Sisukord
ESIMENE OSA
1. raamat (1712–1728) 11
2. raamat (1728) 60
3. raamat (1728–1730) 113
4. raamat (1730–1731) 168
5. raamat (1732 (?) – 1739) 222
6. raamat (1737–1740) 285
TEINE OSA
7. raamat (1741–1747) 349
8. raamat (1748–1755) 442
9. raamat (1756–1757) 512
10. raamat (1758–1759) 622
11. raamat (1760–1762) 693
12. raamat (1762–1765) 749
Rousseau ja autobiograafiline revolutsioon 837
Tõlkijalt saateks 859
Rousseau teosed 863
1. raamat (1712–1728)
Intus, et in cute.2
Alustan ettevõtmist, mis on täiesti enneolematu ja mille tulemust keegi järele ei tee. Tahan näidata oma kaassurelikele üht inimest kogu tema loomutõeluses, ja see inimene olen mina ise.
Mina üksi. Ma tean oma südant ja tunnen inimesi. Ma pole kokku pandud samamoodi nagu ükski neist, keda ma olen kohanud; söandan arvata, et ma pole kokku pandud samamoodi nagu ükski neist, kes on olemas. Kui ma polegi parem, siis vähemalt olen ma teistsugune. Kas loodus talitas hästi või halvasti, lõhkudes vormi, millesse ta oli mu valanud, selle üle saab otsustada alles pärast mu raamatu lugemist. Hüüdku viimsepäeva pasun ükskõik millal, mina astun, see raamat käes, kõrgeima kohtuniku ette. Ja ütlen valjul häälel: „Siin on kõik, mis ma tegin ja mõtlesin ja missugune ma olin. Olen rääkinud heast ja halvast ühtviisi avameelselt. Ma ei ole midagi halba maha vaikinud ega midagi head juurde pannud; ja kui ma olengi juhtumisi kasutanud mõnd tähtsusetut kaunistust, siis olen seda teinud ainult täitmaks mõnd oma mälu puudusest tingitud tühimikku. Olen võib-olla esitanud tõe pähe midagi, mille kohta teadsin, et see võib olla tõsi, aga mitte kunagi midagi, mida teadsin olevat vale. Olen ennast näidanud niisugusena, nagu ma olin: armetu ja alatuna, kui ma seda olin; hea, ülla ja ülevana, kui ma seda olin; olen paljastanud oma sisemuse niisugusena, nagu sina seda oled näinud. Igavene olend, koonda minu ümber mu kaassurelike lugematu hulk, et nad kuulaksid minu pihtimusi, et nad oigaksid minu kõlvatuste
2 Fraas Aulus Persius Flaccuse (34–62 m.a.j) satiiridest (III satiir, 30. värss): Ego te intus et in cute novi (Ma tunnen sind seestpoolt ja naha alt [s.t läbi ja lõhki]).
peale, et nad punastaksid minu äparduste peale. Et igaüks neist avaks sinu trooni jalamil omakorda sama avameelselt oma südame, ja öelgu siis ainuski neist, kui ta söandab: „Mina olin parem kui see inimene.””
Ma sündisin Genfis 1712. aastal kodanik Isaac Rousseau ja kodanik Suzanne Bernard’i lapsena. Kuna pisukesest varast, mis oli tulnud jagada viieteistkümne lapse vahel, oli mu isale jäänud peaaegu olematu osa, elatus ta ainult oma kellassepaametist, milles ta oli tegelikult väga osav. Minu ema, pastor Bernard’i tütar,3 oli rikkam: tal jagus nii tarkust kui ilu. Isa pidi üksjagu vaeva nägema, et teda endale saada. Nende armastus oli alanud peaaegu samal ajal kui nende elu; kaheksandast kuni üheksanda eluaastani jalutasid nad igal õhtul koos Treille’ promenaadil; kümneaastaselt ei suutnud nad enam teineteisest lahkuda. Vastastikune poolehoid ja hingeline kokkukõla kinnitasid neis harjumuse ajel tekkinud tunnet. Kuna nad olid mõlemad sünnipäraselt õrnahingelised ja tundlikud, ootasid nad ainult hetke, mil leiavad mõnes teises sellesama ootuse, või õigemini see hetk ise ootas neid ja kumbki neist loovutas oma südame esimesel võimalusel, mis selle vastuvõtmiseks avanes. Saatus, mis näis nende kiindumusele vastu seisvat, ainult õhutas seda. Kui armunud noormees oma käskijannat endale ei saanud, kuhtus ta valust; tütarlaps soovitas tal reisile minna, et noormees ta unustaks. Too läkski, aga sellest polnud kasu ja ta naasis veelgi armunumana kui kunagi varem. Ta leidis oma armastatu eest õrna ja truuna. Pärast seda läbikatsumist ei jäänud neil üle muud kui teineteist elu lõpuni armastada; nad tõotasid seda teha ja taevas õnnistas nende vannet. Mu ema vend Gabriel Bernard armus ühesse mu isa õdedest; aga tütarlaps oli nõus temaga abielluma ainult
3 Suzanne Bernard’i isa Jacques Bernard oli tegelikult samuti kellassepp, kuid teda kasvatas onu Samuel Bernard, kes oli pastor.
(1712–1728)
tingimusel, et tema vend saab abielluda Gabriel Bernard’i õega. Armastus korraldas kõik ja kaks abielu sõlmiti ühel ja samal päeval. Nõnda siis oli mu onu mu tädi abikaasa ja nende lapsed olid mu kahekordsed nõod. Kummalgi paaril sündis aasta jooksul laps; siis tuli taas lahku minna.4
Onu Bernard oli insener; ta läks teenistusse keisririiki ja Ungarisse prints Eugène’i vägedes.5 Ta paistis silma Belgradi piiramisel ja lahingus. Isa lahkus pärast mu ainsa venna sündi Konstantinoopolisse, kuhu teda oli kutsutud, ja temast sai seraili kellassepp. Tema äraolekul meelitasid ema ilu, vaimukus ja anded6 ligi austajaid. Prantsuse diplomaat7 härra de la Closure oli neist üks kõige pealetükkivamaid. Tema kiindumus pidi olema kirglik, sest veel kolmkümmend aastat hiljem nägin, kuidas ta heldis, kui mulle mu emast rääkis. Emal oli enda kaitseks muudki peale vooruslikkuse: ta armastas
4 Ilus perekondlik lugu, millesse Jean-Jacques lõpuni uskus. Tegelikult oli ta vanemate teineteiseleidmine olnud veidi teistsugune ning isa õde oli abiellunud ema vennaga mitu aastat varem kui tema vanemad omavahel.
5 Savoia prints Eugène oli Austria sõjaväelane, kes Austria-Türgi konfliktis paistis muu hulgas silma Belgradi võitmisega türklaste käest austerlastele. Belgradi lahing toimus 1717. aastal, mil Gabriel Bernard viibis tegelikult Genfis.
