– Sa oled minu oma, lausus Artjom põdrale, enne kui talle pussi kõrri vajutas. – Aga pea meeles. Ka mina olen sinu oma. Põdra pilk ei pöördunud Artjomilt kõrvale, ent klaasistus, kui veri hakkas lumehange purskama. See klaasistus, seejärel tuhmus. Seejärel lakkas olemast. Artjom pesi käed lumes puhtaks. – Anna mulle andeks, ütles Artjom põdrale, lõikas tal pea otsast ja riputas talle kaela nahkrihma küljes rippuva tuhmjaskuldse ehte. Ehe kujutas viljapeadest vanikut, mille keskelt kerkisid sirp ja vasar, taamal paistis minaretti meenutav kuppel. Artjom asetas põdra pea puujuurele; ilma peata rümpa oli kergem kanda. – Anna ka sina mulle andeks, sest nüüd ma saan sinuks, ütles põdra pea Artjomile. Artjom teadis, et põder räägib tõtt. Nähtamatu eesriie nende vahel oli katki kärisenud.
5