N
ingal ilmus minu ellu lõkketule valgel, enne kui ma teadsin, et ta on Ningal, ning pärast seda, kui Šoši oli astunud Ešba’al Aštaroti kambrisse, ilma et ta oleks helistanud või uksele koputanud. Ta istus kaljurahnul ja ma nägin küljelt tema lopsakat musta juust, mis oli põimitud patsi desse ning ümbritses pärjana ta pead, tema meelekohtade hele dat nahka, kulmukaart, kõrgete põsesarnade joont, pisut püst jat nina ning lopsakaid huuli, mis laulus paotusid tule valgel säravate valgete hammaste rea kohal, ja hirvesilmi, mille niiske pilk helkis unelmast. Häälte koorist kerkis koos leegiga Ningali hääl, kõrge, täidlane, samas ka looritatud, otsekui kätkeks see endas kõiki kõlasid ja paneks liikuma õhu ümberringi sisemiste lainete väel, mis purunesid vastu kõlakasti seina ja panid selle värisema. Tema hääl kerkis taas mu kõrvu koos meloodiaga, mida ma polnud kolmkümmend kaheksa aastat kuulnud. Selle meloodia saatel laulsime noil päevil laulu, milles juudi filosoof ja luuletaja Jehuda Halevi1 kurdab oma sõbra surma üle: „Kas teadsid pisarad, kes need vallandas, kas teadsid südamed, kes need murdis? Kustunud, mulda läinud nende valgus, ei tea muld, mis temasse tulnud ...” Tema hääl laulab mu kõrvus täie valjusega, sellal kui olen täit mas kummalist ülesannet, mille mulle andis Aharon Dan. Jehuda Halevi, u 1075–1141; vt J. Halevi, „Kuzari”, Tallinn 2004. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused)
1
5