6 Rousseau märkus: Tema anded olid tema olude kohta ülearugi säravad, sest pastorist isa, kes teda jumaldas, oli tema harimise eest innukalt hoolt kandnud. Ta joonistas, laulis, saatis end teorbil, luges raamatuid ja kirjutas täiesti korralikke värsse. Siin on luuletus, mille ta tegi, improviseerides ajendatult mingist fraasist, mille keegi oli nende kohta pillanud, kui tema vend ja tema abikaasa olid ära ja tema jalutas koos vennanaise ja nende kahe lapsega:
Ces deux messieurs, qui sont absents, Nous sont chers de bien des manières;
Ce sont nos amis, nos amants;
Ce sont nos maris et nos frères,
Et les pères de ces enfants.
[Need kaks härrat, kes on ära, / on meile kallid mitut viisi: / nad on meie sõbrad, meie armsamad, / nad on meie abikaasad ja meie vennad, / ja nende laste isad.]
7 Pr résident
õrnalt oma abikaasat. Ta ärgitas teda tagasi tulema: abikaasa jättiski kõik sinnapaika ja tuli. Mina olin selle tagasituleku kurb vili. Kümne kuu pärast sündisin ma kidura ja põdurana; ema maksis minu eest oma eluga, ja sündimine oli esimene mu õnnetuste seas.
Ma ei tea, kuidas mu isa seda kaotust läbi elas, aga tean, et ta ei saanud sellest kunagi päriselt üle. Ta uskus nägevat minus ema, suutmata unustada, et mina olin ta temalt röövinud; alati, kui ta mind embas, tundsin tema ohete, tema kramplike kallistuste järgi, et tema hellitustesse segunes kibe kahetsus; see tegi need ainult veelgi õrnemaks. Kui ta ütles mulle: „Jean-Jacques, räägime su emast”, vastasin: „Aga isa, me hakkame ju nutma!” Ja juba see sõna üksi tõi talle pisarad palgele. „Ah!” ütles ta oiates, „too ta mulle tagasi, aita mind temast üle, täida tühimik, mille ta jättis mu hinge. Kas ma armastaksin sind nõnda, kui sa oleksid lihtsalt mu poeg?” Nelikümmend aastat pärast mu ema kaotust suri isa oma teise naise käte vahel, aga esimese naise nimi huulil ja tema pilt sügaval südames.
Niisugused olid mu elu alusepanijad. Kõigist andidest, mida taevas oli neile jaganud, pärandasid nad minule ainult tundliku südame; neile oli see toonud nende õnne, mulle aga sai kõigi mu õnnetuste põhjuseks.
Sündisin peaaegu surnult; oli vähe lootust, et ma elama jään. Sain endaga kaasa mingi tõvealge, mis on aastatega jõudu kogunud ja annab mulle praegu aeg-ajalt hõlpu ainult selleks, et saaksin mõnel teisel viisil veel julmemini kannatada. Üks mu isa õdedest,8 armas ja arukas neiu, kandis mu eest nii hästi hoolt, et päästis mu. Hetkel, mil ma seda kirjutan, on ta veel elus ja hoolitseb kaheksakümneaastasena abikaasa eest, kes on temast noorem, aga joomisest kurnatud. Kallis tädi, annan teile andeks, et sundisite mu elama, ja mul
8 Suzanne Rousseau, hiljem abielludes Gonceru.
on kahju, et ma ei saa teile teie elupäevade lõpul osutada sama hella hoolitsust nagu see, millega teie mind mu elupäevade alguses ümbritsesite! Ka mu hoidja Jacqueline on veel elus ja terve ja täies jõus. Samad käed, mis sündides mu silmad avasid, võivad need mu surres sulgeda. Ma tundsin, enne kui mõtlesin; see on inimkonna ühine saatus. Mina kogesin seda selgemini kui teised. Ma ei tea, mida ma tegin kuni viienda või kuuenda eluaastani. Ma ei tea, kuidas ma õppisin lugema; mäletan ainult esimesi loetud raamatuid ja seda, missugust muljet need mulle avaldasid: seda aega pean ma oma katkematu iseendast teadlik olemise alguseks. Mu emast oli maha jäänud romaane; hakkasime neid pärast õhtusööki lugema, isa ja mina. Alguses oli eesmärgiks lihtsalt harjutada mind lõbusate raamatute abil lugema; õige varsti läks asi aga nii põnevaks, et lugesime kordamööda ilma vahet pidamata ja veetsime sedasi terveid öid. Me ei saanud kunagi pidama enne köite lõppu. Mõnikord ütles isa hommikupääsukesi kuuldes süüdlaslikult: „Lähme magama, ma olen hullem laps kui sina.”
Selle ohtliku meetodi abil ei omandanud ma lühikese ajaga mitte ainult äärmist vilumust lugemises ja loetust arusaamises, vaid kogusin oma ea kohta ka haruldaselt palju teadmisi kirgedest. Mul polnud asjadest endist aimugi, kui ma juba kõiki tundeid teadsin. Ma polnud midagi taibanud, olin kõike tundnud. Need ähmased, järjepanu saadud emotsioonid ei kahjustanud kuidagi mõistust, mida mul ju veel polnudki; aga nad kujundasid minus teistsuguse teadmise ja andsid mulle inimelust omamoodi romantilise aimduse, millest kogemus ja kaalutlus pole kunagi suutnud mind päriselt terveks ravida.
Romaanid lõppesid 1719. aasta suvega. Järgmine talv oli juba hoopis teistsugune. Kui ema raamatukogu oli ammendatud, otsisime abi tema isa raamatukogu meile pärandunud osast. Õnneks leidus seal häid raamatuid; ja see ei saanudki
teisiti olla, sest selle raamatukogu oli ju kokku pannud pastor, haritud inimene, nagu tol ajal kombeks, aga sealjuures hea maitse ja terase vaimuga mees. Le Sueuri „Kiriku ja keisririigi ajalugu”, 9 Bossuet’ „Arutlused üldise ajaloo üle”, 10 Plutarchose „Kuulsad mehed”,11 Nani „Veneetsia ajalugu”,12 Ovidiuse „Metamorfoosid”, La Bruyère, Fontenelle’i „Maailmad”,13 tema „Surnute kahekõne”14 ja paar köidet Molière’i toodi isa kabinetti ja ma lugesin neid talle iga päev ette, kuni ta tööd tegi. Need tekitasid minus haruldast ja selle ea kohta võib-olla ainulaadset õhinat. Mu lemmiklektüüriks kujunes ennekõike Plutarchos. Rõõm, mida tundsin teda üha uuesti ja uuesti üle lugedes, ravis mind natuke romaanidest, ja õige varsti eelistasin Agesilaost, Brutust ja Aristeidest Orondate’ile, Artamène’ile ja Jubale.15 Nendest põnevatest raamatutest ja vestlustest, mis nende põhjal isa ja minu vahel arenesid, kujunes see vaba ja vabariiklik vaim, see talitsematu ja uhke loomus, mis ei talu ei iket ega orjust ning on mulle elu aeg piina valmistanud, kui ma satun olukordadesse, mis pole
9 Protestantliku kirikuloolase Jean Le Sueuri (1603–1681) teos „Kiriku ja Rooma impeeriumi ajalugu kuni tuhandenda aastani” („Histoire de l’église et de l’Empire romain jusqu’à l’an mille”, 1674–1688).
