1
See oli olnud tavaline pärastlõuna, mis möödus diivanil vedeledes. Nad elasid Reykjavíki läänepoolses otsas Ljósvallagata lähedal asuva vana maja – kolmest kokku ehitatud majast ühe – alumisel korrusel. Selle välisseina ääres asus 1930ndatel ehitatud vanamoodne terrass. Róbert ajas end silmi hõõrudes istukile ja vaatas aknast välja väikesesse majaesisesse aeda. Pimenes. Oli märtsikuu ja see tähendas muutlikke ilmasid, hetkel sadas. Vihmapiiskade rabin vastu aknaklaasi mõjus seda turvalisest toasoojusest kuulates peaaegu trööstivalt. Tema õpingud edenesid kenasti. Ta oli kahekümne kaheksa aastane, küpses eas tudeng, kes lõpetas insenerieriala esimest kursust. Numbrid oli talle alati meeltmööda olnud. Mehe vanemad olid raamatupidajad ja elasid kesklinnas Árbæris. Ehkki tema suhted nendega olid alati keerulised olnud, olid need nüüdseks sisuliselt olematuks muutunud, sest poja valikud ei sobinud nende nägemusega edukast elust kokku. Nad olid endast kõik andnud, et tedagi raamatupidamist valima utsitada, ja nüüd oli nende mõõt täis. Sellest hoolimata õppis ta nüüd ülikoolis ja polnud vaevunud sellest vanematele isegi teada andma. Ta püüdis keskenduda hoopis õpingutele, ehkki neil päevil kippusid ta mõtted Vestfirðirisse. Seal asus väike jaht, mis kuulus talle ja veel paarile sõbrale, ning ta juba ootas suve. Merel oli lihtne kõike unustada, 13