Piparkoogimaja

1968. aasta oktoobris Katrineholmis Eelmisest sajandivahetusest pärinev pruun villa kõrgete mändide vahel rohtukasvanud kõrgendikul on väärikas. Valged kaunis­ tused ja ümarate nurkadega aknaraamid lisavad sellele kutsu­ vat muinas­jutulist sära. Suvel pakuvad männid maja ümber mängivatele lastele varju, aga praegu, sügisel, paistavad puud ohtlikud, need on justkui jäigad tunnimehed, kel on üles­ anne mängukoolilapsi talvekülma ja teiste kutsumata küla­ liste eest kaitsta. Märja kaltsuna lebab maas esimene lumi, mis ei ole jõudnud veel sulada. Valitseb vaikus, kauguses haugub koer. Korraga lüüakse uks lahti ja lapsed tormavad välja: uutes tervetes või vanades katkistes riietes rõõmsad lapsed, pikad ja lühikesed lapsed, saledad ja ümarad lapsed, heledapäised lapsed, tumeda­ päised patsidega lapsed, tedretäpilised, prillide või mütsiga lapsed, ühed kõnnivad, teised hüppavad, ühed on kõvahäälsed ja teised kuulavad, ühed jooksevad ees ja teised tulevad järele. Uks paugatab kinni, aga avaneb kohe uuesti, sellest astub välja valge karvamütsi ja punase tepitud jopega väike tüdruk. Tema kannul tuleb poiss tumesinise jope, salli ja puna-valgemusta KSK spordiklubi mütsiga – KSK poolt tuleb vähemalt siinpool linna kindlasti olla. Lapsed ei räägi omavahel, Katarinanimeline tüdruk läheb kiirel sammul mäest alla ja jõuab suure musta raudväravani. Veidikese vaevaga õnnestub tal see piisavalt lahti lükata, et pilust välja lipsata, enne kui värav selja taga kinni kolksatab. Tüdruku järel tuleb poiss, kelle nimi on Thomas ja 5