Mina olen Moritz. Tähendab – selguse mõttes –, minu nimi on Moritz ning ma sündisin 1949. aasta 28. mai hilisõhtul Tallinnas. Kord, see oli tunamullu hilissügisel ja keskturul – kuigi ma ei tahaks seda juhtumit meenutada –, pööras üks punetava näoga tüsedavõitu (tavaliselt ma inimeste väljanägemist ei kommenteeri) müüja pilgu demonstratiivselt minu poole ja teatas kõva ning eriliselt kriiskava häälega tema kõrval seisnud ebameeldiva välimusega mehele: „Näe, vanapoiss on jälle kohal, kukub kartulites sobrama.” Jätame selle niinimetatud sobramise kõrvale – ei tea, miks ma peaksin praadimiseks ostma krimpsu tõmbunud kartuleid (kuigi viimasel ajal on minu eelis tuseks pigem keedukartulid), kuid seda üleolevalt vana poisiks tembeldamist ma kommenteerima küll ei hakka. Pole tema asi! Ning miks ei võiks mina kui nii-öelda hilise keskea lävele jõudnud meesterahvas rahulikult ringi vaadata. Mõtestatult kaaluda eelseisvaid plusse ja miinuseid ning seejärel teha õige valik. Mis tähendabki abielusuhte sõlmimist õige naisterahvaga. Ning tembel dada selline inimene lihtsalt alusetult vanapoisiks! Kusjuures – ma ei tahaks seda teemat jätkata – ei ole sugugi kindel, kas mainitud naisterahvas pole ise tegelikult vanatüdruk. Kuigi ka see pole oluline. On, kes on… Pole minu asi.
7
Samas võiks meil ju mingi „Eesti vanatüdrukute välimääraja” ikkagi olemas olla. Midagi sellist nagu on kirjanik Enn Vetemaa „Eesti näkiliste välimääraja”. Värviliste piltidega. Et lähed turule ja võtad kaasa. Mina muidugi seda raamatut ei ostaks. Mind sihukesed asjad ei huvita. Vähemalt avalikult ei hakkaks ma mõne naisterahva nähes taolist teost demonstratiivselt sirvima. Pigem läheksin nurga taha. Toimetaksin mälupildi järgi. „Diskreetne peab olema,” nagu sarnaste juhtumite puhul ütles minu kallis mamma. Aga enne kui edasi minna, tuleb kindlasti täpsustada, miks, millisel eesmärgil ning mis ideedest tuld võttes on minu mälestused kirja pandud. Tehes seda muidugi lühidalt ja kokkuvõtlikult. Ma olen tutvunud kümnete varem ilmunud eluloo kirjelduste ja mälestusteraamatutega ning pean kohe ütlema, et neist võib leida üht-teist huvitavat. Kuid sisuliselt on nendes raamatutes kirjeldatu oma olemuselt kuidagi pealispindne: kõik need maailmas laiemalt ja isiklikus elus aset leidnud sündmused. Samas puudub nendes teostes igasugune sügavus. On nagu virvendus mere pinnal. Ei leidu neis üleelamisi, kõhklusi, hingepiinu. Ehk puudub inimene kui selline. Näiteks viimati sattus mulle Pirita raamatukogus juhuslikult kätte täiesti absurdne elulooraamat. Mida ma loomulikult – piisas vaid põgusast lehitsemisest – lugema
8
ei hakka. Kas te kujutate ette: selle asemel, et jutustada oma lugu, kirjeldab autor pikalt-laialt mingit kassi. Me saame teada, et selle mõttetu kassi nimi on Barsik, ning sisuliselt sellega kõik piirdubki. Oli selle Nõukogude Liidu ajaga kuidas oli, aga kõiksugu ilukirjandusele pretendeerivate segaste tekstide paljundamiseks paberit ei eraldatud. Isegi Brežnevi kirjutised olid nimetatud raamatust sisutihedamad. Ning Barsik pole ka mingi õige kassinimi. Kuid ülalöeldu pole veel kõige masendavam – mind sisult olematud „kunstiteosed” ei loksuta. Aga oli siis vaja, et minu silmade ette pidi juhuslikult sattuma selle raamatukese lehekülg 163. Ja kellest on seal juttu? Mingist Moritzast. Tekib küsimus, millisest Moritzast? Mina küll ei tea, et Tallinnas või selle ümbruskonnas elaks mõni teine Moritz. Ehk minu nimekaim. Ja oleks siis tegemist meeldiva inimesega. Kaugel sellest! Tegelane, kes olevat söönud ainult kartuleid! Kes on seda varem kuulnud! Aga saatan, nagu öeldakse, peitub detailides. Muidugi, ma pole nii arulage, et hakkaks igale vastu tulevale tuttavale selgitama, et sellel tõenäoliselt välja mõeldud Moritzal pole minuga mingit pistmist. Ma jälgin pigem reaktsioone. Ning seejärel pööran pilgu nagu muuseas kaugusse ja küsin: „Ega te ei ole juhuslikult seda raamatut lugenud?”
