1 Suur-Poolast pärit Karnovskite kohta öeldi, et nad on tõrksad ja kangekaelsed, kuid sellegipoolest targad ja õpetatud mehed, tõelised terasajud. Andekus väljendus nende kõrges õpetlaselaubas ning sügavates ja rahututes mustades silmades. Kangekaelsus ja trotslikkus paistis välja ninadest – lihavatest, liiga suurtest ninadest, mis pilkavalt ja jultunult kerkisid esile kõhnadest nägudest otsekui öeldes: „Vaata, aga ära puutu!“ Kangekaelsuse tõttu polnud keegi sellest perekonnast rabiks saanud, ehkki nad oleksid hõlpsasti võinud sellele kohale tõusta; selle asemel pühendusid nad ärile. Enamasti olid nad metsapraakeriteks või parvetasid palke mööda Visla jõge, tihti kuni Danzigini1. Hüttides ja osmikutes, mille poolakatest parvemehed olid neile ujuvatele palgiparvedele sisse seadnud, oli neil kaasas talmudiköiteid ja raamatuid, mida nad usinasti uurisid. Sellesama kangekaelsuse tõttu ei käinud nad rabide juures ning peale raamatute tudeerimise tegelesid nad ilmalike asjadega, tundsid huvi matemaatika ja mõtteteaduse vastu ning lugesid isegi nurgelises gooti kirjas trükitud saksakeelseid raamatuid. Kuigi nad polnud mingid rikkurid, naisid nad oma poegi Suur-Poola jõukamate perekondade tütardega. Kõige rikkamad pruudid said osaks Karnovskite pikakasvulistele päevitunud noormeestele, kellest õhkus metsa ja vee lõhna. David Karnovski sai naiseks Melnitsa suurima puidukaupmehe Leib Milneri tütre. Juba esimesel sabatil pärast pulmi oskas värske abielumees sünagoogis rabi ning linna jõukamad peremehed enda vastu häälestada. 1
Danzig, praegune Gdańsk Poolas. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
7
Ehkki ta pärines Suur-Poolast, luges David Karnovski, grammatikatundja ja püha keele oskaja, Jesaja raamatu peatükki haftarast2 leedupärase hääldusega ja liigse grammatilise täpsusega, nii et hassiidi juudid sünagoogis ei jäänud sellega rahule. Pärast palvuse lõppu andis rabi noormehele teada, et tema juures Melnitsas ei sallita sellist leedupärast püha keele hääldust. „Saage aru, noormees,“ ütles rabi pilkavalt, „et meie ei pea prohvet Jesajat leedukaks3 ega hassiidide vastaseks.“ „Mina aga tõestan teile, et ta oli leedukas ja hassiidide vastane!“ „Millega te seda tõestate, noormees?“ küsis rabi, ümbritsetud jõukatest peremeestest, kes uudishimulikult kuulasid vaidlust tema ning võõra noormehe vahel. „Väga lihtne, rabi,“ vastas David Karnovski. „Kui prohvet Jesaja oleks olnud poolakas ning hassiid, poleks ta grammatikat osanud ning oleks kirjutanud püha keelt vigadega, nii nagu kõik tublid juudid ja hassiidi rabid.“ Sellist häbistamist noormehe poolt, liiati veel kõigi peremeeste silma all, polnud rabi osanud sugugi oodata. Suurest ärritusest selle üle, et võõras oli teda koguduse ees narriks teinud, hakkas ta kogelema, kui püüdis vastata. Tema sõnad läksid sassi, mis erutas teda veel rohkem. David Karnovski vaatas talle pilkavalt otsa. Sellest peale tundis rabi võõra noormehe ees kartust. Jõukad peremehed, kellel David Karnovski ja tema äia kõrval olid sünagoogi idaseinas paremad kohad, kaalusid iga sõna, mida nad noormehega Haftara – sünagoogis Toora lugemisele sabatil ja pühade ajal lisanduv lõik prohvetiraamatutest. 