PROLOOG
M
u vaarema Amalia oli arukas memm, tema tarkusest rääkis kogu Gotland. Ta jõi kohvi alustassilt, mida hoidis kolme sõrmega tasakaalus. Suhkrutükk suus, luristas ta kuuma jooki, kuulates tähelepanelikult inimest, kes oli tulnud nõu ja abi saama. Amalial oli üks haruldane võime. Mitte võime ennustada, kuigi paljud arvasid just seda, aga ta nägi inimese liikumapanevat jõudu ja tema võimalusi, aimates seeläbi, mis inimest ees ootab. Iga tegu, nii hea kui halb, tuleb sulle tagasi. Nagu merelained veerevad nad kaldale ja pöörduvad siis tagasi. Heateod lähevad korraks reisile ja koputavad varsti su uksele. Sa ei tea, kui pikalt su teod on reisinud, enne kui te jälle kokku saate. Sa ei tea, mis kujul need ilmuvad. Aga nad leiavad su juurde tee. Nii head kui pahad teod. Meie vaaremaga käisime ikka mere ääres. Mul on meeles, kuidas ta tuulega oma pikad kriitvalged juuksed näo eest ära tõmbas, pani käe lõbusate siniste silmade ette päikesevarjuks ja vaatas üle vee. Kõik tuleb tagasi, ütles ta. Kõik tuleb uuesti, ära seda kunagi unusta. Lapsena elasin oma õdede Vera ja Ulrikaga koolivaheaegadel vaarema pool Grogarni mäe jalamil. Kui Amalia, kass kaisus, lõunauinakut tegi, norsates nagu saekaater, panime meie oma asju ajama. Kõverate puutüvedega võlumetsas, kus me mängisime, kadus ajamõiste täielikult. Kellad jäid seisma, või hakkasid käima tagurpidi, ja kompassinõel keerles otsustusvõimetult klaasplaadil, mingitki suunda näitamata. Troll Bysen võis su nägemise nii ära moonutada, et sa enam ei leidnudki koduteed. Ja ettevaatlik tuli olla ilma peata kummituse Admiraliga, kes tolknes Katthamra mõisas. Räägiti, et ta on oma hinge müünud Kratile, kes oli tegelikult Kurat. Mäletan, et vaarema Amalia kutsus meid kõiki kamina ette videvikku pidama. Küpsetasime õunu, veeretasime neid siis lahtises