10 Katoliiklasest Jacques-Bénigne Bossuet’ (1627–1704) teos „Discours sur l’histoire universelle”.
11 Plutarchose „Paralleelsed elulood” kandsid Jacques Amyot’ tõlkes pealkirja „Vies des hommes illustres”.
12 Veneetsia Vabariigi Prantsuse suursaadiku Giovanni Battista Nani (1616–1678) teos „Historia della Republica Veneta” tõlgiti prantsuse keelde 1679.
13 Bernard Le Bovier de Fontenelle’i (1657–1757) populaarteaduslik raamat „Maa kohast heliotsentrilises universumikäsituses” („Entretiens sur la pluralité des mondes”, 1686), mida peetakse üheks esimeseks valgustusajastu tippteoseks.
14 „Dialogue des morts” (1683).
15 Orondate, Artamène – Madeleine de Scudéry (1607–1701) kümneköitelise mammutromaani „Artamène ehk Kyros Suur” („Artamène ou le Grand Cyrus”, 1649–1653) tegelased; Juba – Gauthier de La Calprenède’i romaani „Kleopatra” („Cléopâtre”, 1648) peategelane.
talle voli andmiseks sobilikud. Mõtlesin kogu aeg Roomast ja Ateenast, nii-öelda elasin koos nende suurmeestega, ja kuna ma olin ka ise sündinud vabariigi kodanikuks ja mu isa kõige suurem kirg oli kodumaa-armastus, siis sütitas see tema eeskujul mindki, uskusin end olevat kreeklane või roomlane: muutusin tegelaseks, kelle elulugu ma lugesin; lood vankumatuse ja meelekindluse rabavatest näidetest panid mu silmad särama ja hääle valjemini kõlama. Kord, kui rääkisin lauas Scævola16 seiklustest, ehmusid teised, nähes, kuidas ma astun söepanni juurde ja sirutan käe välja, et tema tegu korrata.
Mul oli vend, kes oli minust seitse aastat vanem. Ta õppis isa ametit. Äärmise kiindumuse tõttu, mida minu suhtes ilmutati, jäi tema pisut hooletusse; ja seda ma heaks ei kiida. Tema kasvatuses andis see hooletussejäetus tunda. Ta kippus liiderdama, koguni enne, kui jõudis päris liiderdamise ikka. Ta pandi teise meistri juurde, kust ta tegi kõrvalehüppeid samamoodi, nagu oli teinud isakodust. Ma ei näinud teda peaaegu üldse, vaevalt saangi öelda, et ma teda tundsin; aga sellele vaatamata armastasin teda õrnalt, ja tema armastas mind, nii nagu üks võrukael kedagi armastada saab. Mäletan, kuidas isa ükskord teda karmilt ja vihaga karistas ja mina ägedalt nende kahe vahele tormasin, tihedasti tema vastu liibudes. Katsin ta sel viisil oma kehaga, võttes vastu hoobid, mis olid temale suunatud, ja mul läks korda teda nii kangekaelselt kaitsta, et isa pidi lõpuks tema peale halastama, kas sellepärast, et minu karjed ja pisarad tegid ta relvituks, või selleks, et mitte mind vennast halvemini kohelda. Lõpuks läks vennaga asi nii hulluks, et ta lasi jalga ja kadus täiesti silmist. Veidi hiljem saime teada, et ta on Saksamaal. Ta ei kirjutanud kordagi. Rohkem me temast enam midagi ei kuulnud, ja nii saigi minust ainus poeg.
16 Gaius Mucius Cordus, hüüdnimega Scævola ehk Vasakukäeline – müütiline Rooma noormees, kes olevat oma vapruse tõestuseks asetanud parema käe tulle ja seda seal valu välja näitamata hoidnud.
Kui seda vaest poissi kasvatati hoolimatult, siis tema venda kindlasti mitte, ja kuninga lastelegi ei võiks osaks saada suuremat hoolt ja pühendumust kui minule mu esimestel eluaastatel, mil mind andunult jumaldasid kõik, kes mind ümbritsesid, ja, mis veel haruldasem, minusse suhtuti alati kui armastatud lapsesse, aga mitte kunagi kui ära hellitatud lapsesse. Kuni mu lahkumiseni isakodust ei lastud mind kordagi üksi tänavale teiste lastega jooksma; kunagi ei olnud tarvis minus maha suruda ega rahuldada ühtegi jonnituju, mis pannakse looduse arvele, ehkki need sünnivad kõik ainuüksi kasvatusest. Minulgi olid eakohased puudused: lobisesin palju, olin maias ja mõnikord valelik. Võisin varastada puuvilju, komme, söögipoolist; aga mulle ei pakkunud iialgi lõbu teha kellelegi halba või liiga, tekitada teistele tüli, piinata vaeseid loomi. Mäletan siiski, et pissisin ükskord ühe naabrinaise, proua Clot’ keedupotti sel ajal, kui ta oli jutlusel. Tunnistan koguni, et see mälestus ajab mind praegugi naerma, sest proua Clot, muidu igati tubli naine, oli kõige hirmsam vana toriseja, keda ma olen elus kohanud. Selline ongi kõigi mu lapseea pahategude lühike ja tõetruu lugu.
Kuidas ma oleksingi saanud muutuda õelaks, kui nägin enda ees ainult lahkuse musternäidiseid ja enda ümber ainult maailma kõige paremaid inimesi? Isa, tädi, hoidja, sugulased, meie sõbrad, naabrid ja kõik, kes mind ümbritsesid, ei teinud, tõsi küll, alati mu tahtmist, aga nad armastasid mind, ja mina armastasin neid samuti. Minu tujusid ei õhutatud eriti tagant ega seistud neile ka vastu, nii et mulle ei tulnud pähegi, et mul üldse võiks olla mingeid tahtmisi. Võin vanduda, et enne orjapõlve meistri käe all ma ei teadnudki, mis asi on jonn. Väljaspool aega, mis ma veetsin isa kõrval lugedes või kirjutades, ja seda, mil hoidja minuga jalutamas käis, olin alati oma tädi seltsis. Vaatasin, kuidas ta tikib, kuulasin, kuidas ta laulab, istudes või seistes tema
kõrval, ja ma olin rahul. Tema rõõmus meel, lahke olek ja meeldiv välimus avaldasid mulle nii sügavat muljet, et näen praegugi tema ilmet, pilku, kehahoiakut; mäletan tema armsaid hellitavaid sõnu, võiksin rääkida, mis tal seljas oli ja missugust soengut ta kandis, ja mul on meeles, kuidas tema mustad juuksed tolle aja moe järgi oimukohtadel kiharaiks kaardusid.
Olen veendunud, et võlgnen talle oma huvi või õigemini kire muusika vastu, mis arenes minus päriselt välja küll alles palju hiljem. Ta teadis uskumatult palju viise ja laule, mida ta laulis oma nii armsalt õrna häälega. Selle erakordse neiu hinge helgus peletas uneluse ja kurbuse eemale temast ja kõigist, kes teda ümbritsesid. Tema laul võlus mind sedavõrd, et paljud tema laulud pole mulle mitte lihtsalt alatiseks meelde jäänud, vaid nüüd, kui ma olen ta kaotanud, juhtub koguni, et mõned, mille olin suureks saades täielikult unustanud, meenuvad mulle sedamööda, kuidas ma vanemaks jään, uuesti sõnulseletamatult armsasti. Kes võiks arvata, et mina, muredest ja hädadest räsitud vana heietaja, puhken aeg-ajalt nutma nagu laps, ümisedes neid viisijuppe oma juba katkeva ja väriseva häälega? Just üks laul on mulle tervenisti jälle meelde tulnud, mis viisi puutub; ainult tagumise poole sõnad ei taha meenuda, kuidas ma ka ei pingutaks, ehkki riimid aimuvad ähmaselt. Siin on algus ja nii palju, kui ma tagantpoolt suudan meenutada.