3 Leedukas resp. poolakas – mõeldud on Leedu juute, keda peeti kriitilise vaimuga ratsionalistideks vastandina Poola juutidele, kelle hulgas oli levinud tundeline, müstilise kallakuga hassidism. Püha keel – Piibli ja religioosse kirjanduse heebrea keel, mis allub kindlatele reeglitele; tekstide rahvapärane hääldus võib olla kaugel korrektsest hääldusest. 2
8
vahetasid. Aga kui ta ühel sabatil tõi sünagoogi ketserluse, ei tundnud rabi ega peremehed enam tema ees hirmu, vaid astusid avalikult tema vastu välja. See juhtus Toora lugemise ajal, kui mehed näo idaseinalt lugemis puldi poole pööravad ja tooralõiku koos ettelugejaga vaikselt kaasa loevad. David Karnovski uue palvesalliga, mis polnud tal üle pea tõmmatud, vaid hassiidide vastaste kombel õlgadel, luges samuti oma Piiblit. Äkitselt libises tal Piibel käest. Ta kummardus, et see üles tõsta, kuid tema naaber, kes näis koosnevat ainult palvesallist ja habemest, jõudis vaga teoga temast ette. Kähku suudles ta lahtist raamatut vabanduseks selle eest, et sellel oli lastud kukkuda, ja oli valmis seda omanikule tagasi andma. Ent sel hetkel taipas mees, et ta oli suudelnud sõnu, mida polnud üheski Piiblis näinud. Need polnud heebreakeelsed ega jidišikeelsed. David Karnovski sirutas käe oma Piibli järele, kuid üksnes palvesallist ja habemest koosnev mees ei tõtanud seda talle tagasi andma. Selle asemel ulatas ta raamatu rabile, et too seda vaataks. Rabi silmitses paari sõna, vaatas tiitellehte ja läks üllatusest ning kohkumusest näost punaseks. „Moses Mendelssohni4 Piibel,“ kisendas ta ja sülitas. „Dessau Mosese bi’ur5! Jumalateotus!“ Sünagoogis tekkis kära. Ettelugeja koputas käega puldile, andes märku, et ollakse palvetamas. Ka rabi hakkas puldile koputama, et inimesed paneksid palvet tähele. Kuid rahvas lärmas ja turtsus erutusest. Igast vaigistusest „tss“ ja „noh, noh“ ning koputusest puldile kasvas lärm veelgi. Kui ettelugeja nägi, et niikuinii keegi Moses Mendelssohn (1729–1786) – valgustusaegne Saksa filosoof erliinis, kes püüdis traditsioonilist juudi eluviisi ühendada ilmaliku hariB dusega. Avaldas heebrea tähtedega trükitud saksakeelse toora- ja psalmide tõlke. 5 Bi’ur – Moses Mendelssohni kommentaar saksakeelsele tooratõlkele. 4
9
teda ei kuula, vuristas ta ettenähtud tooralõigu tõtakalt lõpuni. Kantor lõpetas palvuse ilma tavakohaste leelutuste ja trillerdusteta. Vaevalt jõuti lugeda alejnu6 võõraste ebajumalate vastu, vaevalt oli jumalateenistus lõpule jõudnud, kui sünagoogis puhkes sagin otsekui mesilasperes. „Dessau Mosese roojane raamat!“ raevutses rabi ning osutas David Karnovski piibliraamatule. „Sellist asja pole Melnitsas veel enne olnud … Ma ei lase seda Berliini usutaganejat oma linna!“ „Olgu kustutatud Moše Dessaueri nimi ja mälestus!