ESIMENE PEATÜKK
Pühapäev
Peainspektor Robert Kett sulges silmad ja tõmbas hinge. Ta hingas nii, nagu teda oli õpetatud – pikalt ja sügavalt nina kaudu sisse, hoida viis sekundit kinni, siis suu kaudu välja. Ta tajus enda taga liiklusmüra ja kõminat, jalakäijate summutatud hääli, kes möödusid sissesõiduteest, kus seisis tema kümme aastat vana tuvisitavärvi Volvo. Tuul raputas puid, pannes neid üksteisele salajutte sosistama, ja täitis auto hilisõitsejatest lillede joovastava lõhnaga. Salvei, mõtles ta. Krüsanteemid, kukehari ja pikad lillad rebasheina varred. Ta ei teinud tegelikult taimedel mingit vahet, aga Billie oli talle neid näidanud hommikul, kui ta naise siia tõi, üllatunud, kui palju oli värve nii hilisel aastaajal. Kett hingas taas, aeglaselt, käed roolil. Päikesekiir tungis läbi pea kohal kõikuvate okste ja peatus tema põsel nagu leebe käsi. See oli korraks meeldiv, kuni läbi suletud silmalaugude — 20