Esimene peatükk
Kopenhaageni katused paistsid varasel hommikutunnil siluettidena, veel ei olnud koidik neid suudelnud. Ilus vaatepilt, ometi tekitas see Liv Jensenis tunde, et ta on maailmas võõras. Et ta ei kuulu enam kuhugi. Ei Rødovresse, ei PõhjaJüütimaale ega hoopiski mitte siia pealinna kogu selle asfaldi ja sagimise ja enesessearmunud arrogantsiga. Klaassein tema ees tõi nähtavale linna klantspildiversiooni. Kui olla lihtsalt läbisõitja, võiks kindlasti Kopenhaagenist lahkuda nii, et see idülliline pilt puutumata jääb. Aga Livi see ei ahvatlenud, temas ei olnud isegi uudishimu. Pilk tabas klaasil tema enda näo ning ta tõmbas hotelli hommikumantli oma alasti keha ümber koomale. Tema taga olid vaid suletud uksed, tema ees teadmatus ja poolikud plaanid. Kui oma unistused kaotada, kuhtub elu eimillekski. „Kas sa enam voodisse ei tulegi?“ Therese hääl oli pehme ja etteheiteta. Liv keeras ringi ja püüdis eristada teki ja Therese alasti keha piirjooni. See sile nahk ja ümarad vormid, neid jääb ta igatsema. Theresel oli olemas kõik see ilu, millele tema lähedalegi ei jõudnud. Aga oli veel enamat. Nad olid teineteist tundnud vaid viis kuud, aga Liv teadis väga hästi, mis talle nii külgetõmbav tundus. Theresel oli elu peale annet. Ta oli eluterve. Eluvalikutes vaba ja häbitu. Neid vigu, mida teised inimesed kiivalt
15