Tircis, je n’ose
Écouter ton chalumeau
Sous l’ormeau; Car on en cause
Déjà dans notre hameau. --- un berger --- s’engager
--- sans danger, Et toujours l’épine est sous la rose. 17
Püüan taibata, milles seisneb nukker võlu, mida mu süda sellest laulust leiab; see on mingi veider meeleliigutus, millest ma aru ei saa; aga mul on täiesti võimatu seda lõpuni laulda, ilma et pisarad sunniksid mind peatuma. Olen sada korda kavatsenud kirjutada Pariisi, et lasta ülejäänud sõnad üles otsida, kui keegi peaks neid veel mäletama. Ehkki olen peaaegu kindel, et rõõm, mis mind seda viisi meenutades valdab, haihtuks osaliselt, kui saaksin tõendeid, et teisedki peale mu vaese tädi Suzoni on seda laulnud.
Niisugused olid minu esimesed kiindumused ellu astudes; nõnda hakkas arenema või endast märku andma süda, mis on ühtaegu nii uhke ja nii õrn, see hellik, aga ometi ohjeldamatu iseloom, mis nõrkuse ja julguse, pehmuse ja vooruslikkuse vahel kõikudes on mind viinud täielikult vastuollu iseendaga ja mille tõttu karskus ja nauding, meelus ja arukus on jäänud mulle ühtviisi kättesaamatuks.
Sellele kasvatusviisile tegi lõpu sündmus, mille tagajärjed on mõjutanud kogu mu ülejäänud elu. Isal tekkis tüli kellegi härra Gautier’ga, kes oli Prantsusmaal kapten ja kellel oli nõukogus18 tutvusi. Sel Gautier’l, jultunud ja alatul inimesel, hakkas nina verd jooksma ja kättemaksuks süüdistas ta isa, et see oli linnas mõõga haaranud. Isa, keda taheti vangi panna, nõudis aga kangekaelselt, et seaduse järgi peaks süüdistaja samamoodi vangi minema nagu tema; kui tal ei õnnestunud seda saavutada, eelistas ta pigem Genfist lahkuda ja ülejäänud
17 Esimese viie värsi tõlge: Liblikas, ma ei julge / kuulata sinu vilepilli / väikese jalaka all / sest sellest räägitakse juba / meie külas; puuduva osa täistekst: Un cœur s’expose / à trop s’engager / avec un berger / et toujours l’épine est sous la rose (Süda seab end ohtu / kui tegeleb liiga palju / karjusega / ja roosil on alati okkad).
18 Nõukogu – tollase Genfi Vabariigi valitsemisorgan.
eluks kodumaalt välja rännata kui järele anda küsimuses, kus tema meelest oli riivatud au ja vabadust.
Mina jäin onu Bernard’i hoole alla, kes oli sel ajal tööl Genfi kaitserajatiste juures. Tema vanem tütar oli surnud, aga tal oli minuvanune poeg. Meid saadeti üheskoos Bossey’sse,19 pastor Lambercier’ juurde kostile, et õpiksime seal ladina keelt ja kõike seda mõttetut rämpsu, mis sellele kasvatuse nime all lisatakse.
Kaks aastat, mis ma külas mööda saatsin, vaigistasid pisut mu Rooma-vaimustust ja viisid mu tagasi lapseikka. Genfis, kus mulle midagi peale ei sunnitud, olin ma meelsasti õppinud ja lugenud, see oli olnud peaaegu mu ainus ajaviide. Bossey’s äratas töö minus armastuse mängude vastu, mis pakkusid sellest lõõgastust. Maaelu oli minu jaoks nii uudne, et ma ei väsinud hetkekski seda nautimast. Minus tärkas selle vastu sügav poolehoid, mis pole siiamaani kustunud. Mälestus õnnelikest päevadest, mis ma seal mööda saatsin, pani mu maaelu ja selle rõõme kogu elu taga igatsema, kuni ma tulingi tagasi maale. Härra Lambercier oli väga mõistlik mees, kes ei koormanud meid liigsete kohustustega, jätmata meie õpetamist siiski unarusse. Seda, kui hästi ta hakkama sai, näitab kas või asjaolu, et hoolimata minu vastumeelsusest igasuguse sunduse suhtes pole mul kunagi olnud ebameeldiv neid õppetunde meenutada, ja kuigi ma ei õppinud temalt palju, siis selle, mis ma õppisin, õppisin ma ilma vaevata ega ole sellest midagi unustanud.
Lihtsast maaelust oli mulle hindamatult palju kasu, sest see avas mu südame sõprusele. Kuni selle ajani olin kogenud ainult ülevaid, ent kujutluslikke tundeid. Ühine eluviis rahulikus ümbruses sidus mind õrnalt onupoja Bernard’iga. Lühikese ajaga kiindusin temasse hellemalt, kui olin olnud kiindunud oma vennasse, ja need tunded pole iial kustunud.
19 Küla Genfi lähistel.
Ta oli väga kõhetu ja vibalik pikka kasvu poiss, vaimult sama leebe nagu ihult nõrk, ja ta ei kasutanud kunagi ära seda, et teda kui minu eestkostja poega majas eelistati. Meil olid samad tööd, lõbud ja huvid; olime üksikud, üheealised, ja kummalgi meist oli vaja seltsilist; meid eraldada tähendas mingis mõttes meid hävitada. Ehkki meil ei avanenud eriti palju võimalusi oma vastastikust kiindumust tõestada, oli see väga sügav: vähe sellest, et me ei suutnud hetkegi lahus elada, me isegi ei kujutanud ette, et võiksime seda eales teha. Olime mõlemad loomu poolest vastuvõtlikud hellitustele, lepliku meelega, kui meid ei tahetud millekski sundida, ja alati ühel nõul. Kui temal oligi meie kasvatajate soosingu tõttu nende silmis minu üle mõjuvõimu, siis omavahel olles oli minul mõjuvõimu tema üle, mis taastas tasakaalu. Tundides ütlesin talle õppetükki ette, kui ta kõhklema lõi; kui oma kirjatööga valmis sain, aitasin tal tema oma teha, ja meelelahutustes oli minu aktiivsem loomus talle alati teejuhiks. Ühesõnaga, meie kahe iseloomud sobisid nii hästi ja meid siduv sõprus oli nii ehe, et nende rohkem kui viie aasta jooksul, mil me olime nii Bossey’s kui Genfis peaaegu lahutamatud, me küll kaklesime ühtelugu, tunnistan seda, aga kellelgi polnud kunagi tarvis meid lahutada, ükski tüli ei kestnud kunagi kauem kui veerand tundi ja me ei kaevanud eales mitte kordagi teineteise peale. Need tähelepanekud võivad tunduda lapsikud, aga need kokku pakuvad siiski näite, mis on kõigi aegade laste seas võib-olla täiesti ainulaadne.
