ÕPETA JA
Haua kaevamine on ränk töö. Kogu mu keha valutab. Lihased, mille olemasolust ma seni teadlikki polnud, huilgavad valust. Iga kord, kui ma labidat kergitan ja pisut mulda august välja kühveldan, tundub, nagu torgiks lihast mu abaluu taga nuga. Arvasin, et seal on üksnes luud, kuid ilmselgelt ma eksisin. Tunnetan teravalt iga viimset kui lihaskiudu oma kehas ja kõik nad tulitavad valust. Kohutavalt. Teen hetkeks pausi ja lasen labidal kukkuda, et peopesadesse kerkivatele vesivillidele pisut hõlpu anda. Pühin käsivarre välimise küljega näolt higi. Nüüd, mil päike on looja läinud, annab härmatis maapinnal mõista, et temperatuur on langenud miinustesse. Aga mina lakkasin külma tundmast juba esimese pooltunni järel – jope võtsin seljast umbes tund aega tagasi. Mida sügavamale ma jõuan, seda lihtsam on kaevata. Pealmisest mullakihist läbi murdmine tundus peaaegu võimatu, kuid siis oli mul paariline abiks. Nüüd olen siin üksnes mina. Või tegelikult mina ja laip. Kuigi temast pole erilist kasu. Vahin silmi vidutades augus mustavasse pimedusse. See näeb välja nagu sügavik, ehkki ei ulatu meetrinigi. Kui sügavaks ma selle kaevama pean? Räägitakse mingist pooleteisest meetrist, aga ma oletan, et see peab paika ametlike, mitte metsa kaevatud märgistamata haudade puhul. Kuid mida sügavam, seda parem – arvestades, et keegi ei tohi siia maetut avastada.
7
PROLOOG