“ sülitasid ja turtsusid hassiidid. Lihtsad inimesed teritasid kõrvu, et mõista, mis on lahti. Mees, kes koosnes ainult habemest ja palvesallist, lendas nahkhiirena mööda sünagoogi. „Nii kui ma seda nägin, sain aru, et see pole õige asi,“ rääkis ta teab mitu korda. „Ma tundsin seda kohe!“ „Kena väimehe olete endale välja kaubelnud, reb7 Leib!“ noomisid peremehed linna suurnikku. „Pole midagi öelda!“ Leib Milner oli segaduses. Hõbedase ääristusega palvesalliga, ilusa valge habeme ja kuldraamides prillidega oli ta auväärsuse kehastuseks ega suutnud mõista, miks rabi tema väimehe peale vihane on ja mida nad temalt tahavad. Rentniku pojana, kes hiljaaegu rikkaks oli saanud, ei teadnud ta peale palvesõnade Toorast midagi. Tema kõrvu oli jõudnud sõna bi’ur, aga millist õlut8 mõeldi ja mis sellel õllel tema väimehega tegemist oli, see käis üle tema mõistuse. „Rabi, milles on asi?“ palus ta seletust. Alejnu lešabbeah („meie kohus on kiita“) – hümniline palve päevaste palvuste lõpul; sisaldab sõnu „sest nad kummardavad tühjusi ja vääritusi ning paluvad jumalat, kes ei päästa“ (viimast pidas keskaegne kristlik tsensuur Jeesuse kohta käivaks). 7 Reb – austav tiitel tähendusega „härra“. Sellest tuletatud rabbī tähendab „minu õpetaja“. 8 Bi’ur on heebreakeelne sõna, mis võhiku kõrvus kõlas sarnaselt jidišikeelsele sõnale bir, „õlu“. 6
10
Rabi näitas vihaselt piibliraamatule. „Te näete, reb Leib, Moses Mendelssohn Dessaust – olgu kustutatud tema nimi – õõnestab Iisraeli!“ kisendas ta. „Oma jumalavallatu Tooraga viib ta juudid ususalgamisele!“ Ehkki Leib Milner veel ei mõistnud, kes see Moses Dessaust oli ja mida ta tegi, oletas ta rabi hääletoonist, et tegemist on mingi juudi kirjamehega, kes oli pühas keeles kirjutanud ilmalikest asjadest, nii nagu seda sorti rahvaga sagedasti juhtus. Ning ta tahtis sünagoogis rahu uuesti jalule seada. „Mehed, minu väimees – olgu tal elu – kindlasti ei teadnud, kes see Moses selline on,“ ütles ta. „Juutidel ei sobi sünagoogis tülitseda. Mingem parem koju sabati söömaaega pidama!“ Kuid tema väimees ei mõelnud kojuminekule, et sabati söömaaega pidada. Ta trügis peremeeste vahelt läbi rabi juurde. „Andke mu Piibel tagasi,“ ütles ta vihaselt. „Ma tahan oma Piiblit!“ Rabi ei tahtnud piibliraamatut ära anda, ehkki ta ei teadnud, mida sellega teha. Kui see oleks olnud tavaline roojane raamat ja kui poleks olnud sabat, oleks ta käskinud sünagoogiteenril ahju tuld teha ning selle jõleduse kõigi silma all ära põletada, nii nagu kord ja kohus. Kuid tegemist oli sabatiga9. Peale selle oli dessaulase jumalavallatus trükitud koos Toora tekstiga, jõledus kõrvu pühadusega. Tema käed värisesid, aga ta ei tahtnud raamatut omanikule tagasi anda. „Ei, noormees, see ei näe enam päevavalgust!“ karjus ta vihaselt. Taas püüdis Leib Milner rahu saavutada. „David, väimeespoeg, mis maksab piibliraamat? Ma ostan sulle kõige kallimad Piiblid. Võta aru pähe ja tule koju!“ David Karnovski ei teinud kuulmagi. „Ei, äi,“ ütles ta, „ma ei jäta seda raamatut talle, mitte miski hinna eest!“ Sabati ajal on keelatud igasugune töö ja tegevus, mis toob kaasa olukorra muutuse, nt tule süütamine.