9
Õnneks keegi ei olegi ning selle üle ei tasu imestada. Tühine teos. Üks asi veel, mis mind nende arvukate mälestuste ja elulookirjelduste puhul paneb lihtsalt nördima. See on nende autorite põhjendamatu ja piiritu enesearmastus. Kujutage ette, ta sai ametiühingu tuusiku Võsu puhkekodu mingisse puumajja ning õhtuse jalutuskäigu ajal kohtas ühe viltu vajunud männi juures Georg Otsa. On alles ime! Hea, et ta veel ei kirjutanud, et kuulus laulja kohtas nimme teda ja oli sellest kokkusaamisest suisa lummatud. Samahästi võiksin mina oma mälestustes kirjeldada oma kunagist kohtumist Vladimir Putiniga. Täpsustades, et see sündmus leidis aset omaaegses Leningradis ühes kangialuses jalgpalli mängides. Igatahes üks poistest oli kindlasti Vova. Aga kas see annab mulle mingisugust põhjust nina püsti ajada või väita, et ma olin ühe diktaatori lapsepõlve mängukaaslane? Ning tormake seepeale jooksuga mind intervjueerima! Ei, ma ei hakka seda juhtumit isegi mainima. Ning Putin pole kaugeltki ainus tuntud tegelane, kellega saatus mind eluteel kokku on viinud. Neid on kümneid, kui mitte sadu. Seevastu minu mälestustes on kõik asjasse mittepuutuv kõrvale heidetud – ma olen tulevaste lugejate ees alasti. Minul pole midagi häbeneda ja varjata. On, nagu on. See ongi minu eesmärk. Tulevik on minu kohtunik. Lisaks ütlen kohe ära, et minu mälestuste originaalvariant
10
saab olema lugejatele kättesaadav Eesti Kirjandus muuseumis, mis asub üsna Tartu kesklinnas (tänav ei tule meelde). Seda Vetemaa kirjutatud teost ma hankida ei kavatse. Kõigepealt: naised mind ei huvita. Vähemalt tol ajal ei huvitanud. Ning teiseks: näkilised polegi õiged naised. Erinevalt vanatüdrukutest, kes on naised mis naised! Oleks võinud parem neist kirjutada. Muidu mõttetu ande raiskamine. Ning mis on kõige häbiväärsem – ta olevat väidetavalt nimetanud oma (ma vabandan väljenduse eest) soperdist teaduslikuks uurimistööks. Isegi siis, kui näkilised peaksid kuskil (näiteks mõne aru kaotanud inimese fantaasiates) toimetama, on neid vanatüdrukutest kordades vähem. Selles olen ma raudselt veendunud. Ning seda kaugeltki mitte teoreetiliste järelduste põhjal, vaid sotsioloogilise uurimistöö tulemustele tuginedes. Ma pean üldse teadusest lugu, eriti eksperimentaalteadustest. Mõned ütlevad, et teadust saab teha ainult laboratooriumis. Kaugeltki mitte! Võtke näiteks väljapaistvad mõtlejad Aristoteles ja Platon. Kas nad jõudsid geniaalsete tulemusteni laboratooriumi seinte vahel? Nii olen ka mina teinud enamiku oma avastustest lihtsalt pargipingil istudes. Ma ei saa aru, mis on siin keerulist. Paned soojalt riidesse, võtad mõned paberilehed ja pliiatsi (pliiatsid mulle meeldivad ja ma võtan alati paar tükki tagavaraks) ning istud käidavas kohas pargipingile.
