OLIVER
TIRIL
– tõenäoliselt kõige vahvam tüdruk Elvestadis. Tegutseb ka siis, kui teised kõhklevad. Leidlik, sportlik ja arvutifriik.
– ülitark detektiiv. Näeb seda, mida teised ei märka. Mõttehiiglasest toidunautija. Tehnilise taibuga. Leidlik ja seiklushimuline.
OTTO
– ehtne jäljekoer, kes nuhib kõik saladused välja.
NANNA TEIGEN
– proua, kellele meeldib aia eest hoolitseda, kuid mitte oma kuuri koristada.
VIDAR KLEPP
– pahur bussijuht, kes ei salli tülitamist.
ANTIIGI-NILSEN
– habemik mees, kes müüb oma poes vanu, kasutatud asju. Tuntud ka kui Kilakola-Nilsen.
MIRIAM ALAMSEN
– proua, kes kipub unustama ja usub päkapikke.
HENRIK GLOPPE
– mees, kellele meeldib kalal käia ja kellel on suur kola täis kelder.
1. peatükk Postipakk
Oliver seisis postkasti kõrval ja rebis talle saadetud paki ümbert paberit ära. Pakis oli kaks vildikat ja taskulamp.
„Nendega saame teineteisele salajasi sõnumeid kirjutada,” ütles ta.
Otto ajas taga pakkepaberi tükki, mida tuul lennutas. Saba oli tal uljalt püsti.
„Mis mõttes?” tahtis Tiril teada.
„Nähtamatu tint,” selgitas Oliver ja tõstis viltpliiatsid kõrgele. „Selle lugemiseks peab kasutama ultraviolettvalgust,” lisas ta ja pani taskulambi põlema.
Taskulambi pirn muutus siniseks, kuid valgust sealt ei tulnud.
„Rikkis,” arvas Tiril.
Oliver keerutas taskulampi ja uuris seda.
„Sugugi mitte, tegemist on nähtamatu valgusega,” lausus ta.
Tiril naeris.
„Sind on lollitatud,” ütles ta. „Nähtamatu tint ja nähtamatu valgus.”
„Ilma naljata,” ütles poiss. „Ultraviolettkiired on täpselt samasugused nagu mikrolained mikrolaineahjus. Neid ei ole võimalik näha.”
Ta võttis ühelt vildikalt korgi pealt ja kirjutas midagi allesjäänud pakkepaberile. Seejärel valgustas ta kirjutatut.
Paberil lõi helendama number kaks.
„Vinge, on ju?” ütles Oliver. „Pimedas paistab veel paremini.”
„Aga kuidas see toimib?”
„Vildika sees on üks eriline aine, mis helendab ultraviolettkiirte käes.”
„Ja miks meil seda kõike vaja läheb?” uuris Tiril.
„Ma ju rääkisin,” selgitas Oliver. „Jätame salateateid.”
„Mis laadi teateid?” tahtis Tiril teada.
„Kas me ei võiks lihtsalt sõnumeid saata nagu tavaliselt? Keegi teine neid ju niikuinii ei loe?”
„Või siis tuvastame valeraha,” jätkas Oliver. „Rahatähtedes on seesama aine. Me saame rahatähti valgustada ja vaadata, kas need on ehtsad või võltsitud. Kõigil detektiividel peaks selline tööriist olema.”
„Oli see kallis?” küsis Tiril.
Oliver proovis käe peale kirjutada.
„Kakssada krooni,” vastas ta. „Vaata! See hakkab kõige peale.”
Ta hoidis kätt üleval. Tiril pööras ümber ja otsis silmadega Ottot. Koer seisis eemal tänaval ja oli just pakkepaberi puruksnärimisega ühele poole saanud.
„Otto!” hüüdis tüdruk.
Otto ei teinud kuulmagi. Ta seisis, saba püsti ja jälgis teisel pool tänavat toimuvat.
Tiril ja Oliver läksid lähemale. Otse nende vastas asuva maja õues seisis politseiauto.
„Pane oma nähtamatud vidinad ära,” sosistas Tiril. „Midagi on juhtunud.”