Elu, mida ma Bossey’s elasin, sobis mulle nii hästi, et kui see oleks kestnud kauem, oleks see täielikult määranud mu iseloomu. Selle põhjaks olid õrnad, hellad ja vagurad tunded. Usun, et ühelgi meie liigi esindajal pole kunagi olnud loomu poolest vähem edevust kui minul. Tõusin küll ajuti ülevate hingeliigutusteni, kuid langesin kohe tagasi oma raugusse. Minu kõige kirglikumaks sooviks oli, et kõik minu ümber
mind armastaksid. Ma olin leebe, mu onupoeg samuti; ka kõik meie kasvatajad olid samasugused. Terve selle kahe aasta jooksul ei olnud ma tunnistajaks ega ohvriks mitte ühelegi ägedamale tundepuhangule. Kõik toitis minu südames kalduvusi, mis see looduselt oli saanud. Ma ei teadnud midagi toredamat kui näha, et kogu maailm on rahul minu ja kõigi asjadega. Mäletan elu lõpuni, kuidas kirikus, kui ma katekismust vastates millegipärast kõhklema jäin, häiris mind kõige hullemini see, et nägin preili Lambercier’ näol ärevuse ja mure märke. See üksi rõhus mind rohkem kui häbi kuulajate ees jänni jääda, mis oli muidugi ka väga hirmus; sest kuigi kiitused mulle eriti mõju ei avaldanud, olin alati väga tundlik häbi suhtes; ja ma võin siinkohal öelda, et preili Lambercier’ etteheidete ootus valmistas mulle vähem meelehärmi kui hirm teda kurvastada.
Vajaduse korral ilmutas preili Lambercier siiski ka rangust, nagu tema vendki; aga kuna nende rangus oli peaaegu alati õiglane ega muutunud kunagi raevukaks, siis see ainult rõhus mind ega äratanud mingit trotsi. Halvakspanu tekitas minus suuremat tuska kui karistamine, ja igat rahulolematuse märki oli mul piinavam taluda kui kehalist karistust. Mul on seda piinlik lähemalt seletada, aga see on siiski vajalik. Selleks et noori hakataks teistmoodi kohtlema, kui mõistetakse paremini, missugust kaugeleulatuvat mõju võib avaldada praegune meetod, mida rakendatakse alati valimatult ja sageli taktitult! Kuivõrd see ühtaegu tavaline ja saatuslik näide võib anda olulise õppetunni, tunnen end kohustatud olevat selle tooma.
Kuna preili Lambercier oli meisse emalikult kiindunud, siis oli tal ka emalik autoriteet ja mõnikord, kui olime selle ära teeninud, otsustas ta nuhelda meid nii, nagu lapsi nuheldakse. Tükk aega piirdus ta ainult ähvardamisega ja seesugune, minu jaoks enneolematu karistuse ähvardus tundus mulle väga kohutav; aga tagantjärele, pärast täideviimist,
polnud see mu meelest sugugi nii hirmus, nagu oli olnud selle ootamine; ja mis kõige kummalisem, karistus kasvatas veelgi minu kiindumust selle täideviijasse. Mul läks koguni vaja kogu oma kiindumuse siirust ja mu loomuomast leebust, et hoiduda veel kord esile kutsumast samasugust kohtlemist seda meelega pälvida üritades; sest ma olin avastanud valus, ja isegi häbis, mingi ähmase meeluse, mis oli minusse jätnud pigem soovi kui hirmu seda sama käe läbi uuesti kogeda. Tõsi on see, et kuivõrd asjasse oli kahtlemata segatud mingi varane sugutung, siis poleks sama karistus tema venna poolt mulle sugugi meeldiv tundunud. Aga venna meelelaadi juures polnud niisugust vahetust karta, nii et kui ma hoidusin korralekutsumist ära teenimast, siis ikkagi ainuüksi hirmust preili Lambercier’d pahandada; sest minus on alati valitsenud heasoovlikkus, eriti kui tunded on selle esile kutsunud, mistõttu see on alati neile mu südames teed näidanud.
Teist korda saabus see karistus, millest ma olin hoidunud, ehkki polnud seda kartnud, ilma et minul oleks olnud selles süüd, tähendab ilma minu tahtmata, ja ma kasutasin selle ära, võiks öelda, puhta südametunnistusega. Aga teine kord jäi ka viimaseks; sest preili Lambercier, kes millegi põhjal märkas, et seesugune karistamine ei täida oma otstarvet, teatas, et loobub sellest ja see on talle liiga kurnav. Olime seni maganud tema toas ja talvel mõnikord koguni tema voodis. Kaks päeva hiljem pandi meid magama teise tuppa ja sellest peale sai mulle osaks au, milleta oleksin heal meelel läbi ajanud, et ta hakkas mind kohtlema suure poisina.
Kes oleks võinud arvata, et see kolmekümneaastase preili käega kaheksa-aastasele lapsele antud karistus20 määras mu
20 Tegelikult oli Rousseau kirjeldatud stseeni ajal üheteistkümneaastane ja preili Lambercier neljakümnene.
(1712–1728)
kalduvused, soovid, kired ja minu enda kogu mu ülejäänud eluks, ja täpselt vastupidises suunas sellele, mida oleks olnud loomulik oodata? Samal ajal kui minu tunded süttisid, lasid mu ihad end nii täielikult ära petta, et kogetusse kinni jäädes ei märganudki nad enam otsida midagi muud. Kuigi mu veri kees tunnetest peaaegu sünnist saati, jäin igasugusest rüvedusest puutumata kuni selle eani, mil isegi kõige jahedamad ja pikaldasemad loomused avanevad. Piineldes kaua, ise mõistmata, miks, neelasin ahne pilguga kauneid naisi; meenutasin neid oma kujutluses üha uuesti ja uuesti ainult selleks, et neid oma meelt mööda töödelda ja teha neist hulgaliselt preili Lambercier’sid.
