Pitsid ja Pitsud

1. „Jessika, kas sa saadad juhatusele koosoleku kutse ära enne, kui sa täna koju lähed?“ „Jah.“ Jessika vajus kontoritooli seljatoe vastu. Pea käis ringi ja silmade ees tantsisid väikesed täpikesed. Ta ohkas, ajas selja uuesti sirgu ja pilgutas paar korda. Ta pidi täna aruande valmis saama. Homme hommikul kell üheksa peab see ülemuse laual olema ja Jessika teadis, et kui ta seda täna õhtul valmis ei saa, siis ta magada ei saa. Mingi osa järgmiseks hommikuks jätta ei olnud Jessika jaoks mingi alternatiiv. Siis oleks ta veel väsinum kui praegu. Ja nüüd siis veel see kutse, mille ta pidi kirjutama ja seejärel juhatusele meilima. Jessika surus järjekordse ohke maha, võttis käekotist mobiili ja tühistas oma trenni broneeringu. Sellest oli juba päris mitu kuud möödas, millal ta viimati trenni oli saanud, kuigi ta teadis, et kõige parem rohi praeguse olukorraga hakkama saamiseks oli trenn. Keha lausa anus liikumise järele, aga ta oli ennast keha vajaduste suhtes kurdiks teinud. Viimased kuud oli Jessika enamasti arvuti ees veetnud ja nüüd hakkas ta keha tasapisi protesteerima. Aga täna ei olnud tal muud valikut. Aruanne pidi valmis saama. „Meil on personaliruumis väike afterwork käimas. Peeter muretses paar õlut ja näkse. Tuled sa ka?“ Küsimus, mis Jessikani jõudis, tuli Katre poolt. „Ma ei jõua. Ma tõin endale tassi kohvi. Sellest mulle täna aitab.“ 5