9
11
Leib Milner püüdis teda teisiti veenda. „David, Lea ootab kodus sinu õnnistussõnu,“ ütles ta. „Lea sureb näljast.“ Ent David Karnovski oli juba niivõrd põlema läinud, et ta ei mõelnud enam Leale. Tema silmad välkusid. Ta oli valmis sõdima kogu maailmaga. Kõigepealt nõudis ta, et rabi näitaks talle, et Moses Mendelssohni bi’uris on kasvõi üksainus jumalavallatu sõna. Siis hakkas ta Toora ja tarkuslausete najal näitama, et rabi ning peremehed ei tea kübetki Moses Mendelssohni raamatutest ega ole ka võimelised neid mõistma. Seejärel läks ta otsekui marru ning teatas, et rabi Moses Mendelssohnil – olgu õnnistuseks tema mälestus – on jalakannas rohkem Toorat, tarkust ja jumalakartust kui rabil ja tervel tema kogudusel. See aga oli juba liig. See, et ta solvas rabi ning vagasid juute, ja et ta pühakojas nimetas vabamõtlejat rabiks ning õnnistas tema mälestust, ajas hassiididel kopsu üle maksa. Nad haarasid tal kätest kinni ning vedasid ta ukse juurde. „Mine põrgusse koos oma rabiga, olgu kustutatud tema nimi!“ hüüdsid nad talle järele. „Mine selle Berliini ususalgaja juurde, et pagan teda võtaks!“ David Karnovski tegigi seda. Kuigi ta oleks võinud veel mõnda aega kostilisena äia majas elada, ei tahtnud ta jääda linna, kus teda oli nõnda alandatud. Tema äi keelitas teda ja lubas, et nad ei lähe enam palvemajja, vaid käivad palvetamas sünagoogis, kus mehed on kaasaegsemad ja haritumad. Ta võib isegi enda kodus minjani10 moodustada, kui David seda soovib. Davidi naine Lea palus, et mees ei viiks teda isakodust ära. David Karnovski ei teinud aga kuulmagi. „Ma ei taha päevagi olla nende metslaste ja lollpeade keskel,“ kinnitas ta, „isegi kui mulle toatäis kulda antaks!“ Minjan – palvuseks nõutav kogu kümnest täisealisest mehest (religioosselt täisealiseks loeti poisslaps 13-aastaseks saanult). 10
12
Oma pahameeles nimetas ta Melnitsa peremehi kõigi ilmaliku kirjanduse sõimunimedega: pimedusejüngriteks, valguse lämmatajateks, ebajumalateenijateks, eesliteks. Ta tahtis lahkuda mitte üksi linnast, mis teda nõnda oli solvanud, vaid ülepea Poolast, mis on mattunud pimedusse. Ammusest ajast oli teda tõmmanud Berliini poole, linna poole, kus tema rabi Moses Mendelssohn kord oli elanud ja kirjutanud ning oma valgust maailma peale valanud. Juba noorukina, kui ta Mendelssohni piiblitõlke najal saksa keelt oli õppinud, tõmbas teda selle piiri taguse maa poole, kust tuli kõik hea, valgusküllane ja mõistus pärane. Hiljem, kui ta vanemaks oli saanud ning isale puiduäris abiks oli, pidi ta tihti lugema saksakeelseid kirju Danzigist, Bremenist, Hamburgist ja Berliinist. Iga kord valdas teda seejuures imeline lummus. Aadressile kirjutatud sõnadest „kõrgesti austatud“ hoovas õilsust ning peenust. Isegi kirevad postmargid võõra keisri pildiga äratasid temas igatsuse selle võõra ja samas koduse maa järele. Berliin tähendas talle mõistust, tarkust, õilsust, ilu ja valgust, millest võib vaid unistada, kuid mis alati jääb kättesaamatuks. Nüüd aga nägi ta võimalust saavutada oma unistus. Ta tegi äiale ettepaneku kaasavara jääk talle välja maksta, et ta saaks end piiri taga sisse seada. Esialgu ei tahtnud Leib Milner sellest midagi teada. Ta tahtis oma laste ja väimeestega koos olla. Tema naine Nehama hoidis kõrvu kinni, et sellist juttu mitte kuulda. Et tema peab oma Lea võõrale maale saatma! Antagu talle kasvõi kõik maailma varandused, ta ei jää mingil juhul nõusse! Ta raputas nii ägedasti pead, et tema rasked kõrvaehted piitsutasid ta põski. Kuid David Karnovski ei andnud järele. Rohkete sõnadega, Toora ja tarkuslausetega, lõpmatute põhjenduste ning Karnovskite kangekaelsusega käis ta äiale ja ämmale peale, et need laseksid tal teha, mida tema süda nii väga ihkab. Leib Milner ei suutnud väimehe sõnadele vastu panna. Kuid
