Patriarh

1 Prantsuse väikelinna St Denis’ politseiülem Benoît Courrèges, kõigi jaoks Bruno, oli seda päeva nii innukalt oodanud, talle polnud pähegi tulnud mõte, et see võiks tragöödiaga lõppeda. Väljavaade kohtuda oma lapsepõlvekangelasega, saada kutse tema koju ja suruda ühe Prantsusmaa väljapaistvaima poja kätt, oli teda aukartusega pimestanud. Ja seda ei juhtunud Brunoga tihti. Bruno oli Patriarhi karjääri jälginud sellest ajast, kui ta väikese poisina hambaarsti ooteruumis narmendavast Paris Matchi ajakirjast tema kangelastegudest luges. Ta oli artiklit silmadega õginud ja unistanud väljalõikealbumi tegemisest, aga ei saanud vajalikke ajakirju ja ajalehti kätte. Selle asemel leppis ta raamatukogudega, algul kiriku orbudekodus ja hiljem, kui tädi ta oma majapidamisse võttis, Bergeraci avaliku raamatukoguga. Pildid olid talle mällu sööbinud: tema kangelane lumes kamuflaaživärvides lennuki taustal, lühikestes pükstes ja raske käsirelv kõrval, mingis uhkes palees või salongis klaase tõstmas. Bruno lemmikfotol oli piloot just kiivri peast võtnud, tema juuksed olid sassis, ta lehvitas kokpitist juubeldavatele mehaanikutele ja lenduritele esimese prantslasena, kes ületas helibarjääri. Nüüd oli tähtis hetk käes ja Bruno lihtsalt pidi oma elevuse üle naeratama. Bruno oli isegi vormi kandnud, oli tuttav üksteisele vasturääkivate käskude kaose ja sõja segaste huvide vastuoludega. Ta teadis, nagu ainult veteran teada võib, et Patriarhi avalik kuvand varjab vigu, läbikukkumisi ja ebaõnnestunud operatsioone. Ta oleks pidanud oma vaimustusest välja kasvama. Ent mingi visa, hõõguv tuum oli jäänud imetlusest, mida ta tundis poisipõlves mehe vastu, keda pidas Prantsusmaa viimaseks kangelaseks. 9