Issuu

Argo Ideon

S i su ko rd

Sissejuhatus

Esimene Teine Kolmas Neljas

27 43 65 81 97 113 127 137 151 173 185 207

„Nüüd hakkame oma riiki tegema!“

„Minus ei ole esinduslikkust“ „Otse kallale keegi enam ei tulnud“ „Meie põhiline vaenlane on olnud totaalne vale“ „Konservatiivse erakonna idee võis idaneda mitmel pool korraga“

Viies Kuues Seitsmes

„Põhiküsimus on: kuidas iseseisvuda?“ „Elu läks edasi, nagu poleks midagi juhtunud“ „Omandireformi kohta räägiti hirmu ja õuduse jutte“ Kaheksas „Eesti Vabariigi kodanikkond on olemas“ Üheksas „Eesti tuleb Savisaare valitsemise käest ära päästa!“ Kümnes „Tegelikult ei marssinud ma kuhugi“ Üheteistkümnes „Meie olime ikka rohkem Tõnissoni mehed kui Pätsi mehed“ Kaheteistkümnes „Tuleb selline mees metsast, ilma juristihariduseta“ Kolmeteistkümnes „Kaido Kama pluss oli otsusekindlus“ 5

217

Neljateistkümnes

265

Kaheksateistkümnes

„Müügikampaania tuli täieliku üllatusena. Olime väga-väga kurjad“ 225 Viieteistkümnes „Ei olnud nii, et see asi läks halvasti“ 231 Kuueteistkümnes „Ja riigile ei jäänudki enam midagi müüa!“ 249 Seitsmeteistkümnes „Minu kohta üritatakse koguda kompromiteerivat materjali“

277 287 307 313 329

„Meil oli ikkagi kange tahtmine Laar maha võtta“ Üheksateistkümnes „Me ei tea, milline on Eesti Panga presidendi palk“ Kahekümnes „Politseiteemad karjusid pidevalt käes“ Kahekümne esimene „Keegi ei too ministri lauale niisama mingit paberit!“ Kahekümne teine „Oli kõva löömine ja murdmine“ Kahekümne kolmas „Tegin oma elu parima valimistulemuse. Ja taandusin“

339 341 347

Autorist Märkusi osunduste kohta Nimeloend

S i sse j u ha t u s

„Nüüd hakkame oma riiki tegema!“

Kaido Kama on Eesti poliitilises lähiajaloos täiesti iselaadne nähtus. Kamaga võrreldavat meest teist ei ole. Ta sähvas kui välk Võrumaa metsade keskelt Eesti iseseisvuse kättevõitmise ohtlikule tööpõllule. Lükkas Mart Laari valitsuse justiitsministrina tagant suuri õiguskorra reforme. Jäi vastasseisus Laari toetajatega poliittehnoloogias alla, ent murdis mehemoodi tööd ka lühiaegsel siseministri kohal. 1995. aasta valimised olid tema jaoks väga edukad, kuid pärast neid kadus Kama taas ära Lõuna-Eesti laante rüppe. Selline oli tema soov ja valik. Metsas elamist Kama ei peljanud, sest karta tuleb inimesi, mitte metsa – ja linnas on inimesi hoopis rohkem. Kaido Kama oli üks Eesti Kongressi idee algatajaid, kes tegi Tartu Vanemuise tänava õppehoone ringauditooriumi koosolekul ettepaneku Eesti Vabariigi kodanike nimekirjade koostamiseks. See algatus idanes toona mitmel pool korraga. Kama lükkas tagant mõtet, et valida tuleb nii Eesti Kongress kui Ülemnõukogu, ning nägi neil mõlemal olulist rolli. 7