13
Nehama ei andnud nii kergesti alla. Ei ja veel kord ei, kinnitas ta. Isegi kui see viib abielulahutuseni, hoia ja keela. Kuid siin sekkus Lea. „Ema,“ ütles ta, „ma lähen sinna, kuhu David käsib.“ Nehama langetas pea ja puhkes nutma. Lea kaelustas teda ja nuttis koos temaga. David Karnovski sai oma tahtmise. Leib Milner maksis talle kogu kaasavara, kakskümmend tuhat rubla krabisevates sajalistes. Samal kombel veenis ta äia, et see võtaks ta äriosanikuks ning saadaks tema abiga parvedena ja vankritel palke Saksamaale. Nehama küpsetas suure hunniku kooke ja saiakesi ning pakkis arvutu hulga mahlapudeleid ja moosipurke, otsekui läheks tema tütar kõrbesse ning peaks seal aastaid nende varudega läbi ajama. David Karnovski pügas habeme, pani pähe kaabu ja selga põlvini ulatuva kuue, ostis silinderkübara sabati ja pühade puhuks ning laskis teha endale siidrevääridega sabakuue. Mõne aastaga tegi David Karnovski suuri edusamme võõras linnas, kuhu ta oli asunud. Esiteks õppis ta rääkima head saksa keelt – mitte Moses Mendelssohni piiblitõlke keelt, vaid metsakaupmeeste, pankurite ja ametnike saksa keelt. Teiseks oli tal puiduäris edu ning ta sai silmapaistvaks meheks oma ärialal. Kolmandaks läbis ta õpperaamatute abil gümnaasiumikursuse, mida ta juba ammu oli soovinud. Neljandaks sõlmis ta tänu oma arukusele ja teadmistele sidemeid peenema rahvaga sünagoogis, kus ta palvetamas käis – ning need polnud mingid närused idajuudid, vaid need olid siin põlvest põlve elanud auväärsed Saksa juudid. Tema suursugune eluase Oranienburgi tänava ääres – mitte kaugel suurest Hamburgerstrassest, kus seisis Moses Mendelssohni mälestusmärk – oli tarkade ja õpetlaste kogunemispaik.
14
Tema töötoa seinad olid laeni raamatutega kaetud; enamikus olid need vanad teosed ning haruldased väljaanded, mis ta oli ostnud raamatukaupmees Efraim Walderilt Dragonerstrassel juudi linna jaos. Nahktugitoolides istusid siin tihti õhtuti mitte üksi tema sünagoogi rabi doktor Speier, vaid ka teised õpetatud mehed ja õpetlased – raamatukoguhoidjad, seminariõpetajad ning isegi elatanud professor Breslauer, rabideseminari vanim õppejõud –, selleks et arutleda Toora ning Iisraeli tarkuse üle. Kui tema naine Lea kolme aasta pärast talle esimese poja sünnitas, andis David Karnovski pojale kaks nime: juudi nime Moše Moses Mendelssohni järgi, millega teda tooralugemisele pidi kutsutama, kui ta sellesse vanusesse jõuab, ning saksa nime Georg, mis oli tuletatud tema isa nimest Geršom, nime, millega ta inimeste seas liigub ja mida äriasjus kasutab. „Ole kodus juut ja tänaval sakslane,“ ütles ümberlõigatud poisi isa David Karnovski heebrea keeles ning kordas saksa keeles, nagu tahaks ta nii seda lapsele paremini selgeks teha. Kutsutud külalised noogutasid heakskiitvalt. „Jah, jah, auline härra Karnovski,“ ütles doktor Speier, silitades oma väikest habet, mis oli hõre ja teravaotsaline nagu pliiats, „alati kuldne kesktee – juut juutidele ja sakslane sakslastele.“ „Alati vana hea kuldne kesktee,“ kinnitasid külalised ning pistsid küllusliku söömaaja ootel lumivalged salvrätid oma kõrge tärgeldatud krae vahele.
