Pettus ja vale
1. PEATÜKK „Ma olen nii õnnelik,“ õhkas Marta. „Just sellist elu ma endale salamisi lootsin. Siit saab kõik ainult veel pare maks minna!“ Oli 2005. aasta talve algus ja Marta ees laual lebas vast avatud ümbrik rõõmusõnumiga. Martale oli määratud teadusrahastus, mis võimaldas tal kodumaale tagasi pöörduda, iseseisvuda, oma uurimisrühm luua ja mis kõige olulisem – talle nii armsaks saanud teemaga jätkata. Veel viimased kuud Austrias ning siis tagasi kodumaale, suurte plaanide ja uue energiaga. Kellele esi mesena teatada, käis Marta peast läbi, ja juba ta otsiski kotist telefoni, et rõõmusõnumit jagada. Esmalt mui dugi vanematele. Marta teadis, kui väga ema ja isa teda koju tagasi ootavad. Aga teadis ka seda, kui uhked nad tema Austria õpinguaastate üle olid. Seejärel professor Väärsoole, kelle instituudis pidi Marta hakkama oma tulevikku üles ehitama.. Professor Valve Väärsoo oli üpris mõjuvõimas isik, nüüd juba vanemas keskeas proua. Paar aastakümmet tagasi oli tal õnnestunud täiendada end mõned kuud Londonis ja omandada seal bioloogiliste molekulide 11