tehes kindlaks, et nende tähelepanu on jäägitult minul.

„Mul on kahju teile pettumust valmistada, aga meie mälestused ei ole nii usaldusväärsed, kui arvame. Enamik usub, et me pääseme mälestustele ligi sama lihtsalt, nagu oleksid need videolindid, mida saame oma suva järgi üha uuesti ette mängida. Kuid see ei ole

nii. Meie mälestused on elukogemustega läbi põimunud ja need sulanduvad nagu vee sisse lisatud piim. Kui need kord segunevad, on võimatu neid üksteisest eristada.”

Keegi esireas köhib.

„Ja uskuge või mitte,” jätkan, „me saame mälestusi ise tahtlikult luua. Meie mälu on niivõrd mõjutatav. Nagu üks minu kolleeg ütleb: „Oleme mäluhäkkerid: paneme inimesed uskuma asju, mida pole kunagi juhtunud.” Ei, daamid ja härrad, tegemist ei ole mustkunsti ega ka hüpnoosiga. See on puhas psühholoogia.”

Ma naeratan pealtvaatajatele.

„Aga enne kui sukeldume mälestustesse, keskendume kehale.

Sest meie kehad räägivad hääletut keelt, mida oma ametis peate oskama. Ja see keel, daamid ja härrad, on ainus tõde, mida saate usaldada. Üks ja ainus.”

Astun mõne sammu laval paremale. „Selleks et õppida, kuidas seda hääletut kehakeelt tõlgendada ja lugeda, keskendume aju piirkonnale, mida kutsutakse limbiliseks ajuks. See on meie emotsioonide keskus. See vastutab meie ellujäämise eest. Ega puhka kunagi. See ütleb meie kehale – näole, kätele, kerele, säärtele, jalgadele –, kuidas peame reageerima, et ellu jääda. Ma õpetan teile, kuidas neid reaktsioone tõeni jõudmiseks ära tunda ja tõlgendada, sest me ei saa usaldada lihtsalt sõnu. Ainus, mida saame usaldada, on see hääletu, mitteverbaalne keel, nagu meie, psühholoogid, seda kutsume. Täiesti hämmastav on aga asjaolu, et kehakeel on universaalne. See on kultuuride ja isegi mõningate puuete ülene. Näiteks katavad isegi pimedana sündinud silmad, kui leiavad end olukorrast, milles nad pigem ei viibiks.”

Näen, kuidas üks naine esireas silmad pärani ajab.

„Hästi, kindlasti ütlete nüüd mulle, et võrreldes kõnega moodustab kehakeel meie suhtlusest vaid imepisikese osa, on nii?”

Muigutan huuli, samal ajal pead vasakult paremale kallutades.

„Te eksite rängalt. Mõned eksperdid väidavad, et vahetame tavalise vestluse ajal üle kaheksasaja mitteverbaalse signaali, mis moodustab kuuskümmend kuni kuuskümmend viis protsenti meie päevasest suhtlusest. Ja lubage mul öelda,” kõverdan käe ümber

suu neile justkui saladust avaldades, „et armatsemise ajal ulatub see number saja protsendini, kui kõike õigesti teha.”

Publik pahvatab naerma.

Ootan naeru vaibumist, enne kui jätkan.

„Jessica tutvustas mind alguses inim-valedetektorina. Kõlab ehk veidi suurustlevalt, aga tegelikult tabas ajakirjanik, kes mind selle hüüdnimega ristis, naelapead. Valedetektor ei tuvasta mitte valet ennast, vaid emotsioone, mida vale meis tekitab. Ja seda täna koos tegema hakkamegi: me tuvastame valed selle abil, et pöörame tähelepanu sellele, mida keha meile räägib. Sest, daamid ja härrad, me kõik oleme Pinocchiod. Sõna otseses mõttes. Kui me valetame, siis meie nina tõepoolest kasvab.”

Koputan oma ninaotsale. Kuulajad naeravad jälle.

„Kinnitan, et ma ei mõtle seda ise välja. Mõistagi me ei näe seda, aga valetamine põhjustab väikese pundumise, mis tekitab sügelust ja paneb valetajad oma nina sügama.”

Seekord jääb publik vaikseks.

„Meie kehakeelde on peidetud ohtralt taolisi paljastavaid märke. Neid kõiki ma teile täna õpetada ei jõua – need on aastakümnetepikkuse uurimistöö ja vaatluse vili –, aga saan teile anda lihtsustatud kaardi, mis aitab vältida üldistuste lõksu langemast, arvates näiteks, et inimene, kes käed rinnal risti paneb, väljendab mittenõustumist või distantseerib end olukorrast. Tegelikult võib see tähendada vastupidist. Minu näpunäited mitte ainult ei aita teil eristada tõde valedest, millega puutute kokku tööl, vaid võivad teile mõningast kasu tuua ka kodus.”

Sosinad levivad saalis nagu värin.