2 Lea Karnovski suurim rõõm oli oma lapse kiitmist kuulda – eriti siis, kui öeldi, et ta on oma isasse läinud.
15
Ehkki nende viie aasta jooksul, mis lapse sünnist oli möödunud, oli ta selliseid komplimente kuulnud arvutul hulgal, ihkas ta neid kuulda ikka ja jälle. „Vaata, Emma,“ kiskus ta teenijat tööst eemale, et too poissi vaataks, otsekui poleks teenija teda varem näinud, „kas ta pole armas, Emma?“ „Muidugi, armuline proua.“ „Nagu isa suust kukkunud, kas pole, Emma?“ „Just nii, armuline proua.“ Nagu kõik naised, teadis Emma, et emadele meeldib, kui neile öeldakse, et nende lapsed on isa nägu, isegi kui see tõsi pole. Aga sel puhul ei tarvitsenud ta luisata. Väike Georg oli David Karnovski peegelpilt. Tal olid säravad mustad silmad, mida raamisid lapse jaoks liiga tihedad ja nurgelised kulmud. Lapse näost kerkis juba esile Karnovskite kangekaelne ja trotslik nina. Tema juuksed, mida ema ei lasknud lõigata, olid oma musta värvi tõttu lausa sinakad. Emma püüdis poisi juures leida midagi emast, kuid see polnud lihtne. Lea Karnovskil olid pruunid juuksed, hele nahk, hallid silmad, mis näisid rohekatena, ning tema täidlane nägu ja figuur kiirgasid naiselikku headust. „Tema suu on selline nagu armulisel proual,“ ütles Emma lõpuks, et vähemalt ühtki perenaise joont lapse juures esile tõsta. Kuid Lea ei tahtnud sedagi lubada. „Ei, tal on isa suu,“ ütles ta. „Vaata ise, Emma.“ Mõlemad naised hakkasid teraselt uurima last, kes kiikhobusel metsikult ratsutas. Poiss tundis naiste uurivat pilku ja omaenda tähtsust ning näitas neile keelt. Emma oli solvunud. „Väike häbematu põrguline!“ pahandas ta. Poisi tõmmu jume meenutas talle saatanat. Lea Karnovski sattus poisi häbematusest emalikku vaimustusse, ta kahmas lapse kähku
16
sülle ja külvas ta kuumade suudlustega üle. „Mu silmarõõm, mu varandus, mu prints, tulgu mulle kõik sinu hädad, mu armas väike Mošeke,“ sädistas ta, surudes poisi pead oma rinnale. Väike Georg rabeles tema käte vahel, müksates põlvega ema süle. „Lase mind lahti, ema, ma tahan oma hobuse juurde!“ karjus ta vihaselt. Talle ei meeldinud, kui ema teda kirglikult suudles ning teda põsele patsutas. Veel vähem meeldis talle, kui ema teda arusaamatute sõnadega kõnetas ning teda võõrapärase nimega nimetas. Mitte keegi, ei isa ega teenija Emma ega teised lapsed öelnud talle tundmatuid sõnu. Ning kõik nimetasid teda Georgiks. Ainult ema rääkis temaga teisiti. Ta ei kannatanud seda välja. „Ma ei ole Mošeke, ma olen Georg!“ ütles ta emale vihaselt. Lea suudles teda selle eest mõlemale silmale. „Oh sina paharet, paharet, põikpea Karnovski, Mošeke, Mošeke, Mošeke,“ pomises ta heldinult. Et last rahustada, andis ta talle suure tüki šokolaadi, kuigi David oli keelanud tal lapsele liiga palju maiustusi anda. Poiss hammustas šokolaadi, mõnu pärast põlatud nime unustades. Isegi suudelda laskis ta end, nii palju kui ema ihkas. Kui söögitoa seinakell lõi pidulikult kaheksa lööki, viis Lea lapse voodisse. Emma tahtis seda ise teha, aga Lea ei lasknud seda rõõmu endalt võtta. Ta pesi lapse käed ja näo šokolaadist puhtaks, võttis tal seljast sinise kuldnööpide ja valgete lintidega madruseülikonna ning pani talle selga kandadeni ulatuva öösärgi. Siis tõstis ta poisi endale kukile ning viis ta ühe mezuza11 juurest teise juurde, et ta neid enne magamajäämist suudleks. Laps ei teadnud, mis need on, aga ta teadis, et kui ta neid suudleb, tulevad head inglid tema voodi juurde ja valvavad teda kogu öö. Mezuzad olid paigutatud Mezuza – uksepiidale paigutatud kapslike piiblitekstidega; tuppa astudes puudutatakse seda ja lausutakse õnnistussõna. 11
17