11
Näiteks Kadrioru lossi lähistele. Kusjuures tuleb kindlasti jälgida tuule suunda. Seda mõistsin ma juba katse teistkordsel läbiviimisel – inimestele meeldib jalutada nii, et tuul puhub tagant. Seda ei tohi muidugi teha, aga vahetevahel, kui esimene hommikune ilmateade oli juba raadios kõlanud ja kuulajaid oli päevasest tuulesuunast teavitatud, läksin ma varavalges kavandatavasse uurimispaika ning nihutasin pingi eksperimendi läbiviimiseks sobivasse suunda. Arusaadavalt ei tohi seejuures liialdada ega lükata pargi pinki näiteks risti kõnniteega. Miks peab seda tingimata silmas pidama? Sellepärast, et uurimistöö, mida ma praegu kirjeldan, eeldab mööduva naisterahva näoilme pikemaajalist jälgimist. Ja veel üks selgitus. Poleks ju vahet, kas uurimisobjekt läheneb vasakult või paremalt. Nägu peaks olema ju ühtemoodi nähtav. Ilmselt ongi. Kuid minu vasaku silma teatud eripära tõttu ei meeldi mulle põhimõtteliselt pead vasakule keerata. Igatahes pole see uurimistööks mugav. Seda teab iga tõsiseltvõetav teadlane, et töö ajaks tuleb segavad faktorid kõrvaldada. Ma ei hakka siin pikalt seletama ning teen kohe teatavaks tolle uurimistöö tulemused: parki jalutama tulnud naisterahvastest on vähemalt iga neljas vanatüdruk. Seda oli nende kaugusse pööratud kurvast silmavaatest näha. Vaat need on küsimused, mis vajavad uurimist! Aga mitte mingid näkilised. Muuseas, selliseid tegelasi
12
ei näinud ma katse ajal kordagi. Kuigi sotsioloogias olen ma viimasel ajal pettunud. Ning seda tänu ühele hiljuti kohatud vanale sõbrale, kelle arvates – ta tõestas seda veenvalt – peaks sotsioloogia kuuluma hoopis filateelia abiteaduste hulka. Huvitav, et turul tuleb mul alati mamma meelde. Seda eriti talvel. Kui väljas on külm. Ma ei mäleta, et omal ajal, kui ma mammaga kahetoalises korteris elasin (ehk minu viiekümnendale juubelile järgnenud esmaspäevani), oleks mul kunagi õues külm olnud. Kuigi talved olid tol ajal hoopis käredamad, nii et meie korruse naabrinaine proua Silvi, kes mind millegipärast noorhärraks tavatses kutsuda, jalutuskäigult naastes ning alalõpmata meie juurde „tassikesele teele” sisse astudes kurtis: „Küll täna alles külm näpistab.” Seda on tagantjärele muidugi piinlik meenutada, kuid ühel päeval – ma olin siis vast neljane ning pärast lõuna uinakut mõnevõrra uimane – küsisin ma Silvilt (minu jaoks oli ta muidugi tädi Silvi): „Tädi Silvi, kustkohast ta teid näpistas? Kas selja tagant? Kas sellest kohast, mida mamma nimetab popoks?” Aga külma ei pidanud ma tundma seetõttu, et mammal oli kõik detailideni läbi mõeldud. Tegelikult ma tahaks teada, kas tänasel päeval leidub mõni lapsevanem, kes olenevalt ilmast koostaks
13
enne kodunt väljumist poja riietamise programmi. Et lapsuke ei peaks külma käes kannatama. Ning seda just nimelt kirjalikult. Kuid mamma koostas. Nii oli tal kõik peensusteni paika pandud. Ma isegi arvan, et „Moritzakese riietamise plaan” oli esimene „raamat”, mille järgi ma lugema õppisin. Ega asjata polnud mamma seda kirjutanud trükitähtedega. „Pane laps riidesse ja anna talle ühtlasi haridus” võiks selle kohta õpetlikult täheldada. Ja arvutamine! Polnud ju kunagi nii, et mamma oleks näiteks võtnud kapist ja ulatanud mulle vaid teatud ehk suvalise arvu sokke. Ei! Ta kükitas ning laotas sokid minu ette põrandale, tõstis siis vasaku käe näpu (ma ei suuda meenutada, millise täpselt) tähendusrikkalt üles ja küsis: „Moritzakene, mitu sokki siin on?” Ja kui ma siis mõne aja pärast – aeg kuulus mõtlemisele – vastasin: „Kuus,” siis jätkas mamma minu pead hellalt silitades: „Aga Moritzakene, kui ma ühe soki ära peidan, mitu sokki siis järele jääb?” „Viis,” vastasin mina ja lisasin – ma olin juba siis päris taibukas: „Sokid peavad paaris olema!” See on üldiselt teada, et ühe küsimuse lakkamatu korrutamine võib vastaja ära tüüdata ja väsitada. Ning
14
