Öine jälitaja

Üks Doktor Jonathan Winston sättis maski suu ja nina peale ning vaatas Los Angelese maakonna koroneri maja keldrikorrusel asuva lahkamisruumi number 4 seinal olevat kella. 18.12. Roostevabast terasest laual umbes meetri kaugusel tema ees lebas tundmatu ligi kolmekümnese naisterahva surnukeha. Tema õlgadeni ulatuvad mustad juuksed olid märjad, otsad metallist lauale kleepunud. Heleda prožektorivalguse käes tundus tema kahvatu nahk kumjas, nagu ei olekski see inimese oma. Surnukeha leidmiskohas ei olnud surma tõenäolist põhjust võimalik tuvastada. Verd, kuuli- ega noahaavu polnud, peal ja ülakehal puudusid muhud ja kriimud ning kaelal polnud ka verevalumeid, mis viidanuks kägistamisele. Tema keha oli puutumata, välja arvatud see, et mõrtsukas oli tema suu ja välimised suguelundid kinni õmmelnud. Kasutatud niit oli jäme ja tugev – õmblused korratud ja hooletud. „Kas oleme valmis?“ küsis doktor Winston noorelt assistendilt Sean Hannaylt. Hannay pilk oli kinnitunud naise näole ja kinnikrousitud huultele. Mingil põhjusel oli ta tavapärasest närvilisem. „Sean, on kõik korras?“ „Ee, jah, doktor, vabandust.“ Viimaks vaatas Hannay doktor Winstonile otsa ja noogutas. „Me oleme valmis.“ Ta seisis laua paremale poolele ja doktor lülitas endale kõige lähemal tööpinnal sisse digidiktofoni. Doktor Winston ütles kuupäeva ja kellaaja, kohalviibijate nimed ja lahkamistoimiku numbri. Surnukeha oli ära mõõdetud 9