Nukumaja

1 Ruby vähkres rahutu öö järel voodis. Tal oli tunne, nagu oleks ta tundide kaupa vahelduva eduga teadvusel olnud – mitte päriselt ärkvel, aga samas ka ei maganud sügavalt. Pöörased ärevad unenäod põrkusid ebamugava tundega, et ema kannab teda voodisse. See tundus meeldiv, aga oli võimatu. Ruby elas üksinda ja tema vanemad polnud rohkem kui viisteist aastat teda voodisse kandnud. Ruby kahetses eelmise öö pidutsemist Revolutonis. Ta oli olnud elu peale vihane ja enesehävituslikus meeleolus, suutmata ja soovimata keelduda lootusrikaste meeste pakutud jookidest. Ta oli võtnud ka tablette ja kokaiini – kõik oli üsna udune. Aga kas ta oli tõesti joonud ja tarbinud sedavõrd palju, et end nii hullusti tunda? Ta keeras taas külge, toppides tuikava pea linade vahele. Tal oli täna tähtsaid tegemisi – ema tuleb varsti külla –, aga järsku ei suutnud Ruby selle peale mõeldagi. Ta tahtis lihtsalt maailma eest peitu pugeda, pohmakat ravida, olles kaitstud pereliikmete, vastutuse, reetmise ja pisarate eest. Ta tahtis, et tema elu kaoks – vähemalt paariks tunniks. Ta toppis pea padja alla ja ägas vaikselt. Selle all oli üllatavalt jahe – jahedam kui muidu – ning korraks tundis ta end värskena ja mõnusasti. See on natukeseks ajaks mugav peidupaik… 9