ESIMENE PEATÜKK
J
enny koputas haldusjuhi abi uksele ja ootas. Kell oli peaaegu kaks ja õhtusöök pidi algama kell seitse, nii et tal oli piisavalt aega personaliga tegelda ja kontrollida õhtusöögi ettevalmistusi Tähtsate Ninade (Jenny kutsus konverentsil osalejaid nii) esimeseks õhtuks. „Jah? Sisse!“ Hääl tundus pisut närviline isegi läbi paksu tammepuust ukse. Jenny kuuletus ja avastas end tüüpilisest St Bede’si kolledži ruumist. See oli veidi hämar, ehkki siin olid suured ja kõrged liugaknad, ning selle põhjuseks oli tõenäoliselt kogu see puittahveldis ja tumepruun raske mööbel. Kuna kolledž oli eksisteerinud umbes viis sajandit, oli tõenäoliselt üksjagu vilistlasi oma endisesse alma mater’isse jätnud suurel hulgal massiivseid ning nüüdseks ebapraktilisi mööblitükke ja sisustustarbeid, aga ka tunduvalt oodatumaid raamatuid, kunstikogusid ja muidugi kõige ihaldusväärsemana raha. Kui Jenny St Bede’si saabus ja haldusjuhiga kohtus, kes oli ta palganud, oli ta viieminutilise vestluse järel mehega aru saanud, et kolledž otsib pidevalt rahastust. Rikkaid välismaiseid tudengeid meelitati siia peaaegu sündsusetu innuga ning tööstus- ja äriinstitutsioone peibutati ja ahistati, neile anti altkäemaksu ja Jenny poleks olnud sugugi üllatunud, kui neid ka šantažeeriti tudengitele stipendiume, toetusi ja töökohti pakkuma. Kõik see oli haldusjuhi nukra selgituse järgi kaugel sellest, mis toimus keskajal, kui aristokraadid iga hinna eest üritasid oma järeltulijaid Oxfordi saata ja olid valmis selleks kolledžite rahakirste täitma. 8