mamma ei korrutanudki. Ega ta kogu aeg ei öelnud, et peidab ära. Kaugel sellest. Nii võis ta küsimust esitades kasutada variante: „Aga Moritzakene, kui pöialpoisid ühe soki ära viivad?” või „Aga, Moritzakene kui hunt neelab koos Punamütsikesega kogemata ühe soki alla?” Kuid ühel eriti lumisel päeval astus mamma järje kordset küsimust esitades (seekord küll aluspükste kohta) – nagu nüüd öeldakse – ämbrisse. Ta küsis nimelt, ning see on mul hästi meeles: „Aga Moritzakene, kui hiir ühed aluspüksid pihta paneb ja poegadele lustimiseks urgu viib?” Nüüd võib tekkida küsimus, et miks ämbrisse? Aga sellepärast, et tädi Silvi kass Bella veetis suurema osa nädalast meie juures. Ning teatavasti seal, kus viibib kass, hiiri pole. Nii ma mammale ka ütlesin. Muidugi – ja sellest saab iga terve mõistusega inimene aru –, pärast seda, kui ma olin kümneseks saanud, ei esitanud mamma mulle sokke ja muid rõivaesemeid ulatades enam küsimusi, kui palju neid on. Edaspidi andis ta mulle sokid kätte lihtsalt õiges järjekorras. Kõige pealt villased ja alles siis (olenevalt ilmast) kas ühe või mitu paari puuvillaseid. Huvitav, et terviseprobleemid tekkisid mul esmakordselt alles siis, kui olin mamma juurest Lasnamäe ühetoalisesse korterisse kolinud. Ajal, kui ma jäin mamma
15
nii-öelda hoolitsuse vaateväljast mõnevõrra kõrvale. Ma rõhutaksin just nimelt, et mõnevõrra. Lõunat söömas käisin ma ikka mamma juures. Kuid mida ma tahaksin kindlasti noorematele lugejatele rõhutada – suhtuge tervisega seotud küsimustesse teaduslikult. Ei saa väita, et ma jõudsin niivõrd olulise järelduseni juba teismelisena. Enda suhtes peab samuti aus olema. Pigem ikka kahekümnendates eluaastates ja tänu mamma ühele sünnipäevakingitusele. See ei lähe mul kunagi meelest. Oli 28. mai varahommik, kui mamma astus valjusti lauldes tuppa ning ulatas mulle sünnipäevakingiks paksu raamatu – „Tervise ABC”. Ja teate, mis ma teile ütlen – mitte ühegi teise raamatu lugemine pole pakkunud mulle sedavõrd palju positiivseid emotsioone. Võtame kohe algusest. Aadrilaskmine – ilmselt ebameeldiv protseduur. Pole kunagi kokku puutunud! Aaloe – Lõuna-Aafrikast pärinev mitmeaastane taim, mille lehtede mahl sisaldab antraglükotsiide, vaike, aromaatsete hapete estreid, vitamiine jms. Tore, sest see oli mulle niikuinii teada. Ja seejärel märksõna „abort”, mis mind absoluutselt ei kõnetanud. Ning loendamatu hulk haigusi, mis, ma olen kindel, mul puudusid. Alguses, see tähendab järgmisel päeval, me korral dasime mammaga võistluse. Sidusime silmad kinni, tõotasime vastastikku, et ei piilu, ning lõime raamatu
16
järgemööda suvalisel leheküljel lahti, et siis tuvastada, kas kellelgi meist on kirjeldatud haigus. Selgus, et ei ole, ja nii mitu nädalat järjest. Selle peale me leppisime viiki. Selline mõnus raamat! Muuseas, kui mul on halb tuju, mida juhtub muidugi harva, võtan ma alati riiulist „Tervise ABC”. Teen suvalisest kohast lahti. Näiteks eelmisel kolmapäeval – hops, ning kohe lehekülje alguses haigus nimega lumbaago. Igati toreda nimega haigus. Kuid mida pole, seda pole, mis haiguste puhul on ju igati positiivne tulemus. Ja muremõtted on nagu käega pühitud. See aga ei tähenda, et mul pole mainitud raamatule etteheiteid. Ikka on. Milleks oli vaja samale leheküljele, kus on juttu lumbaagost (mind mitte puudutavate haiguste kohta käivaid artikleid ma ei loe), paigutada eraldi põhjalik käsitlus pealkirjaga „Lutikatõrje”. Mis haigus see selline on? Milleks tekitada lugejates segadust? Ja kuidas haakub terviseprobleemidega soovitus „remondi ajal tuleb kinni toppida kõik praod seintes, põrandas ja laes. Vanad tapeedid võetakse seintelt täielikult maha ja põletatakse ära.” Tahaks autoritelt küsida, kas see on terviseprobleemidele või remondi tegemisele pühendatud käsiraamat? Pole kuigi loogiline, et inimene, kes vajab juhiseid tapeedi vahetamiseks, asub neid otsima raamatust, mille kaanele on suurte tähtedega kirjutatud „Tervise ABC”.
17