Ta oli üks esimese EKRE1 asutajatest, seega toimetas ka tänapäevase Eesti erakonnamaastiku alusepanijate seas. Toonane EKRE esindas konservatiivseid väärtusi, aga tänase EKRE-ga ei olnud sel midagi ühist. Kaido Kama osales innuga ja tõhusalt Eesti omandireformi väljatöötamises ning seejärel ka elluviimises. Ta kaitses põhimõtet, et vara tuleb õigusjärgsetele omanikele tagastada või kompenseerida, tekitamata seejuures uut ebaõiglust. Juuradiplomita ning üldse kõrghariduseta Kama omandas Ülemnõukogus töötades õigusküsimustes põhjaliku vilumuse. See võimaldas tal asuda justiitsministriks ning rajada äsja vabanenud riigi õigussüsteem Mandri-Euroopa traditsiooni alusele. Kama ministriajal pandi põhi kogu Eesti kaasaegse tsiviilseadustiku väljatöötamisele. „Kamale võiks justiitsi aja eest palju ordeneid rinda panna,“ nendib toonane asekantsler Juhan Parts. „Näiteks selle eest, et kui hakkasime tegema kinnistusraamatut, siis paralleelselt läks kohe lahti ka digitaalse kinnistusraamatu loomine.“ Endine kaitseminister Indrek Kannik nendib, et suuresti ongi kogu tänane Eesti õigusruum, või vähemalt selle vundament ja karkass loodud just Kama ministriajal. Hiljem siseministrina püüdis Kaido Kama upitada järjele nõukogude miilitsa vaimust läbi imbunud Eesti politseid, parandada ministeeriumi töökorraldust ja paberimajandust. Vaadetelt oli ja on Kaido Kama veendunud rahvuslane. Tema jaoks oli peamine seista Eesti riigi ja rahva 1

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

laiemate huvide eest. Ta püüdis väga keerulistel aegadel tagada nii seaduslikkust kui ka õiglust, kuid läks sel teel kiiresti raksu tärkava Eesti ärieliidiga. Kama sirgjoonelisus ja selged väljaütlemised võiksid eeskujuks olla väga suurele osale tänapäeval poliitikas osalevaist meestest ja naistest. Peavooluga ühte sammu astumine polnud tema jaoks kunagi prioriteet, ta käitus täpselt nii, nagu talle endale õigem tundus. Ta võis ka olla selline võrukael, kes ei pea miskit kehtivatest konventsioonidest, olgu siis riietusnormis või ka kaugelt olulisemais asjus. Kama parem käsi justiitsministeeriumis, teenekas riigiametnik Mihkel Oviir sõnab Kama kohta: „Hästi-hästi aus inimene selle parimas mõttes.“ Kaasvõitleja soome-ugri pärandi hoidmisel ja esimese EKRE loomisel Andres Heinapuu lausub: „Ta tahab efektiivne olla. Kui tegevusel ei näi mõtet, siis ta ei tee.“ Liia Hänni, Kaido Kama lähim kaasvõitleja ajaloolise omandireformi läbiviimisel, hindab Kama rolli ka aastakümnete tagant väga kõrgelt: „Kaido oli omandireformi aluste seaduse koostanud töörühma juht, kes tundis nii ühiskondlikke olusid kui ka õiguslikku rada eesmärgini jõudmiseks. Omandireformi vankri vedamisel olime Kaidoga paarisrakend, üksinda poleks ma ehk suutnud valitud teel püsida. Hindan Kaidot inimesena kõrgelt, sest ta on aidanud mul kanda seda rasket koormat, mida ühiskonda põhjani raputanud omandireform kaasa tõi.“ Andres Tarandi valitsuse justiitsminister Jüri Adams meenutab Kaido Kama võimet rääkida selget juttu keeruliste seaduste kohta inimestele, kes ei ole juristid. See võis olla üks põhjus, miks Kama ajakirjanikega hästi läbi sai. 9

