Patulapsed

1 ta jooksis nagu udus. Hääled hüüdsid talle järele, aga ta ei näinud kedagi, lihtsalt tajus neid enda ümber. Ilma näota varjud. Annie Ljung lõi silmad lahti ja ahmis õhku. Suu kuivas, pea valutas. Ta pilgutas silmi ja nägemisväli muutus selgemaks. Tekk oli maha libisenud ja tema rind paljas, ta adus, et on teki all täiesti alasti. Ta pööras pead. Tema kõrval lamas Thomas, selg tema poole. Rinnakorv kerkis ja vajus. Nüüd tulid mälupildid eilsest õhtust. Üksteise järel nagu välklambi sähvatused. Õhtusöök. Vein. Diivan ja suudlused. Thomase paljas ülakeha. Pagan võtaks. Asi ei pidanud niimoodi minema. See oli tema süü. Ainult tema oli valesti teinud. Nii kuradima valesti. Thomas lamas endiselt liikumatult, selg tema poole. Annie keeras ennast ettevaatlikult öökapi poole ja küünitas käe mobiiltelefoni järele. Minut puudus seitsmest. Thomase äratuskell võib iga hetk heliseda. Reedene päev, nad mõlemad peavad tööle minema. Annie hingas hääletult ja sügavalt sisse ning ajas ennast siis pikkamisi püsti. Nägi voodi ette vaibale pillutud riideid. Jah, ta oli seda tahtnud, aga mitte niimoodi. Tema oli olnud algataja, kindlalt otsustanud see asi viimaks ometi ära teha. Kas Thomas märkas, kui purjus ta on? Arvatavasti mitte. Teda pole kerge läbi näha, harva teatakse, mida ta mõtleb või tunneb. Ta on seda palju kordi kuulnud, mitte ainult Thomase suust. Nüüd andis telefon märku. Tuletas meelde, et kell 7.30 on vestlus psühholoogiga. Kuramus küll. Ta viskas teki pealt ära, tõusis üles, haaras oma riided ja hiilis kikivarvul voodist mööda esikusse. Tõmbas siis magamistoa — 9 —