väikestesse kuldselt läikivatesse torukestesse, mis talle meeldisid. Aga kui ema hakkas koos temaga šmaad12 lugema, tegi see poisile nalja. Võõrad heebreakeelsed sõnad olid talle veel koomilisemad kui jidišikeelne jutt ning ta keeras need pea peale. Ta naeris ohjeldamatult, kui ema tõstis silmad lae poole ning venitas sõnu „Jumal on ainus“. Ema meenutas talle vett joovat kukke ning ta hakkas kana moodi kaagutama. Lea Karnovski läks näost valgeks. Ta kartis, et head inglid, keda ta lapse voodi juurde oli kutsunud – Miikael paremale poole, Gabriel vasakule, Uriel päitsisse ja Rafael jalutsisse –, nuhtlevad poissi pühade sõnade moonutamise eest. „Laps, ära tee seda,“ anus ta teda. „Ütle, kullake: kogu südamest ja kogu hingest.“ „Belebehe, helešehe,“ leelutas poiss, naerdes nii valjusti, et kõik toad sellest kajasid. Hoolimata hirmust pühade sõnade teotamise ees ei suutnud Lea end talitseda ja puhkes samuti naerma. Ta tundis, et teeb pattu, aga ta ei saanud tõsiseks jääda, kui keegi naeris. Ta naeris pisarateni. Siis tuli talle meelde, et David võib tema naeru oma kabinetti kuulda. Ta teadis, et mees naermist ei salli. Peale selle oli seal tähtsaid külalisi, ning ta surus oma näo lapse patja. „Maga, maga!“ manitses ta ülemeelikut last ning suudles teda pealaest jalatallani. Kõigepealt iga sõrme, seejärel iga varvast. Lõpuks keeras ta lapse kõhuli ja musitas teda pepule. „Magus nagu mesi,“ ohkas ta. Kui ta oli lapse tekiga kinni katnud, palus ta Jumalalt poisi narritempude eest andeks ning läks tagasi söögituppa, emalikust tundetulvast ja naermisest väsinud. Šmaa Jisra’el („kuula, Iisrael“, 5Ms 6:4) – põhiline palve judaismis; koosneb 5Ms 6:4–9; 11:13–21 ja 4Ms 15:37–41. Loetakse sünagoogis hommiku- ja õhtupalvustel, samuti enne magamaheitmist ning hädaohu korral. 12
18
„Emma, teed härrastele!“ hüüdis ta kööki. Ta tegi end korda, silus juukseid, mille laps oli segi ajanud, ning läks mehe töötuppa, et talle ja tema külalistele suupisteid pakkuda. Seal olid ainult mehed, ja kõik nad olid tema mehest palju vanemad. Neil olid seljas põlvini ulatuvad mustad kuued ning lumivalged särgid. Enamikul neist olid prillid. Ühel valge habeme ja kulmudega vanamehel olid pikad õlgadele langevad lumivalged juuksed. Selle valevuse seest torkasid silma rõõmus roosa nägu ning kuld raamidega prillid lühikesel lihaval ninal. Tal oli peas väike pigimüts ning ta suitsetas pikka portselanpiipu, mis tegi ta väikelinna rabi sarnaseks, kuid ta oli professor, kes rääkis kõrgstiilis saksa keelt. „Tere õhtust, härra professor!“ lausus Lea punastades. „Tere õhtust, tütreke, tere õhtust,“ ütles professor Breslauer ning tema lapselik roosakas nägu säras juuste ja habeme lumivalgest tihnikust. Seejärel tervitas Lea ülejäänud mehi, kes, ehkki nad olid riietatud mittejuutidena, ilma habemeta ja kõnelesid saksa keelt, meenutasid kuidagi talmudikooli õpilasi. Ent nende maneerid olid ülimalt ilmalikud ning nad kõnetasid proua Karnovskit liialdatud viisakusega. „Tere õhtust, armuline proua!“ ütlesid nad kohmakalt kummardades. „Kuidas armuline proua end tunneb?“ Igaüks neist võttis taskust väikese pigimütsi ja pani selle pähe, et lausuda õnnistussõna suupistele, ning seejärel pistis selle uuesti taskusse. Nad laususid õnnistussõnu väga vaikselt, huuli vaevu liigutades. Professor Breslauer luges õnnistussõnu valjuhäälselt. Sama valjusti tegi ta komplimente proua Karnovskile kodusküpsetatud struudli puhul, mida too tee kõrvale pakkus. „Ah, te olete meisterküpsetaja,“ kiitis ta teda. „Sellist ehtjuudi struudlit pole ma viimase kuuekümne aasta jooksul maitsta saanud. Teil on väga tubli naine, härra Karnovski!“
19