Iseseisvuse taastamise eel ilmus lehtedes Kaido Kama analüüsivaid ja arvamuskirjutisi. Mart Laari valitsuse ministrina tal tihedas päevakavas enam kuigivõrd võimalusi kirjatööd teha polnud. Küsimus oli juba hoopis selles, kas anda mõni intervjuu või mitte anda. Arvamuslugude kirjutamiseks polnud aega ega jaksu. „Kaido puhul ei olnud juriidilise hariduse puudumine takistus, vaid pigem eelis,“ leiab Adams. „Ta polnud koormatud nõukogude õigushariduse dogmadega ja sai seetõttu läheneda meie õigussüsteemi ülesehitamisele värske pilguga.“ Endine justiitsminister ja tippadvokaat Jüri Raidla kinnitab: „Olen öelnud varem nii privaatselt kui ka avalikult ja kordan ka nüüd: „Kaido Kama on olnud Eesti uue aja kõige parem justiitsminister!“ Öeldu ei ole mõeldud mee moka peale määrimiseks. Tema fenomeni tekkimisele aitasid kaasa tollane pööraselt kiire aeg ja normidest tühi ruum. Sestap oli mittejuristist justiitsministril võimalik selles ruumis kiirelt orienteeruda ja seda ruumi täita, tuginedes mõistuspärasele mõtlemisele ja ehedale talupoeglikule loogikale ning otsustusjulgusele. Neid kolme omadust Kaidol jätkus.“ „Eks Kaido on mõnikord ikka päris jonnakas ka,“ muigab 1990ndate kaasteeline poliitikas ja hilisem paljude reiside kaaslane Tiit Pruuli. „Kui ta endale midagi pähe on võtnud, siis läheb nagu künnihobune mööda vagu, ei vaata vasakule ega paremale, ja peavad olema väga olulised ja ratsionaalsed argumendid, et teda pöörama sundida.“ Sügaval nõukogude ajal elas Kaido Kama tegelikult siseemigratsioonis nagu mitmed teisedki tolleaegsed 10

vabamõtlejad Johnny B. Isotammest Kalle Istvan Ellerini. Ent kui tekkis võimalus asuda Eesti elu muutma, ei mõelnud ta kuigi pikalt. „See oli tohutu hurraa ja vaimustus, et nüüd hakkame oma riiki tegema,“ sõnastab Kaido Kama oma motiivi poliitikas osalemiseks. „Kaido tegi väga teadliku otsuse, et ta tuleb metsast välja, aga piiratud ajaks,“ nendib Indrek Kannik. „Eestis ei ole väga palju olnud neid poliitikuid, kes oma karjääri mõnes mõttes tipphetkel, kogudes enam kui 8000 häält, otsustaks, et ma tõmban nüüd juhtme välja ja lähen ära.“ See raamat jutustabki ajast kuni 1995. aastani, mil Kaido Kama kolis riigivõimu kõrgetest kantsidest kodusele Võrumaa külatanumale tagasi. Raamatu teokssaamise eest tuleb tänada eelkõige peategelast ennast, kes nõustus istuma pikki tunde oma Võrumaa kodus laua ääres ja üle arvutiside pajatama pealinna poole lugusid vanadest aegadest. Kama meenutused olid enamasti hästi süsteemsed, loogiliselt üles ehitatud ning sisaldasid paiguti hämmastavaid üksikasju. Raamatu mootoriks oli Kaido Kama sõber Tiit Pruuli, kes tassis kohale hulga kirjalikku allikmaterjali, sh käsikirju Kaido Kama eraarhiivist, ning utsitas autorit tagant, kui päriselu veeretas raamatukirjutamise töö ette takistusi. Autor tänab ka kõiki teisi, kes aitasid ja oma mälestusi jagasid, kas pikemalt või lihtsalt mõne detaili täpsustamisega. Lisaks sellele, et Kaido Kama kirjutas iseseisvuse taastamise perioodil terve hulga poleemilisi arvamusartikleid, jälgis ka Eesti ajakirjandus tema 11

ministriaegadel, eriti siseministri perioodil, Kama väiksematki sammu. Selle raamatu valmimise käigus on neid uudiseid ja intervjuusid loetud üle kuhjade viisi ning neist olulisemad allikad on ära toodud viidetena raamatu lõpus. Lähiajaloost raamatute kirjutamine on Eestis käinud lainetena. Käesoleva teose seisukohalt olid

mõned väärtuslikumad Kalle Muuli „Isamaa tagatuba“, Mart Laari „Pööre“ ja Eve Pärnaste koostatud kogumik „ERSP aeg“. Vaatamist väärib kindlasti Kiur Aarma ja Raimo Jõeranna dokumentaalfilm „Rodeo“. Mõned asjad sai autor üle kontrollida 2020. aastal ilmunud raamatust „Rahvusvahelised mehed“, mis osalt käsitleb sama ajaperioodi.