Isegi pärast meheikka jõudmist aitas see kummaline kalduvus, mis visalt püsis ja küündis lausa ohjeldamatuse ning hulluseni, säilitada mul kombekust, millest ta näiliselt oleks pidanud mu just ilma jätma. Kui keegi on kunagi saanud sündsa ja puhta kasvatuse, siis kindlasti mina. Mu kolme tädi ei iseloomustanud mitte ainult erakordne karskus, vaid ka äärmine vaoshoitus, mis oli naistele juba ammu võõraks jäänud. Mu isa, kes armastas küll lõbutseda, kuid oli vanamoeliselt galantne, ei tarvitanud naiste kuuldes, keda ta kõige enam armastas, mitte kunagi väljendeid, mille peale neitsid oleksid punastanud; ja mitte kusagil pole laste vastu üles näidatud suuremat lugupidamist, kui seda tehti meie perekonnas ja minu kuuldes; sama suurt tähelepanu pööras sellele küljele ka härra Lambercier ja üks väga hea teenijanna saadetigi minema sellepärast, et ta oli pillanud meie kuuldes mingi pisut liiga kerglase sõna. Vähe sellest, et mul kuni noorukieani ei olnud mingit selgemat ettekujutust sugulisest läbikäimisest, aga sellegi ähmase aimdusega, mis mul oli, kaasnes alati midagi vastikut ja ebameeldivat. Tundsin avalike naiste ees õudust, mis pole kunagi kadunud; kõlvatu inimese nägemine äratas minus alati põlgust, koguni jälestust; see tohutu vastumeelsus kõlvatuse suhtes oli minus tärganud sestpeale, kui ma
ükskord Väikeses Saconnex’s21 mingit õõnesteed pidi minnes nägin kahel pool maa sees koopaid, mille kohta mulle öeldi, et need inimesed käivat seal paaritumas. Olin näinud paarituvaid koeri ja see tuli mulle kogu aeg meelde, kui ma nende peale mõtlesin, ja juba ainuüksi sellest läks mul süda pahaks. Neile kasvatusest tingitud eelarvamustele, mis juba iseenesest lükkasid edasi kergesti süttiva loomuse esimesi plahvatusi, aitas kaasa, nagu ma ütlesin, suund, kuhupoole mind tõukasid meeluse esimesed torked. Oskamata ette kujutada midagi muud peale selle, mida ma olin tundnud, ei taibanud ma, hoolimata vere häirivast vemmeldamisest, pöörata oma ihasid mujale kui sellele naudingule, mida olin kogenud, jõudmata kunagi selle naudinguni, mille vastu minus oli tärganud viha ja mis oli tollele teisele nii lähedal, ilma et ma oleksin osanud seda vähemalgi määral kahtlustada. Oma rumalates fantaasiates, oma erootilises raevus ja eriskummalistes toimingutes, milleni see mu aeg-ajalt viis, pöördusin kujutluses abi saamiseks teise soo poole, mõtlemata kunagi, et see abi sobibki just otstarbeks, milleni jõudmise soovist ma põlesin.
Nõnda siis, vähe sellest, et ma vaatamata oma äärmiselt keevalisele, meelale ja varaküpsele loomusele mitte ainult ei saatnud oma puberteediiga mööda, ilma et oleksin ihaldanud ja tundma õppinud muid meelelisi rõõme peale nende, millest preili Lambercier oli mulle täiesti süütult aimu andnud, vaid isegi siis, kui aastate kulg tegi minust mehe, läks nii, et see, mis oleks pidanud mu hukutama, hoidis mind. Mu vana lapsepõlvekalduvus ei raugenud, vaid liitus nii tihedalt tolle teisega, et ma pole kunagi saanud seda meelte süüdatud ihadest kõrvaldada; ja see hullus koos loomuomase tagasihoidlikkusega on mult alati röövinud naiste seltskonnas igasuguse
21 Väike Saconnex e Petit-Saconnex – Rousseau ajal asula Genfi lähedal, alates 1930 Genfi linnaosa.
ettevõtlikkuse, sest mul pole jätkunud söakust kõike öelda või otsustavust kõike teha, kuna niisugust lõbu, mille suhtes too teine tähendas minu jaoks lihtsalt viimast piiri, ei tohtinud vägisi nõuda see, kes seda ihaldas, ega aimata see, kes võinuks selleks loa anda. Niisiis olen saatnud oma elu mööda himustades ja vaikides nende inimeste läheduses, keda ma kõige enam olen armastanud. Julgemata kunagi oma soovi välja näidata, olen vähemalt tundnud rõõmu suhetest, mis seda mu mõttes alal on hoidnud. Laskuda võimuka käskijanna jalge ette, kuuletuda tema korraldustele või paluda temalt vabandust oli minu jaoks magus nauding; ja mida enam mu elav kujutlusvõime mul vere keema ajas, seda enam nägin välja nagu habisev armunu. Võib aimata, et sedalaadi armastusavaldused ei too kiiret edu ega kujuta endast kuigi suurt ohtu nende naiste voorusele, kellele need on suunatud. Nõnda siis olen saanud kätte väga vähe, aga olen sellele vaatamata saanud sellest omal moel, see tähendab ettekujutuses, suurt naudingut. Sel viisil on mu meeled, kooskõlas minu tagasihoidliku meelelaadi ja romantilise vaimuga, aidanud mul hoida oma tundeid puhtana ja kombeid korralikuna samade kalduvuste korral, mis oleksid veidi jultunuma inimese tõuganud võib-olla kõige jõhkramasse liiderdamisse. Olen astunud oma pihtimuste pimedas ja ligases labürindis esimese ja kõige vaevalisema sammu. Kõige raskem pole rääkida mitte sellest, mis on kuritegelik, vaid sellest, mis on naeruväärne ja piinlik. Nüüdsest peale olen iseendas kindel; pärast seda, mis ma just äsja söandasin öelda, ei saa mitte miski mind enam peatada. Kui raske mul seesuguseid ülestunnistusi on teha, võib otsustada selle järgi, et kuigi mind on armastatud naise seltsis nii mõnigi kord vallanud raevukas tundepuhang, mis on röövinud mult nägemise ja kuulmise, nii et olen läinud peast täiesti segi ja hakanud üle keha kramplikult tõmblema, ei ole ma kogu oma elu jooksul mitte kordagi läinud nii kaugele, et oleksin neile oma hulluse avalikustanud ja anunud neilt,
kõige intiimsemas läheduses, seda ainsat vastutulekut, mis veel puudu on jäänud. Seda on minuga juhtunud ainult üks kord lapsepõlves koos ühe omaealise tüdrukuga; pealegi oli tema see, kes tegi esimesena ettepaneku.
Minnes nõnda tagasi oma tundliku loomuse esimeste jälgedeni, avastan algosiseid, mis, näides küll mõnikord kokkusobimatud, on sellele vaatamata ühinenud, et anda jõuliselt ühtset ja selget tulemust; ja ma leian teisi, mis on väliselt ühesugused, kuid on teatud asjaolude toimel vorminud niivõrd erinevaid ühendeid, et keegi ei oskaks iial nende vahel mingit seost aimata. Näiteks, kes võiks uskuda, et üks minu hinge kõige võimsamatest ajedest on karastatud samas allikas, millest on minu verre voolanud himurus ja lodevus? Lahkumata teema juurest, millest just rääkisin, vaadakem, kuidas sellest sünnib üks hoopis teistsugune tõmmis. Õppisin kord üksi oma koolitükke köögi kõrval asuvas toas. Teenija oli pannud preili Lambercier’ kammid koldetagusele plaadile kuivama. Kui ta tuli neid ära võtma, selgus, et ühe kammi terve piiderida on katki. Kelle süüks see kahju panna? Peale minu polnud mitte keegi seal toas käinud. Mult küsitakse; ütlen, et mina pole kammi puutunud. Härra ja preili Lambercier hakkavad mulle koos peale käima ja survet avaldama, ähvardavad mind; jään kangekaelselt endale kindlaks; aga tõendid olid liiga vägevad, need kaalusid üles kõik mu vastulaused, ehkki see oli esimene kord, mil mind nähti nii jultunult valetamas. Asja võeti tõsiselt; seda tuligi tõsiselt võtta. Pahategu, valetamine ja jonnakus tundusid kõik ühtviisi väärivat karistust; aga sedapuhku ei määranud karistust mitte preili Lambercier. Saadeti kiri onu Bernard’ile; ta tuli kohale. Mu vaest onupoega süüdistati ühes teises sama raskes kuriteos; meie karistamine viidi täide korraga. See oli hirmus. Kui nad oleksid tahtnud kurjast endast rohtu otsides igaveseks närvutada mu rikutud meeli, poleks nad saanud tõhusamalt toimida. Meeled jätsidki mu pikaks ajaks rahule.
