Pikk talv

„Õhk on lihtsalt õhk,” vastas Mary. „Sa tahad öelda, et see on külm.” „Ma ei taha öelda, et see on külm. Ma tahan öelda, et see on ähvardav!” nähvas Laura. Nad läksid läbi tuulekoja tagasi kööki. Mamma tõstis pilgu papa sokilt, mida ta parasjagu nõelus. „Te olite nii vähest aega õues, tüdrukud,” ütles ta. „Te peaksite saama nii palju värsket õhku kui võimalik, enne kui järgmine torm tuleb.” Papa tuli eestuppa. Mamma pani oma töö ära ja võttis ahjust välja pätsi hapendatud tumedat leiba, kuni Laura kallas lahja tursasousti kaussi. „Jälle soust. Tore!” rõõmustas papa, istudes maha sööma. Külm ja raske heinaveotöö olid ta näljaseks teinud. Ta silmad lõid toitu nähes särama. Mitte keegi, ütles ta, ei saa leivateos mamma vastu ja mitte miski pole leiva peal parem kui tursasoust. Ta rääkis seda nii, et kore leib ja jahvatatud nisust tehtud kört veidikese soolakalaga tundus peaaegu et maiuspalana. „Poistel on selle retke jaoks ilus päev,” ütles ta „Ma nägin, kui üks hobustest Suursoos sisse vajus, aga nad said ta suurema vaevata välja.” „Kas sa arvad, et nad jõuavad õnnelikult tagasi, papa?” küsis Carrie areldi ja papa vastas: „Pole mingit põhjust, miks nad ei peaks jõudma, kui selge ilm püsib.” Ta läks välja talitusi tegema. Päike oli loojunud ja valgus hääbumas, kui ta tagasi jõudis. Papa tuli läbi 288