PROLOOG
Kolmapäev
„Sa näed välja, nagu hakkaksid kohe püksi pasandama, semu.“ Christian Stillwater üritas seda kommentaari eirata, ehkki see põrkas tema valutavas peas ringi nagu püssikuul. Sööklasse viivas valgete seintega laias koridoris seisis temast paremal kaks kaasvangi, nii lähedal, et ta peaaegu tundis suus nende hapu higi maitset. Neil oli ruumi mööda minna, aga vanglas asjad nii ei käinud. Siin olid sa takistus, meeldis see sulle või mitte. Stillwater surus end vastu seina, et ennast võimalikult väikeseks teha, püüdes samal ajal keharaskust vigasele põlvele mitte kanda. „Lödipüks!“ ütles teine mees, kaagutades nagu kana. Aga nad eksisid. Stillwater ei kartnud. Ta polnud kindel, kas üldse teab, mis tähendab hirmu tunda. Tal oli juba väikese poisina olnud keeruline oma emotsioone tuvastada. Hirm, 7—