1.
P E AT Ü K K
T
äna tuleb Hollywood. Ma ei jäägi oma majast ilma. Need kaks mõtet jõuavad korraga mu teadvusse hetkel, mil päike mu toa valgusega üle kallab. Stsenaariumi eest mulle juba maksti ning keskpäeval laekub mu pangakontole lisaraha selle eest, et lubasin neil siin filmida. Hüvasti, maksmata kinnisvaramaks. Hüvasti, krediitkaardivõlg. Ja mõelda vaid, et selle tegi võimalikuks Beni lahkumine. Ma ei kujuta ette, kuidas tänane päev võiks veel parem olla. Hüppan voodist välja, haaran oma kõige soojema hommikukampsuni ja suundun alla. Kallan endale kohvi ja lähen terrassile päikesetõusu vaatama. Olen alati mõelnud, et kes iganes mu maja ostab, lammutab selle. Maja on üle saja aasta vana, kõik on ligadi-logadi. Mingil ajal jaanuaris puhub tuul kööki sisse, nii et meil tuleb fliistekk teibiga ukse ette kinnitada. Põrandalauad vajuvad. Majas on ainult kaks vannituba ja need on mõlemad ülakorrusel. Igas magamistoas on riidekapp, millesse mahub kuus eelistatavalt väga väikesele inimesele mõeldud rõivakomplekti. Benil oli terve nimekiri maja puuduste kohta, mida ta iga päev läbi käias, samas ei suutnud mina kuidagi vabaneda tundest, et tegelikult kurtis ta hoopis minu üle. Kahtlemata on see maja üks hunnik õnnetust. Kuid ma armusin sellesse kohe, kui ma teda seda tuulise sissesõidutee otsas nägin. Teed ääristavate magnooliapuude oksad saavad tee kohal kokku, nõnda et praegu, aprillis, oled sa sealt läbi sõites kui roosadest õitest tunnelis. Suurele teele välja jõudes tekib tunne, 7