Soovitud ülestunnistust nad minu suust välja kiskuda ei suutnud. Ehkki mind võeti korduvalt ette ja viidi päris kohutavasse seisundisse, jäin kõigutamatuks. Oleksin võinud surra, ja olingi otsustanud seda teha. Jõud oli sunnitud alla vanduma sellele lapsikule kuratlikule põikpäisusele; sest just nii minu meelekindlust nimetati. Lõpuks väljusin sellest halastamatust katsumusest rusuks tambituna, aga võidukalt.
Nüüd on sellest loost peaaegu viiskümmend aastat möödas ja mul pole karta, et mind võidaks veel sama teo eest karistada; ometigi, ma kuulutan taeva palge ees, et ma ei olnud juhtunus süüdi, ma ei olnud seda kammi katki teinud ega puudutanud, ma polnud plaadi lähedalegi läinud ega sellest isegi mitte mõelnud. Ärgu küsitagu mult, kuidas see kahju sündis, ma ei tea seda ega saa sellest aru; aga ma tean päris kindlasti, et mina ei olnud selles süüdi.
Kujutatagu ette argielus häbelikku ja sõnakuulelikku, ent tundeelus tulist, uhket ja taltsutamatut loomust; last, keda on alati juhtinud mõistuse hääl ja keda on alati koheldud leebelt, erapooletult ja lahkelt, nii et tal pole ebaõiglusest aimugi, ja kes esimest korda kogeb nii kohutavat ebaõiglust just nende inimeste poolt, keda ta kõige enam armastab ja austab – missugune mõtete möll! missugune tunnete pööris! missugune vapustus tema südames ja peas ja kogu tema väikeses mõtlevas ja kõlbelises olemises! Kujutagu, ma ütlen, kõike seda ette, kes suudab; sest mis minusse puutub, siis tunnen, et ma pole võimeline lahti harutama ega selgitama vähimaidki jälgi sellest, mis minuga siis juhtus.
Mul ei olnud veel küllalt mõistust taipamaks, kui üheselt välised asjaolud mu süüdi jätsid, ega asetamaks ennast teiste seisukohale. Nägin kõike oma seisukohalt ja tundsin ainult seda, kui range oli niisugune hirmus karistus kuriteo eest, mida ma ei olnud korda saatnud. Kehalist valu, mis oli küll tugev, ma eriti ei tundnudki; tundsin ainult nördimust, viha ja meeleheidet. Onupoeg, keda oli karistatud tahtmatu
eksimuse eest, nagu olnuks see ettekavatsetud tegu, oli üsna sarnases olukorras ja sattus minu eeskujul raevu ja nii-öelda keeras ennast üles minuga unisoonis. Mõlemad samas voodis magades embasime teineteist kramplikes puhanguis, peaaegu lämbudes; ja kui meie noored südamed olid leidnud natuke leevendust ja suutsid oma viha välja valada, tõusime istuli ja röökisime kahekesi sadu kordi täiest kõrist: „Carnifex! Carnifex! Carnifex!”22
Tunnen seda kirjutades, kuidas mu pulss ikka veel kiireneb; need hetked on mulle alati olevikulised, kui ma ka sada tuhat aastat elaksin. See esimene vägivalla ja ebaõigluse tunne on jäänud nii sügavasti mu hinge püsima, et kõik sellega seotud mõtted toovad mulle uuesti meelde mu esimese emotsiooni; ja see tunne, mis algselt oli seotud minuga, on iseeneses niivõrd tihenenud ja end kõigist isiklikest huvidest niivõrd lahti kiskunud, et mu süda võtab tuld iga ebaõiglast tegu nähes või sellest kuuldes, ükskõik, kellele see on suunatud või kus see aset leiab, just nagu riivaks see mind ennast. Kui ma loen mõne metsiku hirmuvalitseja julmustest, mõne petisest preestri salakavalatest nurjatustest, oleksin valmis minema ja need närukaelad surnuks pussitama, isegi kui ma selle eest kas või sada korda hukkuma peaksin. Olen tihti end hingetuks jooksnud, jälitades või kividega loopides mõnd kukke, lehma, koera või muud looma, keda olen näinud mõnele teisele liiga tegevat lihtsalt sellepärast, et ta on tundnud end tugevamana. Võib-olla on niisugune suhtumine mulle loomuomane, ja küllap ongi; aga sügavalt meelde sööbinud mälestus esimesest mulle osaks saanud ebaõiglusest on sellega nii pika aja jooksul ja nii tugevasti kokku kasvanud, et on sellele kindlasti hoogu juurde andnud.
See oli minu helge lapseelu lõpp. Sellest hetkest peale ei suutnud ma enam nautida puhast rõõmu, ja ma tajun veel
22 Timukas (ld).
praegugi, et mälestus õnnelikust lapsepõlvest katkeb siinkohal. Jäime veel paariks kuuks Bossey’sse. Olime seal nii, nagu meile kirjeldatakse esimest inimest: ikka veel maapealses paradiisis, kuid lakanud seda nautimast; väliselt oli olukord endine, aga tegelikult oli see täiesti teistsugune olemise viis. Kiindumus, austus, lähedus ja usalduslikkus ei sidunud õpilasi enam nende kasvatajatega; me ei näinud neis enam jumalaid, kes loevad meie südameist; meil polnud enam nii piinlik pahandust teha ja meis kasvas hirm, et meid võidakse milleski süüdistada; hakkasime varjama, vassima ja valetama. Kõik meie ea pahed asusid rüvetama meie süütust ja määrima meie mänge. Isegi maaelu kaotas meie silmis oma kütkestavuse ja vaikse lihtsuse, mis läheb südamesse: see näis meile tühi ja sünge; see oli just nagu kaetud looriga, mis varjas meie eest selle ilu. Me ei hoolitsenud enam oma väikeste aiakeste, oma taimede ja lillede eest. Me ei käinud enam õrnalt mulda kobestamas ega hõisanud õnnest, avastades, et mõni meie külvatud seeme on tärganud. See elu muutus meile vastumeelseks; meie ise muutusime teistele vastumeelseks; onu tuli meile järele ja me lahkusime härra ja preili Lambercier’st üksteisest tüdinenult ning meil polnud kuigi kahju ära minna. Ligi kolmkümmend aastat on möödunud ajast, mil ma lahkusin Bossey’st, ilma et mis tahes sellega seotud mälestused mulle sealviibimist kuidagi meeldivalt oleksid meenutanud; aga nüüd, mil ma küpse ea möödudes olen hakanud laskuma vanaduse poole, tunnen, et just need mälestused ärkavad uuesti ellu, samal ajal kui teised tuhmuvad; ja need sööbivad mu meelde joontena, mille võlu ja vägi päevpäevalt kasvavad: just nagu tunneksin elu käest libisevat ja püüaksin sellest nende algushetkede abil uuesti kinni haarata. Kõige tühisemad tolleaegsed seigad valmistavad mulle heameelt lihtsalt sellepärast, et pärinevad tollest ajast. Mulle meenuvad kohtade, inimeste ja hetkede kõik üksikasjad. Näen teenijatüdrukut või toapoissi toas toimetamas,
pääsukest aknast sisse lendamas, kärbest mu käe peale laskumas samal ajal, kui ma õppetükki üles ütlen; näen kogu meie toonase toa sisustust: paremat kätt härra Lambercier’ kabinett, siis kõiki paavste kujutav graafiline leht, baromeeter, suur kalender, vaarikapõõsad, mis küündisid kõrgel üleval, maja tagakülge embaval nõlvakul paiknevast aiast akent varjama ja tungisid mõnikord lausa sisse. Tean küll, et lugeja ei tunne erilist vajadust seda kõike kuulata, aga mul endal on vaja sellest rääkida. Kui ma ometi julgeksin talle samamoodi jutustada kõiki selle õnneliku aja tühiseid lookesi, mis mu veel praegugi mõnusalt elevile ajavad, kui ma neid meenutan! Eriti viis või kuus neist ... Lepime kokku. Ma säästan teid viiest, aga räägin ühe loo, ühe ainsa, tingimusel, et mul lastakse seda jutustada nii pikalt, nagu ma vähegi oskan, et pikendada oma naudingut.