Võrumaal Liivakingu talus 1980ndate teisel poolel kartulivagu ajamas Foto: erakogu

Kaido Hiiumaal „metsikus“ malevas 1979. aasta suvel Foto: Koit Raud

E si m e n e

„Minus ei ole esinduslikkust“ Noorpõlv Viljandis ° Aasta õpinguid ERKI-s arhitektuuri erialal ° Elu „rõõmsa vagabundina“ ° Retked soome-ugri aladele ° Tutvus hõimurahvaste entusiasti Andres Heinapuuga ° Kalle Elleri ideede mõju ° Ilmselt ainus luuletus ° Tutvus vabadusvõitleja Enn Tartoga ° Ühepuupaadi ehk vene õõnestamine ° Suhe maausuga

Kuidas üldse kirjutada inimesest, kelle puhul ei saa rääkida tema lipsu värvist? Lipsuvärv pole Kama jaoks oluline, või kui veelgi täpsem olla – Kaido Kama ei kannagi lipsu. „Igasugune esinduslikkusega kaasas käiv asi, et mis värvi lips ja millised suupisted ja milline kaaskond – minu puhul on niisugust asja suhteliselt vähe võtta,“ alustab Kaido Kama oma poliitikuaja meenutusi. „Olen olnud väga esindusfunktsioonide kauge inimene ja teinud seda kõike nii vähe kui võimalik.“ Mõeldav on tema puhul küll jutustada kampsunist ja Priima suitsudest, kuid sellest täpsemalt mõnevõrra hiljem. Kaido Kama oli Eesti valitsuse liige kaks korda: algul justiitsminister, seejärel siseminister. Seetõttu 15

ta päriselt siiski esindusfunktsioonidest ei pääsenud – isegi kui üritas olla rohkem sisulise töö tegija. Kaido Kama on enda sõnul poolevereline võrukene. Tema isa Endel on pärit Põlva lähedalt ja ema Himma Vändrast, kokku said nad Tallinnas ja seejärel kolisid elama Viljandisse. Kaido ise ongi sündinud 1957. aastal Viljandis ning ta elas seal keskkooli lõpuni. Kaido õppis vaid ühe kursuse Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis arhitektuuri, kuid jättis selle pooleli. Ta kujutas ette, et kui oled keskkoolipingist pääsenud,

Ansambel Hellero 1978. aastal Toilas. Muusikat teevad Heno Sarv ja Kadi Kama. Foto: Aado Lintrop

siis oled vaba ja sõltumatu inimene ning saad tegeleda niisuguste mõistlike asjadega, millega ise tahad. Kõrgkoolis käis parteiajaloo tuupimine ikka vanaviisi edasi, mis oli üks mitmest põhjusest, miks Kaidol edasiõppimisest kõrini sai. Sellega kogu tema akadeemiline haridus ka piirdus, nii et hilisemas eluetapis tuli tal täiega tõendada, et ka keskharidusega inimene võib olla minister. Võrumaale sättis Kaido Kama end juba täismehena. Karula kanti, kus ta praegugi elab, sattus Kaido aga pooljuhuslikult kohe suvel pärast keskkooli lõpetamist, ühe koolivenna sugulasest metsavahi juurde. Läks sinna

Koos haabjameister Jaan Rahumaaga (paremal) 1989. aastal. Kaader videofilmist „Lootsiku laotamine – 1989 Pääsma – Jaan Rahumaa“ Kaamera Ants Gross

poistekambaga, ja nagu selliste juhuslike asjadega tihtipeale on, määravadki need elusaatuse. Ta jäi Karulasse järjest rohkem käima, kuni lõpuks asutaski end seal põhjalikult paika. 1981. aastal elas Kaido juba Karulas ja 1982. aasta kevadel võttis ta enda peale Antsla metskonna metsniku ameti. Teisel pool rajoonipiiri oli aga metsnikuna tuttav ja oluline inimene ees. „Me olime Kalle Elleriga mõlemad niimoodi Karula kihelkonnas metsamehed, et meie jaoskondade piirid käisid kokku – mina Võru rajoonis ja Kalle Valga rajoonis,“ meenutab Kaido Kama. „Temaga koos sai tehtud väga palju erinevaid asju, muu hulgas omaalgatuslikku looduskaitset. Kalle taganttorkimisel oli juba enne mind loodud Karula maastikukaitseala. Meie tollased jaoskonnad on tänapäevase Karula rahvuspargi tuumikalad.“

