VIISTEIST
Läksin majja tagasi ja sulgesin ukse, sest seda ka seda lahti hoides ei tulnud sisse rohkem valgust. Valgust, mida tuppa lasta, lihtsalt ei olnud. Nüüd olin veendunud, et võttegrupp tegi seda kõike mulle meelega: küllap pidi see olema mingi „Vene nuku“ laadis egotsentriline loominguline pihkupeksmine, mille Steve Dade oli otsustanud minu kulul ette võtta. Sellest saaks turunduseks suurepärase loo. Või oli see säärane veider Stanley Kubricku laadis jama, sest ta tundis vajadust mulle tõeliselt hirm naha vahele ajada, kuna kahtles mu võimes veenvalt näidelda. Ja võib-olla oligi nüüd õige aeg käes. Ehk oli Steve kusagil seal pimedas, valmis öökaameraga üles võtma, kuidas ma hirmust hullununa mööda metsa ringi jooksen. Võib-olla oli ta mu juba varem sinna rajale kõndima ajanud ja siis läbi klaasi filminud, kuidas ma ümber peamaja sammun. Võib-olla peitus tõde selles, et „Viimasest visandist“ pidi tegelikult tulema justkui leitud filmimaterjalil põhinev õudusfilm, aga kümme aastat hiljem, kui see oleks asjakohane olnud. 229