Kui peaksin silmas ainult teie naudingut, võiksin valida loo preili Lambercier’ tagumikust, mis õnnetu uperpalli tõttu nurme allservas pakkus suurepärast vaatepilti mööduvale Sardiinia kuningale;23 aga mulle endale on lõbusam lugu terrassi kreeka pähklipuust, sest selles olin ma ise osaline, samas kui uperpalli nägin ma lihtsalt pealt: liiatigi tunnistan, et ma ei leidnud midagi naermisväärset äparduses, mis oli iseenesest küll naljaks, aga pani mu muretsema inimese pärast, keda ma armastasin nagu ema ja võib-olla rohkemgi.
Oo, lugejad, kes te tahate kuulda vägevat lugu terrassi kreeka pähklipuust, kuulake seda hirmsat tragöödiat ja vaadake, kas suudate hoiduda värisemast!
Õuevärava taga oli sissepääsust vasakut kätt terrass, millel sageli pärastlõunati istumas käidi, kus aga polnud vähimatki varju. Selle tekitamiseks lasi härra Lambercier sinna istutada kreeka pähklipuu. Puu istutamine toimus väga pidulikult:
23 Sardiinia kuningas Vittorio Amedeo II sõitis Bossey’st läbi teel Thononist Annecysse 23. augustil 1724.
mõlemad kostilapsed olid vaderiks; ja seni kuni auku täideti, hoidsime meie kumbki ühe käega puud kinni ja laulsime võidulaule. Puu kastmiseks kaevati ümber selle jalami omamoodi süvend. Vaadates kastmist iga päev põnevusega pealt, kasvas meis, nõos ja minus, igati ootuspäraselt üha enam veendumus, et terrassile puud istutada on uhkem kui müüriavale lippu heisata, ja me otsustasime ära teenida niisuguse au ja kuulsuse, ilma et peaksime seda mõne teisega jagama.
Selleks läksime ja lõikasime noorelt pajult pistiku ja istutasime selle terrassile, kaheksa kuni kümme jalga suursugusest kreeka pähklipuust eemale. Me ei unustanud tegemast oma puu ümber samuti kraavi; raskusi valmistas ainult küsimus, millega seda täita, sest vett saadi üsna kaugelt ja meil ei lubatud joosta seda sealt tooma. Ometi oli meie pajule vett ilmtingimata vaja. Paar päeva kasutasime igasuguseid kavalusi, et paju veega varustada; ja see õnnestuski meil nii hästi, et nägime, kuidas pajul tekkisid pungad ja tärkasid väikesed lehed, mille kasvamist me tund-tunnilt mõõtsime, olles veendunud, et kuigi see ulatus vaevalt ühe jala kõrgusele maapinnast, hakkab ta meile peagi varju andma.
Kuna meie puu hõivas meid täielikult ega lasknud meil üldse tegelda millegi muuga või pöörata tähelepanu õppimisele, nii et me olime just nagu joobunud, ja kuna keegi ei teadnud, mis on selle põhjus, hoiti meil karmimalt silma peal, mistõttu seisime silmitsi saatusliku hetkega, mil meil vesi otsa lõpeb, ja olime meelt heitmas kartusest, et peame nägema oma puud kuiva pärast hukkuvat. Lõpuks saatis häda, see leidlikkuse ema, meile idee, kuidas päästa puud ja iseendid kindlast surmast: tuli kaevata maa alt renn, mis salaja juhiks paju juurde osa veest, millega kasteti kreeka pähklipuud. Ettevõtmine, mille kallale me innukalt asusime, esimese korraga siiski ei õnnestunud. Olime teinud vale kalde, nii et vesi ei hakanud voolama; muld varises sisse ja sulges renni; selle suue täitus prahiga; kõik läks untsu.
Miski ei heidutanud meid: Labor omnia vincit improbus. 24 Kraapisime maad ja õõnestasime veel oma süvendit, et vesi pääseks voolama; lõikasime mingid kastipõhjad väikesteks kitsasteks laudadeks, millest ühed panime lapiti üksteise järele ritta, teised nende peale kummalegi poole nurgeti längu, nii et meie veetoru tarvis tekkis kolmnurkne kanal. Panime selle algusesse ristamisi pisikesi puupulki, mis moodustasid just nagu võre või trellid ning hoidsid, et muda ja kivid veevoolu ei sulgeks. Katsime oma töö hoolikalt mullaga ja tampisime kinni; ja päeval, kui kõik sai valmis, jäime lootusest ja hirmust värisedes ootama kastmise aega. Pärast sajandeid kestnud ootamist see hetk viimaks saabus; nagu tal kombeks, tuli ka härra Lambercier osa saama toimingust, mille vältel meie seisime mõlemad tema taga, et varjata oma puud, mille poole ta õnneks oli seljaga.
Vaevalt oli esimene ämbritäis vett visatud, kui nägime, kuidas osa sellest hakkaski meie süvendisse voolama. Seda nähes jättis ettevaatus meid maha; kilgatasime rõõmust, nii et härra Lambercier pööras ümber; ja see oli paha, sest tal oli olnud hea meel vaadata, kui ilus on muld kreeka pähklipuu ümber ja kuidas see ahnelt vett joob. Rabatuna nähes, et vesi jaguneb kahte süvendisse, karjatab tema omakorda, uurib lähemalt, märkab meie kelmust, haarab äkitselt kirka, virutab sellega, nii et meie laudadest kaks või kolm laastu lahti lendab, ja karjudes kõigest kõrist: „Akvedukt! Akvedukt!”, hakkab ta igast küljest jagama halastamatuid hoope, mis kõik tabavad meid otse südamesse. Ja üheainsa hetkega on lauad, veetoru, süvend ja paju kõik hävitatud ja üles küntud, ilma et ta oleks selle hirmsa hävitustöö jooksul toonud kuuldavale ühtegi muud sõna peale röögatuse, mida ta kogu aeg kordas. „Akvedukt!” karjus ta kõike lõhkudes, „Akvedukt! Akvedukt!”
24 Visa töö võidab kõik – Vergilius, „Georgica”, 1. rmt, värsid 145–146.