Hetki etnograafiamuuseumi ekspeditsioonilt Vepsamaale 1980. aastal – köögitoimkonnas ja vanavara veoautole laadimas Fotod: Aado Lintrop

Vahepeale jäid mõned aastad, kus Kaido enda jutu järgi elas nagu „rõõmus vagabund“ või nagu nõukogude ajal oli kombeks öelda: ilma kindla töö- ja elukohata isik. Tegi üht ja teist juhutööd ning hulkus mööda suurt Venemaad ringi. See oli Kaido Kama jaoks umbes selline aeg, nagu Läänes on kombeks võtta nn vaheaasta – ainult et see kujunes märksa pikemaks, peaaegu kuueaastaseks perioodiks. Sel ajal tegi ta ka oma esimesed soome-ugri rännakud hõimurahvaste juurde. Manside juures Lääne-Siberis käis ta korduvalt alates 1978. aastast. Kogutud materjalid (rahvalaulude ja muinasjuttude lindistused, ornamentide kogud) andis üle kirjandusmuuseumile ja etnograafiamuuseumile. Algtasemel õppis Kama ära mansi keele. Sellest ajast pärineb ka väike muinasjuturaamat „Mansi muinasjutud“ sarjast „Saja rahva lood“, milles olevad jutud

Vepsamaal külgujukitega ruhes 1979. aastal Foto: Uku Põllumaa

1986. aasta juunis Obi jõe alamjooksul handi nartameistri vööga Foto: erakogu

tõlkis Kama mansi keelest koos Eerik Leibakuga. Väliseesti kultuuriajakirjas Mana ilmus Kama artikkel „Viimase mansi kuninga meenutuseks“. Teise osa ugrirännakutest moodustas osalemine etnograafiamuuseumi ekspeditsioonidel vepslaste ja udmurtide juurde. Sealhulgas oli Kama ühe Vepsaekspeditsiooni kunstnik ja kahe etnograafilise filmi tegemisel operaator Aado Lintropi assistent. Osa sellest materjalist leiab ERM-i mõned aastad tagasi välja antud DVD-lt. Veel meenutab Kama üht päris lõbusat käiku maride juurde 1980. aasta talvel koos Eerik Leibakuga. „Jõime bioloogide ühikas õlut ja mõtlesime, et peaks Marimaale minema. Järgmisel päeval istusime Tartust rongi peale ja sõitsime mitmete ümberistumistega Joškar-Olasse. Seal otsisime üles kohaliku ülikooli mari filoloogide ühika ja saime tudengitega kiiresti jutu peale. Tulemuseks oli see, et kuna nende rahvamuusikaansambel Rija-rija oli just minemas kontserdireisile mööda mari külasid – oli talvine koolivaheaeg –, võeti meid kaasa ja lülitati kontserdiprogrammi.

Kaido (vasakult teine) 1986. aasta retkel koos hantidega kalastamise vaheajal lõunatamas. Foto: erakogu

Eerik Leibak 1979. aasta augustis Siberis Jamali poolsaarel Foto: Juhan Kõdar

Nii käisimegi igal Rija-rija kontserdil korra kahekesi lava peal ja laulsime mõned laulud Hellero repertuaarist.“ Kama käis soomeugrilistel üritustel ka poliitikaaegadel ega ole seda enda jaoks olulist sidet kaotanud tänini. Kirglik eesti hõimurahvaste huviline Andres Heinapuu tunneb selle raamatu peategelast 1977. aastast peale. Tuttavaks saadi Kaido õe kaudu, kes õppis Tartu ülikoolis eesti filoloogiat, Heinapuu oli aga tuttav õe sõbrannaga. „Sõbrannad üürisid kahekesi ühte tuba Tartus ja mina kütsin parasjagu ahju. Astus sisse Kaido Kama ja ütles: „Tere, Heino Puu, sina oled loll filoloog.““ See on Heinapuul täpselt meeles, ainult kuupäeva ei mäleta. Noormehed jäid suhtlema ja üheskoos tegid nad ühe anonüümse põrandaaluse almanahhi, kus oli sees Heinapuule teadaolevalt ainus Kaido Kama luuletus, mille pealkiri oli „Salahala alalhoid“. Lisaks olid seal mõned soome-ugri rahvaste lühijutukesed ja Aado Lintropi luuletused. Almanahhil polnud ei pealkirja ega ühegi autori nime. Heinapuu tutvus Kaido kaudu ka Kalle Elleriga, kelle ideede mõju oli mõlemale noorukile suur ja suhted temaga kujunesid üsna pidevaks. „Kalle käest sain teise kõrghariduse,“ märgib Heinapuu. 22