„Just, just,” sõnan ma. „Valetavad lapsed, valetavad teismelised, valetavad ... abikaasad.”

Kuulajatest käib läbi kergendatud naerupahvak.

„Meie ühise pärastlõuna alustuseks võiksime mängida ühte väikest mängu.”

Minu ettepanek võetakse vastu innuka aplausiga.

„Täna hommikul nõustus Inès – teie armas kolleeg Barcelona kontorist – minuga kampa lööma, et viia läbi väike eksperiment.”

Rambivalgus langeb Inèsile esireas. Ta tõuseb ujedalt püsti ja lehvitab kolleegidele.

„Ma intervjueerisin Inèsi ja panin ta meelega mõnele isiklikule küsimusele vastamisel valetama. Lasen teil lindistatud intervjuu läbi vaadata ja seejärel kohtume umbes viieteistkümne minuti pärast uuesti, et mängida detektiive ja paljastada tema valed lihtsalt selle abil, mida tema keha meile ütleb. Kohtume taas veidi aja pärast.”

Minu selja taga ekraanil lööb helendama SecureArtsi logo. Samal ajal kui lavalt maha astun, hakkab salvestus mängima.

Kui Inès vastab esimesele küsimusele, avan tagaukse ja lipsan välja. Kougin taskust kiiresti telefoni, et lennurežiim maha võtta, ja näen otsekohe, et isa on mulle veel ühe sõnumi saatnud, paludes talle helistada niipea, kui vabanen.

Laval olles suutsin sisimas tekkinud rahutuse kõrvale tõrjuda. Nüüd on see täies jõus tagasi.

9

„Mis on?”

Politseiinspektor Ramona Norum tabab peeglis oma kolleegi Henrik Meyeri pilgu. Lift viib neid aeglaselt keldrikorrusele, kus asuvad politsei teenistusautod.

Meyer pistab mobiiltelefoni jopetaskusse. „Äkki seletad,” sõnab mees pahinal välja hingates, „miks sa pead vajalikuks, et me mõlemad muidu nii rahulikul ja vaiksel laupäeval Sonis toimunud mõrvale reageeriksime. Minu teada ei asu Son meie uurimispiirkonnas.”

Ramona naeratab endamisi. Henrik Meyer on kuuekümne kolme aastane ja viibib viimaseid aastaid tegevteenistuses. Suurema osa karjäärist on ta andnud endast parima, et vältida paberitööd. Mees peab end uhkusega üheks politseijõudude jalaväelastest – pesuehtsaks politseinikuks, mitte PowerPointi prohvetiks –, tänavatel tõelist detektiivitööd tehes ta õilmitseb. Siiski ei takista

see teda kaeblemast alati, kui töö nõuab, et nad end mugavatest kontoritoolidest püsti ajaksid.

Ramona on tema protesti oodanud. „Sest suvila, kus kaks teismelist eile õhtul tapeti,” ütleb ta, „kuulub abielupaarile, kes elab Oslos Bygdøyl. Sama kehtib ohvrite kohta. Mis tähendab, et see juhtum jõuab lõpuks meie lauale, meeldigu see meile või mitte. Mõtlesin, et meil tasuks asju pisut ennetada. Niikuinii ei toimu täna eriti midagi.”

„Välja arvatud kümme preemiumliiga mängu,” vastab Meyer turtsatades. „Muuhulgas kohalike meeskondade mängud Manchesteris.”

„Oh kurat, unustasin. Minu viga. Olgu, lähme siis hoopis poodi. Ostame õlut, enne kui see kinni pannakse.”

Meyer uratab.

Ramona naeratab. Mehe veidrustele vaatamata on ta õppinud Meyerit hindama. Ta teab, et kui jamaks läheb, on mees alati tema kõrval varrukaid üles käärimas.

Keldrikorrusel avab Ramona puldile klõpsates uhiuue BMW uksed.

„Sina sõidad?”

„Ära ütle, et ka see on sulle vastukarva?”

Sõnagi ütlemata vantsib Meyer vastumeelselt ümber auto kaasreisija kohale. Ramona naeratab jälle ja istub rooli.

Ramona sõidab mööda E18 maanteed piki Oslo fjordi. Nädalavahetuse liiklus on tihe, päev külm ja hall. Sisemaal katab veepinda õhuke udukiht.

„Ohvrid,” ütleb Meyer köhatades. „Kas sa tead neist midagi?

On meil nimed juba olemas?”

„Eva Eek-Svendsen ja Hedda Bülow,” vastab Ramona. „Parimad sõbrad, mõlemad kuueteistkümneaastased.”

„Jessas.”

„Eva on suvilaomanike tütar. Hedda on William Bülowi tütar. Tead küll, see teleuudisteankur?”

„Oh kurat.”

„Nad kavatsesid sel nädalavahetusel seal koos sõpradega halloween’i tähistada.”