Kalle Elleril olid omad, üsna radikaalsed seisukohad ja ideed eestluse olemuse kohta. Ta kirjutas näiteks essee „Maarahvast“, mis käsitles eesti kultuuri kui maarahva omailma hävitamise üritust. Heinapuu hinnangul avaldas Eller olulist mõju nii talle kui Kaido Kamale, aga see ei tähenda, et nad oleksid nõus kõigi tema seisukohtadega. „Kalle Elleri parimad õpilased on need, kes suhtuvad temasse kriitiliselt, ja meie Kamaga kahekesi ka niisugused oleme.“ Tol ajal sugenesid Heinapuul ja Kamal küll ka juba suhted igat masti dissidentidega. „Me suhtlesime näiteks Enn Tartoga, kui ta vahepeal vangist väljas oli. Aga mingisugustest apellidest ja asjadest me kumbki Kaidoga osa ei võtnud.“ Seda Kama ja Heinapuu tüvel kogunenud seltskonda, kus oli ka veel näiteks hilisem looduskaitsja Eerik Leibak, kutsus Tarto vene õõnestajateks. See oli ühtlasi viide sellele, et Kaido Kama tegeles

Vabariigi aastapäeva tähistamine 1987. aastal Kalle Elleri juures Laane talus. Vasakult Kaido Kama, Juhan Kõdar, Kalle Eller, Jaanus Paal, Kahrut Eller. Foto: erakogu

ühepuupaatidega ja õppis meistrite käest, kuidas neid tehakse. Ühepuulootsikut nägi ta esimest korda Vepsamaal. Kaido Kama osales aktiivselt lauluseltsis Hellero. „Rahvalaulu juurde jõudsin vendade Mikk ja Heno Sarve kaudu,“ meenutab Kama. „See oli mulle tollal ikka tõeline ilmutus – et rahvalaul ei pruugi olla üks igav ja mõttetu asi, mida kooli laulmisõpetaja õppima sunnib, vaid sedasorti muusika, mida noored ise suure rõõmu ja vaimustusega teevad. Käisin Helleros laulmas ja koos nendega esinemas mitu aastat, see käimine jäi paratamatult harvemaks, mida rohkem ennast Karula

Andres Heinapuu 1994. aastal soome-ugri teatrifestivalil Soomes Nurmeses Foto: Kimmo Kirves

metsadesse paika sättisin. Aga tänase päevani jorisen mõnikord enda ja sõprade rõõmuks lõkketule ääres.“ Vendade Sarvede käest õppis Kaido ära ka plokkflöödi mängimise. „Tegime peamiselt ketšua-indiaanlaste rahvamuusikat.“ Kama oli koos Sarvede ja Priit Pedajasega osaline ka Rein Marani filmi „Laanetaguse suvi“ muusika tegemisel. „Aga ma ei tea, kas see on mainimist väärt, mina olin teistega võrreldes ikka väike tegija. Muuseas – Pedajas mängib seal mansi sankvaltapp’i2, mille Siberist kaasa tõin,“ räägib Kama. Maausu- ja pärimuskultuurikesksed asjad olid need, millega sõbrad toona tegelesid ja millest rääkisid. Kama on rääkinud ka enda suhtest usuga: „Oma usku olen nimetanud maausuks, mis ei ole dogmaatiline, kindlate kaanonite ja rituaalide järgimist nõudev usk. See on pigem soov ja tahe kinni hoida meie põlisest omakultuurist, traditsioonidest, mille osa on meie iseja omapärane vaimuelu koos religiooniga.“ Seega on maausu mõistel Kama jaoks kaks tasandit: esiteks usk pühasse maasse ja teiseks seos sõnadega „maarahvas“, „maakeel“, see tähendab – meie oma asi.

Sankvaltap – mansi keelpill.

Oma riigi tegemine. Kaido Kama elu poliitikas 1987–1995